Moraalijünger minu sees

Tuli üks teema ja leidsin, et minu sees tekitavad need väärtushinnangud, mis esile tulevad, küsitavust. Lisandus teine teema ja reaktsioon oli täpselt samasugune. Ja siis ma tundsin, kuidas minus moraalijünger kasvama hakkas. Ma tahaks mõista, aru saada. Ja ometi ei saa. Võtsin selle teema ka ühel puhul ülesse ja kuulasin siis, mida mulle räägiti ja mõtlesin: mis minuga küll lahti on, et ma arvan, et see, kuidas asju näha tahetakse, on mulle vastuvõetamatu. Teine teema on see, et võib-olla on asi selles, et teiste inimeste jaoks on see elu lahutamatu osa, minu elu osaks see pole ja seetõttu ma ka arvan sellest asjast teisiti. Ja ometi ma tean, et mul ei ole mitte mingisugust sõnaõigust, ei ühel ega teisel teemal, isegi arvamiseks õigust mitte. Aga, see ei välista ju neid mõtteid minu peas. Eks ma saan aru ka sellest, et ühel teisel, ühiskondliku moraaliga täielikult vastuollu mineval teemal, olen ma kaugel sellest, et ühiskondlike normide järgi talitada. Olen sellest aina ja üha aru saanud, vihjete järgi, selgelt ja otseselt pole mulle seda veel ütlema tuldud. Aga ma ei lase ennast kõigutada, sest ma tean, mida ma tahan ja mina olen oma otsuse teinud. Ja kõik see kokku viib mind minu uue rollini, mille valguses olen hakanud ka iseenda väärtushinnanguid kriitilisema pilguga vaatama. Kuigi, kui järele mõelda, siis ei ole mul midagi, mida vaadata. Aga, kui minul juba praegu, sellise õrna kokkupuutega selline tunne-mõte, siis peab mul ikka midagi viga olema. PS Aastaid ja aastaid olen ma olnud tolerantne ja vägagi. Aga kas siis nüüd on mõõt lihtsalt täis saanud (väikeseid märke sellest olen ma juba pikalt tähele pannud)? Või on asi ikkagi mind ümbritsevas keskkonnas, mille ma tahan puhtana hoida? PPS Ja silme ette tuleb üks stseen, kus lihtsalt läks ja laulis, andis ahvatlusele järele ja mina lihtsalt vaatasin pealt...

Sama mõte, teine kontekst

Arutlesime kaasaegsete inimeste üle ja siis ütles üks seltskonnas viibiv inimene, et tema arvates kasutatakse kaasajal nutiseadmeid selleks, et ennast maailma eest kaitsta, et vältida suhtlemist teiste inimestega. Kuna minul on inimestega kokkupuutumist vähe ja enamasti, kui ma nendega kokku puutun, ei ole nad näppupidi nutiseadmes, siis ei ole mina selle peale sedasi vaadata osanud. See konkreetne inimene aga suhtleb selliste poolvõõrastega-pooltuttavatega ja selles valguses võib-olla tõesti ongi lihtsam hoida silmad ja näpud ekraanil, et ei peaks ümbritseva keskkonnaga, seal hulgas inimestega, tegelema. Kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis ikka ja aina hakkavad võõrad inimesed minuga rääkima. Ja ma pole kunagi suurt aru saanud, miks see nõnda on. Praegu aga tabasin ennast mõttelt, et võib-olla ongi asi selles, et mul ei ole nutiseadet näpus ja kõrvaklappe, mis tunduvad ka viimasel ajal inimeste lahutamatud osad olevat, peas. Selgelt eristuv omaealiste seast, alati avatud suhtlemisele (mina, häbelik tagasihoidlik inimene...). Ja eks peab ju arvestama ka sellega, et teema, millest peamiselt räägiti, oli ikkagi see, et tegemist on põhjamaalastega - see konkreetne tähelepaneku tegija oli soomlane ja sellise tähelepaneku tegemise kohaks oli Soome, teisteks osalisteks siis soomlased. Teadagi introverdid ja omaette hoidjad. Nüüd siis üks tehniline vidin, mis seda igal hetkel võimaldab. Kogu see teema läheb nii hästi selle minu kaasaegse kaisukaru teooriaga kokku - ikkagi üks hea ja turvaline asi, mis pakub lohutust ja soojust ja hellust. Kuhu oleme me jõudnud, et seda ühest seadmest otsime, kas meid ümbritsevatelt inimestelt seda tõesti saada pole?

Isegi politseid ei huvita

Sõitsin mina ühte oma alalist liiklemise rada, ikka tavapärase kiirusemustriga, arvestades, et 70 märgile järgneb 50 kohal, kus veel mõni aeg tagasi seda märki ei olnud. Nüüd see märk seal on ja kohe märgist veidi edasi märkasin politseiautot. Vaatasin, et keeravad just peatumiskohast välja, mõtlesin, et ehk tulevad mulle järele, sest tegelikult ei olnud mu auto spidomeetri seier küll sugugi 50 peal. Aga polnud ta ka 70 ega vist isegi 60. Igal juhul tekkis mul arvamus, et tulevad mind peatama. Aga, heites pilgu mõned sekundid hiljem peeglisse nägin, et nad keeravad ära, ei tule sugugi selles suunas, kuhu mina edasi sõitsin. Sel hetkel kõmas mu peas mõte: "Isegi politseid ei huvita!" Jah, nõnda võib see tõesti ollagi, aga mis neil ikka, muudkui teha tööd ja käia ja karistada inimesi. Ega nendegi elu kergete killast pole. Mina aga neid ei huvitanud. Tegelikult vist polnud ka nii sügav öö, et minu märkide enam-vähem järgimine võiks kahtlane tunduda, nagu eelmise aasta jaaniööl, mil mind ilmselt vaid seetõttu peatati ja puhuma pandi. See pole ju normaalne, et üks täiesti kaine juht sõidab keset ööd, kui maantee tühi on, märkide järgi (ja märke oli palju 50-70-60-70-90-60). Aga tookord oli asja iroonia see, et ma ei saanud kuidagi vajalikku näitu välja puhutud. Ja mind ennast ajas see ikka väga naerma. Imetlesin politseiniku raudseid närve, kes selle kõige peale rahulikuks suutis jääda. Minul aga oli seda naljakam, mida kauem see asi kestis. Kutsuti mind suisa autost välja, väikese vihma kätte. Seal, politseiauto tulede valguses sai siis vajalik puhumine lõpuks teoks ja jätsime hüvasti. Ja eks nüüd vist on registris vajalikud märkmed tehtud, muidu oli mind varemalt minu kahe erineva autoga (pealtnäha) täiesti põhjuseta peatatud. Kuigi jah, põhjus selgus siis, kui see asi juba mustriks oli kasvanud, sest ma ise taipasin küsida. Vastuseks tuli see, et ühel minu auto kasutajatest pole juhiluba. Ma siis ütlesin politseinikule, et jah, nende andmebaasid ilmselt ei sisalda seda infot, et sellel kasutajal on välismaine juhiluba. Selle peale nenditi, et välismaiste juhilubade kohta neil info tõesti puudub. Nüüd pole mind sedasi enam peatatud, ju siis on see märge andmebaasi juurde lisatud.

Enesemotivatsioon

Kuidas saada raskutest üle või teha asi, mis lõpuks tüütuks muutub, siiski ära? Kust leida see jõud, kust leida see tahe? Selle asjaga on nii, nagu eluga ikka - tuleb leida endale sobiv vaatenurk, mõelda kõik asjad heaks.

Selliseid mõtteid ketrasin ma eile oma peas, kui see, mis parajasti käsil oli, ei tahtnud kuidagi välja tulla ega õnnestuda ja aeg muudkui kulus käest ära. Ja loomulikult oli hetki, mil tajusin, et ei, selle asjaga ma hakkama ei saa, see kohe üldse ei tule välja. Aga, visadust on mulle ka ikka parajal määrel antud, niiet, võtsin ennast kokku ja muudkui aga tegin. Kuni kõik valmis sai ja tehtud.

Selline on see elu, mida praegu elan - ise pean ennast motiveerima (ja-jah, ega see kõik erine suurt mu tavapärasest elust, aga hetkel pole sellele ka mingeid alternatiive). Parimad mõtted leidsin enda seest - hoides enda juures selle mõtte, et tegelikult on see ju suur luksus, et ma saan oma tööd teha täpselt siis, kui ma tahan. Ei mingeid ajalisi piiranguid, on vaid üks suur vabadus. See mõte aitas kõvasti kaasa ja tegi ühel hetkel juba täiesti vastikuks muutunud töö tehtatavaks, eesmärgid saavutatavaks.

Vorm on tähtis!

Lugesin ja vaatasin ja mõtlesin. Ja läks ikka tükk aega, kui asjale pihta sain. Sellele, mida nägin. Kuidas vormile on oluliselt rõhku pandud, aga sisu on sootuks unustatud. Või pigem, ei osata vaadata sisu selles kontekstis, nagu mina teda vaatan.

Aga, vorm on tähtis ja imeoluline, sellest ei pääse üle ega ümber. Kuna vorm on nõnda oluline, siis tulebki vormile rõhku panna, oluliselt ja eriliselt. Tühja sellest sisust, kes see ikka sinna vormi taha vaadata viitsib ja jaksab.

Kuhu ma olen jõudnud?

Nüüd siis on seis selline, et olles ise arenenud ja edasi liikunud, ei saa ma rahulduda enam sellega, mida mulle pakutakse. Olen siis jõudnud seisu, kus need asjad, millele ma varem sugugi tähelepanu ei pööranud ja mis mulle silma ei torganud, on nüüd esimesed asjad, mis silma torkavad ja häirima hakkavad. Tundub, et silm on oluliselt teravamaks muutunud.

Aga eks see ole ka asjade loomulik käik - kui tead ja oled näinud, kuidas võib ja saab, siis ei lepi enam millegi vähemaga. Eks olen seda ennegi kõrvalt näinud ja sellest ka ise aru saanud. Aga kummaline oli praegu see koht, kust see mõte üles tuli - ühe suurfirma mainekujundusaktsioonist. Sellises kohas ei tohiks selliseid asju sugugi lubada. Kuigi jah, eks ma saan aru, et probleem on peamiselt ikkagi minus ja minu silmades, mis vaatavad (ja näevad).

16 aastat

Kuulasin ja arutlesin. Kuulasin ja mõtlesin. Iga üksik lause jätab teise inimese sisse jälje, ega pääse sellest minagi. Nõnda siis saadavad mõned öeldud laused mind ikka päevi ja päevi.

Selle konkreetse asja puhul tean, et mind püüti vormida, suund kätte näidata. Ma ise ei mõistnud miks ja varasemalt oleks ma hakanud iseendas suuri vigu otsima, nüüd aga teadsin, et see kõik ei kehti minu kohta, mulle pole sellist moraalilugemist vaja (sisemuses karjus muidugi suur, humoorikas protest). Ja hakkasin siis tagasi mõtlema, et kas ja millal on olnud analoogseid olukordi. Viimane selline meenus 16 aasta tagant - ka siis tegeleti minu vormimisega, ka siis tegeleti minu suunamisega. Tookord tegin osa soovitud muutustest (suurema osa jätsin tähelepanuta, sest nii palju iseendaga vastuollu minna ma küll ei saanud), proovisin asju, mida iial varem teinud polnud, aga see läks mööda, üsna pea. Sain tagasi iseendaks ja veelgi kindlamalt. Praegusel juhul ei pane ma neid suunavaid märkusi sugugi tähele ja võtan neid pigem huumoriga.

Tere-tere!

Muigama paneb elu ikka. Seisad, oled omaarvates omaette, läheneb inimene, täiesti tundmatu ja siis ütleb ta: "Tere!" Kas oli põhjuseks aeg või oli põhjuseks keskkond, seda ma ei tea, aga kuidagi kentsakas oli see terede saamise koht. Erinevad keeled, erinevad inimesed, aga koht oli sama.

Ju ma siis seisin selle koha peal sellisena, et mind lihtsalt tuli teretada. Aga, püüdes õppida kaasaegsetest kommetest, tean, et ei tohi inimestega väga kontakti astuda. Just mõned päevad tagasi sain aru, et ma olen ikka liiga avatud ja suhtlen inimestega, kui nemad minuga suhelda tahavad. Ja arutlen siin omaette, et miks mina ei oska neid ignoreerida, neist mööda käia. Oleks ju pagana lihtne, olen näinud, kuidas teised seda teevad. Kas mul on mingi sisemine viisakus, mis nõuab, et kui minuga räägitakse, ma ka vastan?

Aga loo moraaliks võiks ju olla see, et see juhuslik teretamine tõi ikka naeratuse näole küll!

Viisakas vihm

Eks ma tean seda väga hästi, et mind hoitakse, hästi ja hellalt. Kuigi, mõnel hetkel kipub see meelest ära minema ja mõnel hetkel kipun seda iseenesestmõistetavalt võtma. Aga enamasti olen õnnelik ja tänulik, selle hoidmise eest.

See lugu toimus mõned päevad tagasi ja ega suurem osa inimesi ei panekski seda tähele ega märgiks ära, aga minu jaoks oli see selge märk sellest, kuivõrd kenasti võib ka ümbritsev loodus olla minu toimetustega kooskõlas.

Toimetasin omi toimetamisi, suure tuule käes ja oma paar tundi. Siis vaatasin, et toimetused hakkavad otsa saama ja et peaks oma asjad kokku korjama. Sain siis selle kõigega ühele poole, ennast autosse seatud ja läksid vaid loetud hetked mööda, kui taevast hakkas kallama, suurt ja tihedat vihma, niimoodi, et silmapiir kadus silme eest. See oli minu jaoks ülimalt maagiline hetk ja mõtlesin: "Viisakas vihm!" Nõnda tore temast, et ta ootas kenasti ära, kuni ma autosse saan ja alles siis ennast maale laotas.

Ulmeline universum

Pruugib mul vaid mõelda ja oma küsimus-soov universumile saata, kui kohe hakkab juhtuma. Tänane küsimus oli: "Mis siis nüüd edasi saab? Saab mingit asja ka või ei saa?" Ja vaid poole tunni pärast leidsin oma postkastist kirja, mis andis kohe selge vastuse, et hakkab asja saama (küsimus on vaid, missugust asja).

Aga sellega ulmeline universum veel ei piirdunud, mõned tunnid hiljem helises telefon ja veelgi ulmelisem vastus tuli minu küsimusele.

Eks ma siis oskasin selle peale vaid tõdeda, et universum on ikka nii ulmeline ja toimib nii kiiresti, et jääb üle vaid imetleda tema operatiivsust.

Ja jätkuvalt võin tõdeda, et minu äristrateegia (kui seda asja niimoodi võib nimetada, kuigi ma ise pole seda kuidagi paika pannud, vaid see on lihtsalt nõnda kujunenud) - leida koostöövõimalusi ja -partnereid ebatavalistest kohtadest - toimib suurepäraselt, sedakorda siis sai asi alguse bowlingusaalist. Selle peale hakkasingi mõtlema, et on vist vaid üks äripartner, kes on mu juurde tulnud ärilisi kanaleid pidi, teised on mingitpidi meelelahutuskohtade ja vaba aja veetmise tegevustega seotud.

Peamine moraal on aga: räägi inimestega!

Punane 71

See on ju ammugi teada, et ma olen üks neist vähestest liiklejatest, kes liiklusmärkidest ka päriselt välja teeb ja nende järgi oma auto liikumiskiirust (või -suunda) reguleerib. Isegi siis, kui kiiruspiirangu märgid tunduvad tobedad või kui nende kehtivuse lõpumärgid on unustatud tee äärde paigutamata. Ja enamasti sõidan ma pigem aeglaselt, kui kiiresti.

Aga, eksimine on inimlik ja ega ma tegelikult ei sõida spidomeetrit jäigalt lubatud kiiruse peal hoides, pigem ikka üldises voolus liikudes. Samas aga, on mul enamasti, sõites omas tempos, see tunne, et minust sõidetakse läbi ja üle. Pole lugu, senini olen hakkama saanud ilma Eesti riiki selles osas toetamata.

Ja nüüd siis võite kujutada ette seda tunnet, mida ma tundsin, kui mu silme ette ilmus rahulikul öötunnil punane number 71, Tallinna linnas, Järvevana tee kiiruskaamera juures. Seda ma ei tea, kas välgusähvatus käis ja sedagi mitte, kas mul nüüd tuleb trahviteadet oodata. Eks muidugi tean ka seda, et piirkiiruse ületamise juures on mõõtevead, millega arvestatakse - spidomeetri eksimused ja muu säärane. Samas on mul justkui kuskilt meeles, et vist see kaamera sugugi trahvide väljakirjutamisega veel ei tegelevat, aga mine tea. Tulevik näitab, mis selles osas siis saab.

Tegelikult aga on selle kirjatüki ajendiks sootuks muu, sest osaliselt on selle punase 71 põhjus mujal. Bussijaama juures haakis ennast mulle sappa üks Opel ja niimoodi, et pikivahest polnud juttugi, kõik see jätkus Filtri teel ja siis veel kõigis nendes ärapööramiskohtades ja kõigis neis kurvides. Eks ma seetõttu pidingi eest ära sõitma, sest mulle sellised tihedalt taga sõitvad autod ei meeldi - on olnud halbu kogemusi, et nad ongi lõpuks tagant sisse sõitnud (eks sellepärast on mul silmad ka tahavaatepeeglis pidevalt, sest tuleb olla valvas). Seda kummalisem, võite isegi aru saada, oli see seik, et nii, kui me Järvevana teele jõudsime, jäi see Opel kaugele maha. Pärast kiiruskaamerat oli ta aga mul sabas tagasi.

See tuletab mulle meelde üht teist olukorda, kui ükskord Tallinna loomaaia ees pidin sügava punase tule alt läbi sõitma, sest minu taga oleva auto juht arvas, et on veel piisavalt aega ristmikult üle sõita. Kui ma oleksin pidurdanud, oleks ta mulle täie lauluga tagant sisse sõitnud.

Sellised olukorrad panevad mind alati mõtlema - mis siis on olulisem, kas seadusega vastuollu minemine või liiklusohutus?

PS Eneselegi üllatuseks ei leidnud ma ennast pärast seda punast 71 värisemas ega muretsemas - kui nii, siis nii, mis seal siis ikka. Ja kuidagi kriminaalselt ma ka ennast ei tundnud...

PPS Minu üldine arvamus kiiruskaameratest on see, et nad on täiesti tobedad ja pigem liiklusohtlikke olukordi loomas. Olen oma silmaga näinud, kuidas "kaamerasse sõitnud" autojuht Tartu-Tallinn maanteel täiesti närviliseks kätte läks ja pärast seda ei suutnud enam adekvaatselt autot juhtida - pendeldas 70-80-kilomeetrise tunnikiiruse vahel, iga kaamera juures kiirust veelgi alla tõmmates. Kas selliseid juhte on meile vaja? Ja kelle või mille jaoks on hea see, et kiiruskaamera ees võetakse kiirus maha, mõnikord ka pidurid blokki lüües, ja siis, kui on teada, et tee on (kiirusemõõtjatest) tühi, gaasipedaal põhja surutakse? Kõik teavad seda, aga sellest ei tehta sugugi välja. Selleks, et liiklus ohutumaks muutuks, on vaja muutust inimeste mõttemaailmas - et inimesed üksteisega arvestaksid ja üksteisest hooliksid, seda aga pole võimalik karistamisega mitte kuidagi saavutada.

PPPS Lugedes pealkirja, et Rootsis astus üks minister purjus peaga sõitmisega vahele jäämise tõttu tagasi, tekkis mul küsimus, et tegelikult peaksid moraalinõuded olema kõrgemad - purjus peaga sõitmise võiks tegemata jätta või siis astuda tagasi ilma, et vahele peaks jääma, ise ta ju teadis, et ta purjus peaga sõitis. Aga seda oleks vist liiga palju tahetud? Tean-tean, ma peaks pidevalt politseile avaldusi tegema iseenda liikluseksimuste kohta...

PPPPS Nädala jagu päevi tagasi olin selleks inimeseks, kes ei lubanud alkoholi tarvitanud inimest rooli. Ja ei lubanud autosse ka rohkem inimesi, kui tehnilises passis ette nähtud, iseäranis arvestades, et teiste hulgas oleks seal olnud lapsi, sel juhul ilma turvavarustuseta sõitmas. Selliste asjadega minu arvates nalja ei tehta...

Juurte juures

Kuna tuli meelde üks meesolevus, kelle praegusest elust vähe tean ja tahtsin teada, mis ta praegu teeb, siis viis see mu mõtted teistegi peale ja panin internetiotsingusse sisse veel mõned nimed, et saada teada, kuidas nad toimetavad, mida nad teevad. Ja lugesin ja tundsin rahulolu, et kõigil tundub hästi minevat, kõik on tegusad ja toimekad. Iseäranis huvitav oli aga saada aru, et nad kõik on enamasti oma juurte juures - toimetamas oma sünnipaikades või nende lähedal. See tundub mulle kuidagi iseäranis sümpaatne.




PS Mulle ikka meeldib Toomas Lunge hääl, midagi pole teha - rõõm oli teda nädala jagu tagasi elavas ettekandes kuulata! Ja eks Indrek Kalda ja Jaan Söötki ole heade häälte ja sügava-sisuka esituslaadiga...

Peab kirjutama!

Lugesin uudiseid ja pealkirju ja see pani mind ikka korralikult muigama. Kuidas on niimoodi, et suured üleriigilised portaalid kirjutavad täiesti sisutuid uudiseid? Iseäranis kentsakaks on asi läinud praeguse olümpia ja meie sportlaste ja muude tegelaste sealsete toimetustega seoses.

Need uudised, mida olen lugenud, on ikka päris naljakd. See, kui õrnad on ühed tippsportlased, on juba suisa naeruväärne. Vanasti oli suur higi ja pisarad ja vaev, nüüd on asi nii teaduslik ja viimseni välja timmitud, kogu taastumis- ja puhkerežiimiga, et isegi bussi hilinemisest saab uudise teha.

Mulle tuleb aga silme ette aeg, mil sai talvel külmas saalis, kindad käes trenni tehtud ja jääkülma vee all pesemas käidud, sest sooja vett lihtsalt polnud. Nii lihtsalt oli ja selle kõigega sai hakkama, sportlaseks olemine on midagi, mis on andnud elule sellise vaate, et lepid vähesega ega lase ennast häirida viimse luksuse puudumisest - kui seda on, siis naudid, aga muidu mõistad, et saab hakkama ka ilma. Eks neid aegu sai endale meelde tuletatud veel mõned aastad tagasi, kui sai Leedus võistlustel käidud - tuli suur nostalgia peale ja sai siis vanu eksperimente taas läbi proovida, ja ega asjad Lätiski suurt paremad olnud. Ma ei tea, kas meil on selliseid spordisaale veel praegugi? Pole sellistesse juhtunud ja selles mõttes on Eesti elu ikka väga palju edasi läinud.

Teine uudistega seotud teema on see, et jälgitakse kellegi sotsiaalmeedia kontot ja siis vahendatakse seda. Tore on teada, millega inimesed tegelevad, aga selles osas võiks meedias vähemalt mingisugunegi filter peal olla. Või on asi lihtsalt selles, et mina olen niivõrd palju kaugenenud üldisest ilmamelust, et mind see häirib.

Kui nõnda, siis nõnda...

Alguse sai see kõik ühest väikesest asjast, mis katki läks. Nüüd on suund selline, et ime on see, kui mõni asi katki ei lähe. Mina aga mõtlen, et peaks ikka kõik ära parandama, kõik, mis on katki läinud. Aga kas ma jaksan, kui teisest otsast neid lagunevaid asju muudkui juurde tuleb.

Võib-olla on see mõttetu nõiaring - parandad ja läheb jälle katki, parandad, sest muidu ei ole võimalust katki minna egaole ju järgmine kord midagi parandada. Aga kusagil kuklas tiksub ikka tiibeti vanasõna: kui niit katkeb üheksandat korda, siis sõlmi ta kokku ka kümnendal korral.

Kui nõnda, siis nõnda, mis seal siis ikka. Selle teema muusikapalaks on aga:



PS Üllatav on avastada, et ma olen Singer-Vingeri repertuaariga väga hästi kursis. Tervitused siinkohal neuroteaduste doktorile Kaidole, paari kuu tagusele väga meeldivale üllatajale.

Tõeline diplomaat

Kunagi kuulsin sellist lugu, et diplomaatidega pidi olema sedasi, et nad vastavad ära kõik need küsimused, mida küsitud pole, ja jätavad vastamata kõik need küsimused, mida küsitud on. Enam-vähem sama lugu on vist ka poliitikutega. Kuidagi tuli see lugu mulle meelde, seoses ühe tänase situatsiooniga. Tegelikult oli lugu sootuks teine ja võiks tõmmata paralleeli sellega, et juriidiliselt oli kõik korrektne.

Lugu ise oli seesugune, et hakkas üks inimene uurima üht osa minu minevikust, et kas see on olnud nii, nagu tema teab. Ja muidugi tahtis ta saada vastust jah või ei. Ta ei tulnud selle pealegi, et peaks oma küsimuse ümber sõnastama. Nõnda saingi talle huvi pakkuvale küsimusele vastata ei ja mitmeid kordi üle korrutada, et see eitav vastus on täiesti korrektne. Ega tema ju teadnud ega ka aimanud, kuivõrd lähedal on ta tõele, aga kuna ta küsis just sellise küsimuse, nagu küsis, siis mina ei arvanud, et ma peaks teemat kuidagi laiendama, ei tundnud selleks mingisugust vajadust.

Võib-olla on mul siiski annet diplomaatiaks ja minu kunagine mõte minna diplomaatide kooli õppima võiks ehk teokski saada?

Ja enam ei usalda...

Eks ole teada eesti vanasõna: narri põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu. Just sellise mõtteni jõudsin ma, kui vaatasin üht järjekordset minu ees lahti keritud draamat. Vaatasin ja mõtlesin ja arutasin. Peamiseks põhjuseks oli siinkohal see, et kas ma usun seda, mis minu silme all (näiliselt) toimub või ei usu ma seda teps mitte. Ja vaatasin iseennast justkui kõrvalt, sest teadsin ju põhjust ka, miks see asi nõnda on, miks see minu sisemine dialoog parajasti aset leiab - selleks oli eelnev kogemus ja see tegigi mind ettevaatlikuks. Nõnda ma siis saingi aru, et ma enam ei usalda, sest usaldust on kuritarvitatud. Samas aga mõtlesin ka seda, et kas see on üldse oluline, mida ma mõtlen või mida ma tunnen või mida oluliseks pean. Suurimaks teemaks muidugi oli see, et ma ei taha lolliks jääda, sealt ka siis see kahtlus ja kõhklus ja mõte, et võib-olla ongi minu osaks loll olla ja et tegelikult pole see minu lolliks olemine (või lolliks tegemine) sugugi suur katastroof.

Ise loll, ise loll, ise loll... Teada-tuntud mantra!

Kas te ise ka usute?

Lugesin, mida mulle kirjutati (ma arvan, et neid, kes sama asja lugesid, on viimasel ajal palju olnud). Lugesin veelkord ja siis mõtlesin: kas te ise ka usute, mida te kirjutate? Vaatasin asjale veelkord otsa, lugesin veel paar lõiku edasi ja siis tegin žesti, mille üle ma sugugi uhke pole. Luulusid võite ajada niisuguseid ja teistsuguseid, aga eks asja sisu ole ikka teada, seda muuta te ei saa.

Selle peale tuleb mulle meelde nädala tagune seik, mil panin inimest imestama selle üle, et iga kord, kui ma oma veebilehitseja kinni panen, kustutatakse kogu sealne ajalugu ära. Harjumuse jõud on suur, aga eks rutiinid ole seesugused. Selles valguses siis toimetasin ka seekord.

Aga, mõtlema paneb see, millise tähe all ja kui läbinähtavalt kõiki asju tänapäeval teha üritatakse - kõik ainult inimese hüvanguks ja heaoluks. Ja ega ma usugi, et nendest sammudest, mis ma tegin, võiks abi olla - eks kuhugi jäävad jäljed ikka maha. Suures plaanis aga vahel pole, vähemalt minu jaoks.

Kaasaegne kaisukaru

Oli öö, hulkusin internetiavarustes ringi ja kohtasin teisigi hulkujaid. Ühe sellise hulkuja peale mõeldes kerkis mu silme ette pilt sellest, kuidas nutiseadmega koos voodisse minnakse ja voodis ollakse. Kui selle asja peale veidi pikemalt järele mõtlesin, sain aru, et nutiseadmetest on saanud kaasaegses kaisukarud - need elektroonilised vidinad pakuvad tänapäevainimestele, kummalisel kombel, turvatunnet. Eks seepärast on aina rohkem inimesi nende külge ka aheldatud, ilma ei osata ega saada hakkama.

Aga mis ma siin ikka mõtisklen, endalgi mul on kaisukaru, kellelt tuge ja meelekindlust otsida, pole mina sellisest vajadusest puutumata. Nutiseadmetest aga hoian ennast veel esialgu eemale, arvates teadvat, milliste tagajärgedeni see viib...

Sõbralik žest

Kui inimesed aeg-ajalt kahtlevad selles, kas ümberringi on leida hoolivaid inimesi, siis mina selliste teemadega oma pead eriti ei vaeva - eeldan ja arvan, et inimesed on head ja ilusad.

Võib-olla selle pärast, aga võib-olla ka mingil muul põhjusel juhtus ka täna pajatamisele tulev lugu. Olin just auto ära parkinud ja auto juurest lahkumas, kui minu kõrval jäi seisma üks auto. Roolis olev meesterahvas keris akna alla ja lausus mulle: "Ärge oma autot siia küll jätke, siia ei tohi parkida. Ma olen mitmeid kordi siin trahvi saanud!" Kuigi minu arusaamist mööda olid parkimise märgistus selline, et võis parkida küll, aga ajalise piiranguga, oli minu jaoks vägagi meeldivaks üllatuseks selline väike sõbralik žest, selline hoolivuse ülesnäitamine. Lihtne ja liigutav! Tänasin muidugi meesterahvast ja parkisin oma auto ümber, sest kohti, kuhu autot asetada, oli küll ja veel.

Nii vähe ongi mõnikord vaja, et tuju heaks läheks ja naeratus näole tuleks - olla hoitud, kasvõi lihtsalt ühe juhusliku inimesi poolt.

Tervitused ja head soovid sellele toredale meesterahvale:

Kuklas kumiseb

Mingil ajal oli see mu igapäevane tunnuslaul, kusagil seespool kõlamas. Täna, kui juhtus taaskord üks pilt mu kätte, tuli see mulle taaskord meelde:



Tema teab kõigist kõike...

Loomulik autoriteet

See lugu sai alguse juba tükk aega tagasi, kusagil kevadel. Teemaks oli see, et miks minul on autoriteet ja miks inimesed mind usuvad ja usaldavad. See väljendus justkui protest, kuigi ma ise polnud selle peale kunagi mõelnud ega seda ka suurt tähtsustanud, sest ma ei oska sugugi arvata, et mul võiks olla teistele inimestele selline mõju. Aga kui kolmandad osapooled selle juba niimoodi välja tõid, siis pani see mind veidi mõtlema.

Nii see aeg siis kulgenud on ja kusagil kuklas on see küsimus ikka üleval olnud. Aga nüüd sain ma korraga seista silmisti selle enda loomulikuks autoriteediks olemisega. Vanad asjad ja vanad suhted, kus minu loomulik autoriteet tuli sellest, et ma olin vanem ja ilmselt ka hoolitsesin endast nooremate eest, vaatasin, et neil kõik hästi oleks ja et nad lollusi väga palju ei teeks. See autoriteet, tuleb välja, on siiani säilinud, ilma, et ma oleks seda kuidagi kehtestama pidanud, lihtsalt on ja seda järgitakse.

Ja huvitav on see asi, sest eks ma ikka aeg-ajalt kahtlen endas ja oma arusaamades maailmast, aga siiski olen mõnel teisel hetkel täiesti kindel selles, mis on õige ja mis on väär, mida ma teen ja milliseid kompromisse ma kohe mitte mingil juhul pole valmis tegema.

Olles siin mõni nädal tagasi lugenud hulgaliselt juhtimisalast kirjandust, tean väga hästi seda, et kõige tugevam ongi loomulik autoriteet ja selline asi on mulle millegipärast enamasti ikka külge poogitud olnud. Aga ju siin on oma osa ka selles, kuidas mina maailma näen, milliseid põhimõtteid järgin - ikka sõnapidamise ja enda jaoks oluliste inimeste eest hoolt kandmise läbi.

Vajadus kuulatajate järele

Tänane lugu räägib sellest, kuidas ma käisin poes. Vaatasin ringi allahinnatud toidukaupade hulgas, kuna oli plaan toorjuustukooki teha ja kui kohe küpsetama asuda, siis võib ju viimase kuupäevaga kaupa küll võtta - kui juba kuumutatud on, siis säilib paar päeva veel kenasti, kuigi, ma arvan, et toorjuustu puhul võiks ka ilma küpsetamata hakkama saada. Leidsingi vajaliku ja just sel hetkel astus minust mööda üks meesterahvas, kes siis teatas: "Ega praegu sõjaaeg pole!" Ma ei osanudki selle peale vist rohkem reageerida, kui puhkesin naerma. Seepeale ta tõdes veelkord, et pole sõjaaeg, aga elu on justkui selline - süüa ikka midagi pole, sest kuigi pood on kaupa täis, pole raha selle ostmiseks. Naeratasin sellegi peale ja asusin omi asju edasi toimetama, aga sain selle meesterahva endale justkui poekaaslaseks, tolknes veel tükk aega mul sabas ja seletas üsna ohtrasti.

Kui ma seda lugu siis teistele rääkisin ega osanud sellest suurt midagi arvata, oskasid teadjamad kohe tõdeda, et ju lugu oli selles, et inimene leidis endale kuulaja, kellegi, kes täiesti arusaadavalt kuulas, mis tal öelda on ja isegi reageeris sellele.

Mõeldes nüüd pikemalt oma viimase aja kogemuste peale, on see teema ikka ja aina üles tulnud - sellest, kuidas inimestel polegi kedagi, kes neid kuulaks, kes tõsiselt võtaks selle aja ja süveneks ja elaks kaasa. Igaühel on oma asjadega nõnda palju tegemist, et kuidagi ei jaksa kellegi teise asju ka veel enda sisse võtta.

Minule on seda kuulaja rolli ikka palju jagatud ja ju see tuleb mu juurde ikka ja jälle tagasi, sest taaskord leian ennast ühest ja samast olukorrast..

Valitseda maailma!

Üks asi, mis igapäevaelus ikka ja aina silma jääb, on see, et käib võimuvõitlus, pidevalt, inimeste vahel. Eesmärgiks on valitseda maailma, olla kasvõi iseenda maailma valitseja. Enamasti tähendab selline võimuvõitlus muidugi seda, et satutakse kellegi teise territooriumile, tekivad konfliktid teiste inimestega, sest harva oleme vaid iseenda pärusmaal ringi liikumas.

Pikalt olen seda kõike kõrvalt jälginud, aga nüüd tuli see maailma valitsemise vajadus välja ühe minu küsimuse peale. Ja kuulasin ja mõtlesin, kas tõesti ilma ei saa, kas kindlasti peavad asjad olema sedasi, et ilma korraldamise ja valitsejata ei saa midagi toimuda.

Tean-tean, eks ma ise olen ka paras kontrollifriik, aga siiski on nõnda palju neid asju, mille puhul näen, et pole mõtet ja pole vajadust, tühja koha pealt draamat üles tõmmata, õigust ja õiglust taga ajada, maailma valitsema kippuda.

Kõige iroonilisem on see kõrvalpilk, mida nägin selle maailma valitseda soovija tegudest - see, kuidas oma mingite soovide ajel alustatakse asju ja siis teised peavad tagajärgede likvideerimisega tegelema hakkama, sest kui asi kontrolli alt väljub, pole algatajat enam kusagil, teised vaadaku ise, kuidas saavad.

Selline meeleolu siis...

Täna, täiesti ootamatult (või siiski mitte), käis seest läbi see lugu:



Nõndamoodi käis läbi, et sees hakkas kõik keerama (tunne, mida polnud ammu tunda saanud) ja pisarad hakkasid voolama. Justament, tuntud headuses, kui osata leida aega ja võimalust, tunda ja osa saada...

Meeste hirm

Tänase päeva kogemus ütles mulle päris selgesti, et minu näol on tegemist meeste hirmuga. Mida muud ma oskan arvata, kui mulle tuttav meesolevus püüdis minuga suhtlemisest pääseda juba enne, kui me teretanudki olime. Ja kui siis veel paar lauset vahetatud sai, nägin teda kohe mitme tuule poole tüürimas.

Sugugi ei lugenud see, et meesolevuse puhul on tegemist ühe Tallinna suurhaigla osakonnajuhataja-ülemarstiga, mehega, kes ei peaks küll kellegi eest pagema. Vanad vaimud vist kummitavad, mulle tundub, sest ilmselgelt võis põgenemise põhjust otsida minevikust - meesolevuse minevikutegudest või siis sellest, mida ta arvas täna edasi juhtuvat. Aastakümnete tagused asjad, tõesti aastat vast 25 on neist aegadest möödas, aga mõned asjad mõjuvad ja toimivad. Hea, et nüüdki on aru saadud, et polnud (noor)mehe väärilised teod. Mind aga pani see kõik muigama ja veelgi võimsamalt mõjus see, et ma julgelt ja avala naeratusega ligi astusin ja heatahtlikult elu-olu kohta pärisin.

Eks selle oma praeguse tugeva olemisega olen ennegi inimesi jalust rabanud (šokeeritud on mõned neist olnud) - mitte, et minevik oleks unustatud, aga lihtsalt, mul ei ole mitte midagi, mille pärast põdeda, mul on pigem nõnda palju, mille pärast sirge selja ja heatahtliku naeratusega ringi käia, suhelda lahkelt ka nendega, kes mingitel vaid neile endile teadaolevatel põhjustel on mõnedel hetkedel mind halvasti kohelnud. Ja see kõik võib jalad alt ära lüüa küll, olen ma aru saanud. Iseäranis muidugi see, et seda inimest, kes ma kunagi olin, pole vist enam ammu näha olnud - kuigi enamasti endas kahtlev, on mu sisemine kindlus siiski väga tugev.

Ja läksingi kaasa...

Käidi mulle siin fanaatiliselt peale ühe teemaga. Ja muudkui laoti argumente ette, mina kuulasin ära ja uurisin ja vaatasin ja olin jätkuvalt skeptiline, nõnda, nagu mul ikka kombeks on, mida intensiivsemalt keegi midagi peale surub, seda skeptilisem ma olen. Asi võib muidugi olla ka selles, et ma olen ära rikutud - liiga palju õppinud, liiga palju teadmisi omandanud, pole minust mingit puhast lehte.

Kuid, kuna teema ikka ja aina üles tuli, ka teiste inimeste poolt, siis otsustasin, et püüan siis omal käel asjas selgust saada. Ega siis midagi, võtsin aga käepärased vahendid kasutusele ja omast arust sain päris veenva tulemuse. Saatsin selle tulemuse siis koos juurdekäiva küsimusega teemaalgatajale.

Targemad oskavad juba aimata, mis sellest kõigest sai. Tulemuseks oli ikka ju see, et mulle hakati veelgi intensiivsemalt rääkima mispärast minu eksperimendi tulemust kuidagi arvesse võtta ei saa - ise sealjuures, muuseas, tulemusi vaatamatagi, vaidlemine tuli tühja koha pealt, teiste inimeste ja nende eksperimentide pealt, eelneva materjali põhjal.

Minu jaoks oli aga loo moraal see, et ma poleks pidanud üldse kaasa minema, sest tundub, et tegemist on vaidlemisega vaidlemise pärast, silmaga nähtavate eksperimenditulemustega tutvumiseks pole isegi vaja vaeva näha - suhtumine on selline, et on neid ennegi nähtud ja neil asjadel pole mingit tõeväärtust. Oh, mind, rumalat küll - et läksin sedasi kaasa, kuni mõistsin, et mõistlikkuse ja argumentidega pole sellel puhul midagi peale hakata. Aga vähemalt sain ma nii palju, et ma ise nägin ja sain aru, mis värk on. Teise inimese ümberveenmiseni ma aga ilmselgelt ei küüni...

Ei oska käituda...

Viimased päevad on pakkunud mulle hulgaliselt mõistmist ja arusaamist, et käituda ma kohe üldse ei oska. Küll teen ma midagi liiga häälekalt, siis jälle võtan sõna nende kohtade peal, kus ei peaks-tohiks, siis jälle teen nalja, mis kohe kuidagi ei sobi.

Kõige selle pealt mõistan ma, et ma olen ikka inimeste keskel olemisest nii võõrdunud, et ei oska ennast üleval pidada. Või ongi siis asi selles, et ma olen ja elan nii, nagu ma tahan, teisi suurt häirimata, aga minu vahetud emotsioonid ja otsesed ütlemised on mõne inimese jaoks lihtsalt liigsed. Siinkohal tuleb meelde tuletada mõne aja tagust lauset, mis mulle öeldi: "Ära mine emotsionaalseks!" - asja iroonia oli seejuures selles, et selleks hetkeks polnud ma veel emotsionaalseks minema hakanudki...

See kõik on nüüd hea kõrvalpilk küll, aga ma ei usu, et ma seetõttu kuidagi teistmoodi nüüd käituma hakkaks või kuidagi teistmoodi olema. Võib-olla on probleem ikka suuresti selles, et enamasti pole mul ühtegi piirajat peal (ja ma ei näe sellisteks asjadeks ka põhjust)...

Kas siit jooksebki piir?

On olnud asju ja asjaolusid. Selliseid ja teistsuguseid. Juba tükk aega olen ma mõelnud, et mis on reaalne väärtus ja mis on asja sisu ja mis on asja mõte. Praegu on jälle see tunne, et siit vist jookseb piir. Minu mõistmise piir, minu arusaamise piir.

Üksaeg tagasi tegin huvitava järelduse, selle kohta, mis minu elus toimub. Et paremaks inimeseks olemine on liiga raske ja sellega hakkama saamine ei ole sugugi lihtne, minule võimetekohane. Võib-olla läheb asi samasse kapsaaeda selle lausega, mis mulle siin mõni aeg tagasi öeldi: "Sina tahad jah kõike ja kohe ja täiuslikult teha, aga teinekord on olulisemad teised aspektid."

Minu elu, minu arusaamad, minu otsused, minu valikud. Nõnda siis ka kõigil teistel. Ju ma siis olen usaldust kuritarvitanud, ju siis mu enda teod on selleni välja viinud, mis toimub.

Millegipärast tuli pähe see lugulaul:



Eks paistab, mis edasi saab...

On alles kaader!

Sattusin eile üle tüki aja taas Koplisse ja nagu minu puhul ikka, kohe sai lugu ka. Asjatasin omi asju ja vaatasin, kuidas veidi kaugemal, ühe bussi juures, kaks purjakil olemisega meesolevust püüdsid kellegagi rääkida, kellegagi, kes pidi vist bussijuht olema. Juhti aga oma kohal polnud ja nõnda nad siis minu juurde tee leidsidki. Esimene küsimus oli kohe, kas mina olen bussijuht, kas see on minu buss. Mina siis vastu, et ei, see pole minu buss ja ma pole bussijuht. Kui nad veidi lähemale jõudsid, avastasid nad, et ma naisterahvas olen ja siis vabandasid ette ja taha tülitamise pärast.

Jätsin nad siis omi asju ajama ja eemaldusin. Puude vilus seisis üks noormees, kes kohe tõttas tõdema: "On siin ikka kaader liikvel!" Mina ei osanud selle peale muud kosta, kui muiata: "See on ju Kopli!" Muidugi oli tegemist Kopli poolsaare tsiviliseerituma osaga, poolsaare tipu lähedal, ei kakerdanud ma seekord Kopli liinidel, aga elu tuli ise kohale.

See lugu pani mind veidi mõtlema. Esmalt muidugi selle peale, kuidas vene mehed, kes need kaks purjakil meesolevust olid, võivad käia keset päeva keset tänavat viinapudel käes. Teiseks muidugi see, kuidas nad ikkagi viisakalt vabandasid mu ees, tülitamise pärast. Kolmandaks ka see, et praeguses muututnud ilmaeluolus ei tea ega oskagi enam kuidagi olla, et kedagi ei riivaks, kellelegi varba peale ei astuks - minul õnnestus olukord kuidagi niimoodi lahendada, et nad veidi taltusid. Lõppkokkuvõttes aga tänan õnne, et meesolevuste agressiivsus, mida nad bussijuhi otsimisel üles näitasid, taandus minu naiseks olemise ees. Mõnes teises kultuuriruumis oleks asi läinud arvatavasti teisiti, mõnede teiste meesolevuste puhul oleks kõik lõppenud sootuks teistmoodi. 

Kurjuse mõju?

Põletasin eile ära ühe kirja. Kirja, mis pärines aastate tagant. Kirja, millega oli tahetud mulle haiget teha. Kirja, mida olin alles hoidnud selleks, et mõnikord endale meelde tuletada ühte oma suurt elumängu, etendust, mille ise korraldasin ja millega suutsin kaardid segamini paisata. Kirja, millega mulle taheti kurja teha, aga mille võttis mind hoopis muigama - kui ikka iseendas kindel olla, ega siis suuda miski inimest kõigutada.

Ja kui see kiri siis põles, avastasin üllatusega, et see põleb rohelise leegiga. Mitte punase või oranži või sinise leegiga, vaid just rohelisega. Selle peale hakkasin mõtlema, et kas see oli see kurjus, mis oli selle kirja sisse pandud, mis tule läbi sellise värvi omandas. Vaatasin ja mõtlesin, selle peale, millist kurja võib üks inimene teha, et isegi aastaid hiljem on tema kirjutatud ridadest õhkuv värv teistsugune.

Nüüd siis on see kiri läinud ja sõnad sellega koos. Ehk muudab see minu elus nüüd midagi, annab uut jõudu ja uut vabadust.

Ainult kaks varianti...

Kas see või teine, mitte midagi muud. Kuidas võivad arusaamad elust ja asjadest olla sellised, et elus on vaid kaks varianti, mida teha, millega tegeleda? Rohkem variante lihtsalt pole olemas. Aga kui minu elus on mitmeid variante veel, siis mis nende asjadega peale hakata. Jätta nad kõrvale, ignoreerida neid lihtsalt?

Tegelikult taandub kõik ikkagi sellele, et mu meelerahu sai kõigutatud. Vaatamata sellele, et polnud isegi teemat, millest ennast kõigutada lasta. Aga kummalisel kombel ei sobinud minu vastu: "Ma ei oska veel midagi öelda!"

Hea on, kui...

... tead, mida vaja on. Hea on, kui tead, kust saab seda, mida vaja on. Hea on, kui sealt, kust arvad leidvat, mida vaja on, leiad ka selle. Siinkohal mõtlen tänutundega selle peale, et hea on, et on olemas Oomipood - sealt saab, mida vaja on, tõesti. Ja hea on, et ma tean, et on olemas Oomipood ja kus tema esindused parajasti paiknevad, et minna ja saada see, mida vaja on.

Nüüd siis on vajalik jubin lõpuks käes ja tulemus on omast käest näha:

Mis jura see nüüd siis oli?

Kummaline on see, millised on minu arusaamad asjadest. See mõte tuli mulle taaskord pähe, kui asusin vaatama mulle hiljuti kingitud filmi. See film oli minuni jõudnud samal ajal, kui üks teine film, mida sai siin mõni aeg tagasi vaadatud ja mille vaatamise järel sai asi kokku võetud selliselt, et selleks, et aru saada, kui häid filme muidu vaatan, tuleb mõnikord ka vaadata sellist jura.

Kuna see tookordne film ei kandnud endas mingeid suuri ootusi, siis seda lihtsam oli see kogemus endalt heita, aga tolle kingiks saadud filmiga oli lugu sootuks teine. Kui ikka peaosas on Leonardo DiCaprio ja film ise pärineb ajast, mil kolm aastat varem oli Leo teinud suurepärase rolli filmis "What's Eating Gilbert Grape" ja vaid aasta hiljem astus üles filmis "Titanic", siis see kõik lõi ootused filmielamuse saamiseks. Ja eks film pealkirigi "Romeo + Juliet" oli paljulubav.

Vaatasin siis seda filmi või vähemalt püüdsin. Aga mitte kuidagi ei istunud see asi mulle, sest tunne oli täpselt selline, et mis jura see nüüd siis on. See vist läheb samasse ooperisse minu hiljutise elamusega, kui käisin Estonias ooperit "Aida" kuulamas-kaemas - kui klassikast tehakse palagan, siis ma seda vastu võtta ei suuda (mitte et ma arvaks, et ma klassikat teda klassikalisel kujul kuidagi paremini vastu võtaks, sedagi lootust vist pole) ja ikka tekib see tunne, et piir stiilse üle võlli keeramise ja labastamise vahel on ikka nii õhuke, et vaid üksikutel läheb korda hoiduda selle ületamisest, et tulemus erakordse elamuse pakuks.

Ja see viibki mind selleni, et üks sellise üle võlli keeraja on olnud Lars von Trier, filmirežissöör, kes on alati piire tunnetanud ja neist päris uljalt ka üle ratsutanud, kuid siiski suutnud hoiduda labastamisest. Tulemused on olnud sellised, et nad on alati puudutanud, alati mõtlema pannud. Selliste filmitegijate filme ma vaatan ja kui satun ootamatult filmikunsti teise serva, siis on tulemus ikka päris šokeeriv. Eks ma saan väga hästi aru ka sellest, et on inimesi, kes jälle sedalaadi filme ei talu ega mõista ja selline see elu ongi - igaühele oma.

Raamatud, mis pakuvad enamat

Mulle meeldib ilukirjandus - kellegi mõtted ja ideed, mis on tekkinud ja seejärel kirja pandud. Ilukirjandus, mis pakub võimalust välja astuda igapäevaelust ja võtta vastu üks teine maailm.

Aga mulle meeldib ka, kui raamatud lähevad teistesse valdkondadesse, toovad sisse teisi teemasid, pakuvad enamat, kui vaid lugemismõnu. Seekordne raamat siis Arne Dahl ja "Europa blues". Üks valdkond, kuhu see raamat läheb, nagu selle kirjaniku puhul ikka, on muusika. Seekord siis Miles Davis ja "King of Blue":



Ja üks teine valdkond, mida see raamat pakub, on ajalugu - Euroopa ajalugu. Kuigi seal on teemaks üks konkreetne rahvakild ja tema saatus ja mõningad seigad, mis selle ümber keerlevad, siis puudutab see igaüht meist, sest see on meie kõigi ajalugu, meie kõigi, kes me praegu elame, sõltumata vanusest, sest minevikust me pärineme ja minevikuga oleme me seotud, oma vanemate, vanavanemate, sugulaste, saatuste kaudu.

Pole siis imestada, et selle järel, kui raamatu lugemise lõpetasin, puhkesin ma, endale täiesti ootamatult, nutma - ka sellist emotsiooni pakkus see raamat. Taaskord jooksid niidid kokku ja ju siis vajutas see kõik õigetele nuppudele.

Ah siis sellepärast tume õlu!

Ega ma polnud oma õlleeelistust kunagi väga tõsiselt analüüsinud, et miks just tume õlu ja miks just selline veidi mahedama maistega. Aga nüüd, kui mul oli üks õllepudel pikalt külmikus olnud ja realiseerimistähtaeg oli ammu täis saanud ja tema küpsetamisel-kasutamise-joomiseni ma ei jõudnudki, võtsin ta siis pähe karanud idee kohaselt tarvitusele hoopis peapesuks. Ja-jah, juba vanad eestlased teadsid, et õllega on hea pead pesta, olen minagi mõnikord proovinud, kuigi seejärel tuleb teha järelpesu, sest õllehais pole sugugi see asi, millega koos eksisteerida sooviksin.

Mõeldud-tehtud ja kui ma siis seda tumeda õlle lõhna tajusin, siis korraga tabasin ära põhjuse, miks mulle just tume õlu maitseb. Selle arusaamiseni jõudmise põhjus oli mõned nädalad tagasi mul tarbimisel - ühel avalikul sündmusel sattusin Raasiku õlletehase tehtud kalja otsa, mis maitses tõesti nagu vanasti, siis, kui suurest kaljaankrust sai liitrisesse nõusse kalja kaasa ostetud või siis kohapeal klaasist joodud (nõukogude aja lapsepõlve suured rõõmud). See Raasiku õlletehase kali maitses (ja ka lõhnas) enam-vähem nõnda, nagu see peapesuks kasutatud tume õlu nimega 1795 (tänusõnad lähevad siinkohal Põrgu asjalikule teenindajale, kes aastaid tagasi mulle seesugust häädust tutvustas), ja nii sain nüüd aru, et minu tumeda õlle eelistus tulebki sellest lapsepõlvest pärit maitsest - korraliku kalja maitsest.

Aga muidu oli see peapesuks kasutatud õlu mõeldud hoopis õllekoogi küpsetamiseks, aga see kook tuleb vist küpsetamisele mõni teine kord, kuigi-kuigi praegu on pool õlut veel alles ja võib-olla olekski sobiv hetk üks kook ahju lükata?

Muidugi läheb see kõik suurepäraselt kokku sellega, et praegu Õllesummer käimas on - ajastus on suurepärane, nagu ikka! 

Õhtujutud

Olen nüüd ikka ja aina õhtuid õues veetnud, enamasti mere ääres, oodates loojangut, nautides ilu ja olemist. Iga kord on nende rännakute eel kerge ärevus hinges: "Mis täna küll juhtuma hakkab? Milline lugu täna pajatamisele tuleb?"

Ja kui mõned asjad tunduvad igavad ja mõni asi tundub juba rutiiniks kujunevat, siis seda suurem on mu rõõm selle üle, kui tulevad üllatused ja lood hakkavad ennast lahti kerima. On olnud meeletult meelelisi hetki, on olnud üllatusi ja on olnud avastusi. Kõige enam on aga olnud enese unustamist, sellesse hetke, sellesse aega.

Kuigi need rännakud on kestnud mul nüüdseks juba oma neli kuud, siis alles praegu saan neile anda ühise nimetaja: õhtujutud. Seda suurem rõõm on neist looduse poolt loodud lugudest osa saada, vahetult ja eredalt - sest teadagi olen ma ju lugude peale alati maias olnud.

Need on lood, mis erutavad ja panevad ennast elavana tundma, need on lood, millega on nii lihtne kaasa minna, millest on nõnda lihtne vaimustuda, lood, mis sisaldavad helisid ja vaateid ja lõhnu.

Oi, kuidas eile näiteks meri lõhnas - selline tõeline mere lõhn oli õhus, mida olekski võinud vist sisse hingama jääda! Ja millise lustiga jälgisin seda, kuidas meri lainetas, täiesti risti - taanduv laine lõi pealetuleva laine harja kenasti õhku. Seda lusti jätkus ikka pikalt, tundus, nagu oleks Tallinna laht üks suur kauss, sest kui meri tundus juba rahunevat, tulid taaskord veidi võimsamad lained kohale ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Sellised õhtujutud siis, täiesti parajad ja sobilikud selleks, et seejärel koju tulla, lasta nad kõik endast veelkord läbi ja seejärel rahuliku südamega magama heita.

Killuke imet igas päevas

Igas päevas on killuke imet, vähemalt minul, praegu. Mõnel hetkel on need imed selgesti tajutavad, sellised, mis panevad südame kiiremini põksuma, hinge värelema. Mõned teised imed on aga sootuks teistsugused, neist ei saa sel hetkel, kui nad aset leiavad, suuresti miskit arugi, aga hiljem, kui neile hetkedele tagasi vaadata, siis joonistuvad imed välja, imeliselt ja eriliselt.

Kolm numbrit reas

Vaatasin ja nägin, neid kolme numbrit reas. Need numbrid klappisid kolme numbriga, mis vaatasid mulle vastu veidi eestpoolt. Kolm numbrit ühelt poolt ja kolm numbrit teiselt poolt, täielik kattuvus.

Mida see kõik siis tähendab? Need kolm numbrit polnud sugugi tavalised, vähemalt minu jaoks, vähemalt viimasel ajal küll mitte. Veelgi enam üllatas mind see, et neile kolmele numbrile vastas täpselt samasugune numbrikombinatsioon.

Kas mõnikord on võimalik, et juhtuvad imed, imed, millesse enam ammu uskuda pole julgenud? Kas mõnikord on võimalik, et ongi tõsi see, et tasub oodata ja kannatlik olla?

Kas tõesti teisiti ei saa?

Vaatan enda ümber ringi ja püüan mõistata, et kas tõesti teistmoodi ei saa. Ikka ja jälle käib sama muster läbi, ikka ja jälle näen, et just nõndamoodi peavad need asjad käima. Peab olemas olema üks kindel iseloomujoon, mis kõik paika paneb, kui seda pole, siis ei toimi ega toimu mitte midagi. Minu arusaamadega läheb see iseloomujoon aga sootuks vastuollu, sellest ka siis kõik muu või siis selle kõige muu puudumine.

Ikka ja aina imestan ja mõtlen, et kas tõesti teisiti ei saa, kas ainult niimoodi on see asi võimalik. Kas on need ühesugused näited nii eredad, et teistsugused variandid ei hakka nende vahelt silma? Kummaline, väga kummaline. Kuigi jah, naiivne oleks arvata, nagu oleks elu kuidagi teistpidi seatud.

Elu loomulik osa

Sama muster, samad teemad. Võidelda, sõidelda, viimaks käed üles tõsta ja alla anda, seejuures valjuhäälselt oma protesti avaldades. Ma olen seda kõike näinud küll ja veel. Mida tehakse ja milleks, millal järele antakse ja millal jäädakse endale kindlaks.

Utoopia on see, millest mõtlen, suur utoopia. Seepärast ma olengi sellises seisus, nagu ma praegu olen - kuna näen, et pole võimalik nõnda, nagu mina arvan, siis pigem ärgu üldse olgu.

Ja ometi on see elu loomulik osa, koosolemise loomulik osa. Aga miks pean mina selle keskel ja vahel olema? Milleks on mind vaja sellesse kaasata?

Teisest küljest on huvitav see tähelepanek, mille olen enda jaoks teinud - minu elutee tundub mõne jaoks ikka päris ahvatlev ja võluv. Seeläbi ka ma ise tundun võluv olevat, vist? Irooniat kui palju!

Mis on muutunud?

Mööduvad aastad ja asjad on teistsugused. Ma peaks ju sellega harjunud olema, sellega, et aeg muudab inimesi ja inimsuhteid. Aga iga kord tuleb see minu jaoks justkui üllatus. Mina olen enda arvates suures plaanis ikka samasugune, aga teiste inimeste järgi näen, et on toimunud muutus.

Nõnda ma siis seisin seal, vaatasin ja kuulasin. Ja kui (senist) loomulikku reaktsiooni ei järgnenud, siis lihtsalt kehitasin sisemisest õlgu ja tõdesin omaette: "Mis seal siis ikka! Kui nii, siis nii!"

Kuid suures plaanis teevad need muutused mind siiski kurvaks, sest kui kaob ehedus ja aval suhtumine, siis mis jääb järele. Eks ma saan aru, et põhjuseid ei tule mitte niivõrd minust, kui pigem ümbritsevast keskkonnast, sellest, mis õpetab endale müüre ümber laduma - eks ikka selleks, et elus hakkama saada.

Raamatutest raamatud

Jean-Paul Didierlaurent'i "Ettelugeja 6.27-ses rongis" sattus mu seekordsesse lugemisvalikusse seetõttu, et ta on välja antud ühes sarjas, milles avaldatud raamatuid ikka loen. Ja kui viimase selle sarja raamatu lugemine jäi mul pooleli, sest ma lihtsalt ei jaksanud ja juba olevat järjekordki tekkinud teistest raamatu lugeda soovijatest, siis seekord läks lugu sootuks teisiti.

Kuna lugemine on minu jaoks viimasel ajal kuidagi vaevaline olnud, siis arvasin, et ma enam ei oskagi, enam ei suudagi, süveneda, kirjasõnade kaudu osaks saavat maailma omaks võtta. See raamat aga tõestas vastupidist - et kui on hea raamat, siis loen küll ja hea meelega ja väga kiiresti. Poole päeva raamat oli see, enamat polnudki vaja, neelasin lehekülgi suure huviga ja läbi ta oligi.

See oli raamat minu jaoks, võimaldas samastuda, võimaldas omaks võtta, võimaldas sisse minna. Ja mulle on ikka meeldinud inimesed (antud juhul siis raamatu peategelane), kes ei mõista, kuidas nad võiksid ühiskonda sulanduda, kuidas nad igapäevaselt tunnevad, et kohe üldse ei sobitu (minu peastki käivad sellesuunalised mõtted sageli läbi) ja kuidas nad siis ikkagi leiavad mingi oma tee ja võimaluse elus hakkama saada, päästa ennast läbi selle, et päästavad midagi head ja ilusat, mis on ilmas olemas, aga mis siiski on hukule määratud.

Ja kõige enam meeldib mulle selle raamatu juures raamatute teema, nende väärtuse teema. See raamat saab minu lemmikute seas auväärse koha ühe teise raamatutest rääkiva raamatu, Ray Douglas Bradbury “451 kraadi Fahrenheiti”, kõrval. Mulle need raamatutest rääkivad raamatud meeldivad, sest raamatu kui sellise juures on midagi sellist, mis peab olema osa elust, arvan ma, osa meie eksistentsist. Eks seda teemat võib vähe laiendada ja teha sellise üldistuse, et raamat on ju lugude vestja, kirjasõna kaudu, ja lugusid peab meie elus olema, sest ilma lugudeta pole elu ja ilu ja unistusi ja mälestusi. Mina vist ikka olen lugude usku, mulle tundub, seetõttu raamatudki on minu jaoks olulised.

Mida tohib teha?

Aeg-ajalt tekivad igasugused mõtted pähe. Praegugi, lugedes viimasel ajal oluliseks muutunud terminit vihakõne, hakkasin ma korraga mõtlema, et mida siis tänapäeval üldse enam teha tohib? Kui iga mõtteavalduse või kriitika võib sisuliselt vihakõneks tembeldada. Pole vaja palju fantaasiat, et iga asja tagant viha leida. Ja kui nüüd mõelda, siis kriitikanooltena väljenduv ongi enamasti vist viha emotsioonist kantud.

Siit siis tulebki vist erinevus - viha ja vihkamine on kaks täiesti erinevat asja, minu jaoks vähemalt. Viha on selline hetkeline emotsioon, see, kui mingi olukord ajab närvi, endast välja. Vihkamine on aga juba pikaajaline ja sügavalt teadvustatud tegevus. Just mingi aeg tagasi tuli mul sellel teemal üks põhjalikum väljaütlemine teha - et jah, ma olen ühe inimese peale vihastanud, ühes ja teises olukorras, aga ma ei ole teda vihanud, sest ma ei ole vihkamiseks mingit põhjust näinud. Ja kas isegi siis, kui oleks põhjust vihkamiseks, peab seda ikka tegema? Olen enamasti ikka püüdnud vihkamiseta hakkama saada oma elus, sest vihkamine on selline tunne, mis võtab aega ja energiat.

Viimasel ajal olen ikka tegelenud oma armastuse energia kasvatamisega, ka täiesti teadlikult ennast selles suunas edasi lükanud. Kuid mind häirib see, et nõnda palju mõistmist nõutakse tänapäeval - mis siis, et ma olen ennast ikka väga tolerantseks inimeseks pidanud (mõnes mõttes muidugi olen ma suur konservatiiv ja mõnes teises mõttes jälle paras radikaal), aga sellist asja, nagu vägivald, ma küll tolereerida ei taha, seesugust mõistmist minu sees ei ole. Mul tekib siinkohal veel küsimus, et alternatiivne variant kriitikale tundub olevat kõige mõistmine ja talumine - kas kuidagi neutraalselt ei saaks, kas alati peaks pooli valima? Ja selle juures mul tekibki küsimus, et kas see on vihakõne, kui ma arvan, et vägivald on vale lahendus (võttes sedasi endale õiguse kritiseerida sel moel vägivallatsejat)?

Kõik see lubatu ja lubamatu asi on tänapäeval nii sassis, et mulle tundub, et tuleb taaskord teha tasalülitus, ära nullida see väljastpoolt tulev ja toimetada vaid enda sisemise häälega, mis ütleb päris korrektselt, mis on õige ja mis on väär (mitte et ma sellest niikuinii ei juhinduks, aga mõnikord kipub ühiskondliku surve kotkas ka pea kohal tiibu sahistama). Loodusega on selles osas ikka nii lihtne - tema teeb üheselt selgeks, mida teha tohid ja mida teha ei tohi, mitte mingeid segaseid piirjooni ega arusaamatusi, kunstlikest vahetegemistest rääkimata.

Milles peitub alkoholi võlu?

Ma püüan mõista, tõesti. Nii palju, kui ma ümberringi vaatan, nõnda palju ma seda ka näen, et inimesed ilma alkoholita ei saa ja ei oska ja ei taha. Ja nõnda ma püüangi mõista, milles peitub alkoholi võlu.

See küsimus on mu peas küpsenud tükk aega, sest isegi need, kes on rääkinud, et nad alkoholiga mingit kokkupuudet omada ei taha, on ühel hetkel öelnud, et isutab selle järele. Või siis mõni teine, kelle praegust eluperioodi pidasin alkoholivabaks, on öelnud, et pole nad nii puhtad sellest midagi, on ette tulnud hetki selliseid ja teistsuguseid, mil on ka alkohol, küll vähestes kogustes, aga siiski, nende juurde tee leidnud.

Mina, kelle jaoks jätkuvalt parima maitsega jook on vesi, püüangi aru saada, mis on see võlu, mis inimesi alkoholi juurde tõmbab. Minulgi on vahel, haruharva, see tunne peale tulnud, et tahaks. Nüüd aga juba mitmeid kuid pole sellel teemal aga ühtegi isutamist toimunud. Aga mis minus siis seda tõmmet tekitanud on? Vist lihtsalt tahtmine taaskord proovida - et kas maisteb hea. Võlunud ta mind suurt pole ja nõnda lähebki järgmise korrani see asi.

Aga mis see siis ikkagi on - kas maitse või hetkeline lõõgastumisvõimalus või midagi veel? Kes oskaks mulle selle peale vastata?

Miks peaks minagi hoolima?

Kui ma olen omalt poolt teinud kõik, mis teha annab, siis ei ole ju minu asi hoolida, kui teised ei hooli. Täpselt nii ma seda asja mõtlen ja täpselt nii ma seda asja ka teen.

Lugu siis seesugune, et tuli üks vana asi üles. Mõtlesin, et tegeleks selle asjaga väheke. Või vähemalt tegin ettepaneku, et võiksin selle asjaga tegeleda. Aga kuna keegi mu ettepanekule reageerinud pole, siis ma mõtlen praegu, et ju siis polegi vaja, ju siis on taaskord selline seis, et mina hoolin rohkem, kui vaja oleks või peaks, mõtlen ette rohkem ja arvestan enamaga. Aga, kui pole vaja, siis pole vaja. Jätan siis selle teadmise kuhugi tahaplaanile ja lepin selle teadmisega, et mina tegin kõik endast oleneva.

Peab olema mingi tõmme

Ma olen ikka mõistatanud, mis tõmme küll on inimestel minu külge, et nad peavad ennast minu peal kehtestama ja välja elama. Ja kui ma nende tahtele ei allu, kipuvad nad agressiivseks kätte minema.

Lugu siis seesugune, et olin toimetamas omi toimetamisi, täiesti hõivatud nendega, kui minu juurde saabus meesterahvas koeraga, kes nõudis täiesti iseenesestmõistetavalt, et ma tema koera lendava taldriku puu otsast alla tooksin. Kuna esialgu ikka püüdsin ta mure ära kuulata ja tõdesin siis, et mina ei saa küll aidata, jätkas ta oma joru, et kutsugu ma päästeamet või keegi kohale, et tema koera mänguasi puu otsast alla saaks. Kuna minul polnud aega temaga tegeleda, siis suunati tema juurde turvamehed, kes noogutasid ega teinud midagi muud, kui vaid utsitasid meesterahvast lahkuma. Eks ta siis selle peale ka läks.

Aga mitte eriti pikaks ajaks. Möödusid mõned minutid ja oligi ta tagasi, mina olin selleks ajaks temast juba tükk maad eemal ja nii ta mulle sealt kaugelt karjuski: "Mida Sa kardad seal? Tule ja too see lendav taldrik puu otsast alla!" Õnneks lahendas sel hetkel olukorra mu paarimees, kes siis läkski ja tegeles personaalselt selle mehe ja koera ja puu otsas oleva lendava taldrikuga.

Mind aga pani see olukord mõtlema ja tõsiselt. Mul ikka peab olema mingi seesugune tõmme, et mingid meesterahvad sedasi mind paika panna üritavad. Mis märk see mul küll küljes olla võiks? Ja kuidas on nii, et pealtnäha süütust olukorras on väga kiiresti välja kasvamas midagi ülimalt agressiivset, iseäranis minu puhul, kes ma mingisugust vägivalda taludagi ei suuda? Selles suhtes olen ma aastatega juba oluliselt targemaks saanud, et selliseid meesolevusi ajab iseäranis närvi see, et ma rahulikuks jään ega endast välja lähe.

Oh, uned, oh, uned

Mitu ööd polnud ma und näinud. Kas ma ka maganud olin, see on juba iseküsimus - võib-olla oli uni lihtsalt nii pinnapealne, et unenägudeni see kuidagi ei jõudnud. Täna öösel siis viimaks tuli see unenägudelaviin. Kõik viimaste aegade teemad omavahel segamini. Pealtnähtud glamuurist sisemise karjatuseni - isegi unes oskan ma vanduda ja korralikult. Hämmastaval kombel on inimesi, kes tulevad mulle ligi ja ütlevad, et nad teavad mind ja minu lugu. Lisaks veel üks mõistatuslik Türgi teema - kuigi väidetavalt pole Türgis käinud see inimene, kelle jutust võis seda aimata, üks teine inimene on seal siiski olnud, seda tean kindlasti.

Unenäod, pagemise paik, igapäevasündmuste selgeksmõtlemise paik. Nüüd siis üle tüki aja see võimalus. Kas sai selgem ja parem, seda ei tea, igal juhul olid, nüüd, viimaks, need uned.

Ma tõesti usun!

See suvi on pulmade suvi, saan ma siin ümberringi toimuvast aru. Ja kui üks seesugune pulm oli teatud mõttes üllatus, siis mina, vaadates inimeste peale, usun küll, et nad suudavad ja oskavad koos hakkama saada. Ja seda üllatavam oli minu jaoks see, kui kuulsin, et selle abielu kestvuse teemal oldi valmis kihlvedusid sõlmima.

Muidugi tekitas selline suhtumine minus küsimusi, mida ma enda teada ei jätnud. Eks mulle siis selgitati, miks sellisel arvamusel ollakse. Ja mina siis pidin ütlema, et mina tõesti usun, et need konkreetsed inimesed saavadki oma abieluga hakkama. Ma ei tea, kas ma lihtsalt usun inimestesse või siis sellesse, et antud juhul teavad inimesed väga täpselt miks nad seda teevad ja millised on alternatiivid. Igal juhul, mina hoian küll pöidlad pihus, et neil see asi õnnestuks!

Latist nii ja naa

Lugesin täna ühte artiklit, kus räägiti taaskord sellest, et Eesti naised on meeste jaoks lati liiga kõrgele seadnud ja et seetõttu jäävad lapsed saamata, pere loomata. Et tuleks selle latiga midagi ette võtta.

Mina siin, ilmselgelt liiga kõrge latiga, hakkasin siis selle peale mõtlema. Mitte et ma seda pidevalt niikuinii ei teeks - ei mõtiskleks nende teemade üle, et miks ma siiani üksi olen. Aga see viimaste nädalate meedias üleval olev teema paneb selle asja peale aina enam mõtlema.

Ma pole kunagi arvanud, et midagi saab jõuga. Minu jaoks peavad asjad loomulikud olema. Ja kui nad loomulikud ei ole, siis ma lihtsalt ei saa. Vägisi kedagi armsaks ei tee ja see armsaks saamine/olemine ei sõltu mingitest lattidest, ütleb minu kogemus. Kui ikka ei klapi, siis ei klapi.

Võib-olla ma elan mingis muinasjutulossis, et ma tõesti arvan, et on võimalik see, millest ma unistan, mida ma mõelnud olen. Võib-olla ongi see võimatu illusioon. Aga samas, ainult ma ise saan oma elu selliseks elada.

Ja ma ei taha sellist suhet, nagu ma neid pidevalt kõrvalt näen. Sellist, kus oma partnerit ei austata, kus teda seljataga kirutakse, kus oma tahtmisi taga aetakse. Ma tahan harmooniat ja austust ja lugupidamist, toetamist ja mõistmist, ühiseid arusaamu ja põhimõtteid.

See kõik ei sõltu lattidest mitte kuidagi, sest mul on teatavasti kahe sõela süsteem. Ja kogu selle asja muudab keerulisemaks veel see, et ma tean väga täpselt, mida ma ei taha - mul on liiga palju halbu näiteid siin silma ees, need kogemused välistavad nii paljud "võimalused". Rääkimata muidugi sellest, milline kõva kivi ma oma pehmuses olen. Aga kui õige mees mu kõrval on, siis ei jää sellest kõvaks kiviks olemisest suurt midagi alles, sest siis saab minust korraga voogav vesi (olen näinud ja kogenud).

Aga, eks mehed vist tunnevad sedasi:

Pole siis imestada...

Ma siin mõtlesklesin tükk aega oma vaate üle, et kas see on tõesti võimalik, kas ma ehk olen eksinud. Et peaks olema rohkem sisu, sest ometigi on ju omandatud teadmisi, ühest ja teisest, elust ja asjadest, aga eelmine nädal andis vastuse:



Mõni samm on veel minna, tipp polegi saavutatud. Aga, tubliduse ja visadusega saab vallutatud ka kõige kõrgemad tipud. Arenguruumi on ja kuidas veel...

Aga mis ma siin ikka ironiseerin, pigem on asi minu suures kadeduses. Või siis selles, et ma püüan maha salata üht osa iseendast, seda osa, mis ihkab ennast säravamate sulgedega ehtida. Ja-jah, tõesti-tõesti. Kuigi (seegi puutub, ma praegu suure üllatusega avastasin, teemasse), huvitaval kombel olen viimasel ajal märkama hakanud, et ripsmetušš muudab naiste silmad kuidagi eriti koledaks, iseäranis see selline tükkis ollus, mida enamasti ripsmetele lisada on otsustatud.

Ja friigist on aina suurem friik saamas... Ei tea, kas mõni asi mu jaoks normaalseks ka jääb?

Jant jandi otsa

Viimati raamatukogust laenutatud kolm raamatut sain siis eile läbi loetud. Ja hämmastav on see, et mul nende kolme raamatuga, mis peaksid olema üsna lihtsasti loetavad ja kiiresti läbi saama, läks peaaegu kolm nädalat aega. Ise veel imestasin, et miks see nõnda palju aega võtab, sest enamasti on selle kirjaniku - Darja Dontsova - raamatud ühe õhtuga loetavad.

Arutlesin mis ma arutlesin, lõpuks jõudsin arusaamiseni, et asi oli selles, et raamatud sisaldasid endas janti - üks jant ajas teist taga. Ja mulle jandid sugugi ei meeldi. Need konkreetsed lood olid lisaks kõigele muule veel laialivalguvad ka. Niiet, oodatud lugemismõnu jäi täielikult saamata ja sisuliselt tuli mul ennast neist raamatutest läbi närida.

Aga sellega sugugi ei piirdu mu viimaste nädalate jantide elamused. Käisin siin ükspäev ka ooperit vaatamas, puhas klassika nimega "Aida". Ja kui esimese vaatuse järel tundus mulle, et üle võlli keeramisega oli liiale mindud ja tulemuseks oli labasus, siis teise vaatuse lõpuks leidsin juba, et laval toimuv jant segas mind nõnda palju, et lülitasin selle enda jaoks välja ja võtsin parima osa, st siis muusika ja laulu, ega lasknud ennast segada sellest, mismoodi ooperilauljad laval liikusid ja mida nad seal tegid.

Nõndamoodi ma siis mõtlengi, et mis mul viga on - ei sobi üks ega teine, ei kõrgkultuur ega lihtlabane meelelahutus. Olen vist tõesti liigselt oma mulli sees ega saa sealt välja. Ja (mulle) sobivaid elamusi on aina keerulisem leida...

Käest lastud võimalus?

Oma peas olen ma neid mõlgutanud juba üsna mitu aega. Iga kord mõtlen ja vaatan ja arutlen omaette - miks minul need asjad sedamoodi siis on. Lihtsalt, tahaks ju ka mõista ja aru saada, miks minu elutee just nõndamoodi läinud on, miks asjad pole kuidagi teisiti.

Ja nüüd, ühel õhtul, sain taaskord terve rea vastuseid kätte. Ühest küljest oli mul ju võimalus käega katsuda. Võtta ja kasutada ära see võimalus, mis sülle sadas. Ja siis, kogu selle melu keskel, sain ma aru, nii mitmestki asjast, nii mõnestki nõksust minu enda sees.

Suurepärase võimaluse nullis ära mu enda jahedus. Ja siis ma mõtlesingi, vaatasin neid hetki kõrvalt ja püüdsin aru saada, miks ma niimoodi käitun, miks ma sugugi ei reageeri, nagu võiks. Vastuseid tuli üksteise järel riburadamisi. Esmalt muidugi sain aru, et mu süda on mujal ja sellepärast ma ei kipu sugugi reageerima. Järgmine järeldus tuli sellest, et mulle ei meeldi teatraalsus, mulle ei meeldi draama. Seejärel mõistsin, et kui ma tean, kuidas on hea, siis ma ei saa leppida mitte millegi vähemaga, kui ma tean, mismoodi on mulle kõige sobivam ja sel hetkel hakkab mulle nii mõnigi asi vastu, siis see pole ikka õige asi. Ja mulle tõesti ei meeldi, kui mu käsi väänatakse, mitte, et seda oleks väga tahtlikult teha tahetud, aga nõndamoodi see kukkus lihtsalt välja.

Ja kõige selle kõrval ma siis seisin ja mu peast käis läbi see mõte, et võiks ju ikkagi juhust kasutada. Aga ma ei teinud mitte midagi, ei astunud ühtegi sammu, sest ma teadsin ja tundsin, et see oleks olnud niivõrd vale, see oleks olnud iseendaga nii suurde vastuollu minemine, et ühel hetkel oleks mul ilmselt süda pahaks läinud.

Nii ma siis seisingi oma elu ühe käestlastud võimaluse juures ja sain aru, et ma ikka kohe üldse ei oska. Ja võib-olla on see kahe sõela teooria, mis pärines umbes nädal varasemast ajast, ikkagi niivõrd õige. Et ühest sõelast võivad ühed läbi pudeneda, sest on välistavad omadused, ja teise sõela peale pidama jääda teised, sest on valikut kinnitavad omadused.

Ühtaegu nii lihtne ja nii keeruline on minuga... Sealt tulevad ka need vastused kõigile neile teistele küsimustele.

Ühe päeva lugu

Kuna ma laulu leida ei suutnud, siis viitan luuletusele pealkirjaga "Lõpp", Doris Kareva sulest. Nii täpne, nii kohane.

Mõnikord on sedasi, et otsustad ja ootad. Ja tulemust tead juba üsna kindlalt ette. Aga siiski, iseenda vastu ei saa, sest sisemine tunne ütleb täpselt, mida tegema pead - nõnda siis ootadki ja ootad veel ja siis ootad veel veidi...

Selline päev siis!

Mõnikord kipub sedasi olema, et kui hommikul ärkan ja mingeid suuremaid plaane ees pole, siis mõtlen, et mis ma selle päevaga siis peale hakkan, mis on need toimetused, mida selle päeva sisse sean. Ja siis juhtub sageli ka nii, et päev hakkab ennast ise kerima.

Nõnda oli see ka täna hommikul. Olin vaevalt lõpetanud oma hommikused võimlemisharjutused, kui telefon helises. Tuli välja, et üks külaline on minu poole teel. Kui teel, siis teel, polnud miskit teha, tuli külalisele vastu minna. Sealt edasi aga keris päev ennast juba niimoodi, et taaskord võiks mõelda sedasi, et kuidas mina ikka olen valmis, alati, seiklusteks, tegutsemiseks, kiirreageerimiseks.

Aga tegelikult - sellised päevad, mis ise endale päevakava kokku panevad, meeldivad mulle iseäranis hästi. Elu on ikka nõnda tore!

Sisetunne ütles õigesti

Täna jooksin kokku ühe inimesega, kellega polnud ammu-ammu kohtunud, kuid kelle peale olin just mõni aeg tagasi mõelnud. Ja nagu tellitult juhtusimegi täna ühel ajal ühel kohta.

Rääkisime maast ja ilmast, tema elust ja minu elust, ühistest tuttavatest ja kõiki neid lugusid kuulates sain aru, et ju siis ikka mu sisetunne ütles õigesti - et ma peaks teada saama, kuidas kõigil neil inimestel läheb, milline on nende elu praegu (mitte et ma midagi suurt korda saata saaks, aga vähemalt mõtteski neile kõigile pöialt hoida, et nad hakkama saaksid).

Sest, tegelikult oli see, mis ma kuulsin, ikka väga kurb. Üks kurb uudis ajas teist taga ja suured ahhetamise ja ohhetamise kohad olid selles vestluses ka sees - see, kuidas vendadest saavad vaenlased, kuidas sõpradest saavad vaenlased, kuidas edukatest tegijateks saavad pankrotiäärel kõõlujad. Ja mis minu jaoks kõige kurvem - pettumine inimeses, kellesse ma olen uskunud. Eks kandsin osa neist asjadest väliste mõjutajate kapsaaeda, aga sain ka aru, et tegelikult püüan vaid ennast veenda, et inimene ise pole seesugune, et inimene ise pole selliseid asju teinud, saades väga hästi aru, et alati on olemas eeldused inimese enda sees, muud ei midagi.

Olin ettevaatamatu ja...

... sain oma vitsad väga kiiresti kätte.

See on üks jätkulugu ühe minu varasema postituse juurde, kus rääkisin sellest, et ühes mu alalises ajaveetmiskohas ühte tiiru segasin tema pesa ligiduses.

Selgi korral olin sealkandis liikumas ja kuidas mõtlesin, et aega on ju omajagu mööda läinud, väikestest rohulibledest suured pahmakad kasvanud, et ehk on sealseski pesas juba pojad koorunud ja ära lennanud.

Mõtlesin nõnda ja tegutsesin nõnda, olin ettevaatamatu ja kohe saabus kiirel lennul kohale tiir, et mulle väga üheselt selgeks teha kuivõrd rumal ma olen olnud. Ega mul siis jäänudki muud üle, kui aga teha paar kiiremat sammu ja taaskord taganeda. Viimase "tervitusena" tuli ja tonksas ta nokaga mu pealael olevaid päikeseprille.

Ja ega mul polnudki muud teha, kui tema ees vabandada - oma rumalust, oma ettevaatamatust, oma hoolimatus. Et olin tema jaoks võimaliku ohu allikaks ja tema rahu nõndamoodi oma mõtlematusega häirisin. Iseeendaga võin ma selle kõige tõttu pahuksis olla selles mõttes, et kui ma teadsin, miks mul siis ikka oli vaja nõndamoodi toimetada...

Mitme maailmaga päev

Mõni päev kohe on. Tänane päev, mis siis, et kell on vaevalt 8 õhtul, on ikka olnud. Mitme maailmaga päev. Hommikul ühed tuuled, siis tuulutamise tuuled ja täielik väljalülitumine, siis luulutamise tuuled ja taaskord täielik väljalülitamine, ja siis veel suurem luulutamine ja taaskord täielik väljalülitamine. Nüüd on õhtu veel ees ootamas ja nüüd on aeg taas tuulutamise käes, et saaks taaskord välja lülitatud. Mitu erinevat teemat, mitmeid erinevaid inimesi, mitu erinevat valdkonda ja mitu erinevat maailma. Kõike läbi-segi - tööd ja puhkust ja isiklikku elu ja olmekorraldust. Sellised vist on tavaliste inimeste päevad, minul on viimasel ajal kuidagi teistmoodi. Seda aga, et toimuks iga teemaga ka täielik väljalülitumine, pole aga ammu ette tulnud.

Mina ikka oskan!

Ma olen tõesti osav! Looma hetki ja olukordi! Minusugust teist vist polegi olemas. Kui aga vaja, topin oma nina igale poole. Ja kuhu vaja ei ole, sinna ikka topin ka. Ega pole siis imestada, et mingi aeg tagasi võisin enda kui suure probleemitekitaja peale mõelda.

Miks ma seda kõike teen - kui ma vaid oskaks sellele küsimusele vastata... Lihtsalt, olen mingi asja pähe võtnud ja siis lähen selle asjaga üle igasuguse piiri. Saan sellise hoo üles, et enam ei suuda ennast peatada ja nii panengi täie vaardiga edasi.

Sellised asjad panevad mind ennast ikka pead vangutama - no kuidas mina ikka oskan? Ja muidugi siis ka veel see küsimus: "Milleks?" Sest kogu "ilu" loojaks olen ma enamasti ise. Ja näpuga on mul näidata ka vaid iseenda suunas - kui peaks süüdlase otsimiseks minema või nii...

Kas kaks äärmust?

Vaatasin ja nägin. Nägin, et üks neiu suitsetab. Kuna viimasel ajal tundub selline tegevuse neidude seas eriti hästi silma paistvat, ei teinud ma sellest vaatepildist suuremat välja. Aga siis, jäi mu pilk justkui iseenesest sellel neiul pikemalt pidama, sest ma nägin, et ta on lapseootel. Mõtlesin siis selle peale, et kuidas ta küll oma lapsega sedasi teha saab. Kõrvaltvaatajana muidugi hea selliseid mõtteid mõlgutada. Aga, sellega see lugu veel otsa ei saanud. Toimetasin oma toimetamised ära ja siis sattus see neiu taaskord minu vaatevälja, seekord oli suits asendunud siidripurgiga, milles leiduvat joovastavat jooki endale mõnusasti manustati. Ja taaskord mõtlesin ma, kuidas ta küll saab oma veel sündimata lapsega sedasi teha.

Ja siia kõrvale on mul näide sellest, kuidas veel sündimata lapsest hoolivalt loobus tema ema nii mõnestki lemmikroast ja kuidas kõik käis väga täpselt arvestatult ja läbimõeldult, ikka suure hoole ja armastusega. Nüüdki, kui laps juba sündinud on ja oma pool aastat vanagi, käib kõik viimse detailini kaalutletult, hoolivalt, hoidavalt. Minu kui kõrvaltvaataja jaoks mõnes asjas üle piiride minevalt - selles mõttes, et mina küll ei suudaks ega oskaks.

Kuna mul on siin kaks sellist näide kohe käepärast võtta, siis hakkasingi mõtlema, et kas need ongi siis kaks äärmust, mismoodi vanemad oma lastesse suhtuvad. Võib-olla on see nüüd väga suur üldistus, aga nii tundub see olevat. Kui kuhugipoole kalduma peaks, siis ma pigem kalduks selle teise näite suunas, kuigi, mis mul siin kalduda - suitsetanud olen ma elu jooksul kahe paki jagu sigarette ja alkoholist käin enamasti ikka suure kaarega mööda - ehk siis, suures plaanis väga teoreetiline arutelu minu poolt.

Iseendaga rahul!

Mõni asi kohe on. Pole vaja eriliselt pingutada ega midagi. Teed ja toimetad natuke ja juba on hea tunne. Et näed, millega ma hakkama saan. Tegelikult on see kõik liiga lihtne. Ja imestama paneb see, kuidas on võimalik mõnede asjade peale kulutada KUID, kui need on tehtavad vaid loetud tundidega. Kuhu küll oskavad inimesed oma aega kulutada? Või teisisõnu: kus on see keerukus, mis takistab toimetada?

Aga, olgu, pole minu asi teiste inimeste üle otsustada, pigem keskendun sellele, et olen enesega rahul, kuna mina nõnda kärmalt suudan ja oskan ja tahan. Ja ka detailide selgekstegemiseks ei kulu sugugi palju aega.

Ja elu võikski olla nõnda lihtne! Väikeste võitude üle suurt rõõmu tunda, mida enamat oskakski ma tahta?

Mis päev täna on?

Kontrollküsimusi tuleb endale ikka esitada. Millegipärast on see asi kuidagi sisse programmeeritud.

Just hetk tagasi käis mu peast läbi küsimus: "Mis päev täna on?" Kui sellega saaksin veel enam-vähem hakkama, et kuupäev välja mõelda, siis nädalapäevadega on juba oluliselt keerulisem. Tegelikult on nende nädalapäevadega oluliselt keerulisem olnud juba väga tükk aega. Mis teha, vabakutselise elu - ei küsi ta nädalapäeva, ega enamasti ka kellaaega. Kui on vaja teha ja toimetada, siis tuleb teha ja toimetada, sõltumata sellest, kas on parajasti esmaspäev või laupäev, tavaline tööpäev või riigipüha.

Sisemine tunne ütleb mulle aga, et praegu on iga päev pühapäev. Hea on, seepärast siis ka pühapäev. Pühapäevad on ju ikka head päevad?

Tõrked suhtlemisel

Vanasti oli ikka niimoodi, et kõigi oma hädade algust otsisin ma iseendast, sellest, kuidas ma käitun või toimetan. Pidasin kõiki asju endast algavaks ja enese põhjustatuks.

Eks see ole praegugi enamasti nõndamoodi, aga üks asi on minu vaadetes muutunud küll. See, kui ma mõistan, et teine inimene tunneb minuga suheldes ebamugavust, - siis ei võta ma seda kõike enda omaks ja enda süüks. Asjad on lihtsalt nii palju muutunud, et kui ma saan aru ja mõistan, miks võib teises inimeses tõrge tekkinud olla ja selle põhjustajaks pole olnud mina - oma usaldavuses, siiruses ja otsekohesuses - siis ei lase ma ennast sugugi häirida sellest, et teine inimene häiritud olekuga on.

Ja mõnel hetkel ma mõtlen, et tegelikult peaksid mul tekkima tõrked, kogemuste pealt, ja nii irooniline on see, kui ma mõnel hetkel suman kolinal ämbrisse vaid seetõttu, et ma olen ära unustanud oma kogemused, olengi võtnud inimesi, nagu nad mulle mingil hetkel näinud on, mitte sellistena, millised on olnud nende järgnevad teod. Aga eks mulle tuletatakse seda siis kohe jälle meelde - mõne oma järgmise teoga, mõne oma järgmise sammuga - andes mulle sedasi võimaluse õppimiseks, "uute" oskuste omandamiseks.

Saigi veel hullemini...

Ma ju teadsin. Seda, et alati saab hullemini. Ja justkui minu sõnade tõestuseks kaks järjestikkust õhtut, kaks aina suurema lärmi allikat. Esimesel õhtul üks huugava mootoriga BMW, mille tekitatud madal müra üle muidu vaikse ja rahuliku ranna kõlas. Teisel õhtul aga mootorratastega liivas ringi möllavad tegelased, ikka kümnete minutite kaupa - kui mootorid lõpuks vaikisid, tundus juba imelik olevad see vaid loodushäältest koosnev taust.

Aga mis minul siin ikka seletada - minust endastki sai rahurikkuja. Ega ma sellest suurt midagi teadnud enne, kui mu pea kohale ilmus üks tiir ja häälekalt teada andis, et tal pesa ja pojad kusagil lähedal asuvad. Eks ma siis taandusin targu, tõmbusin tagasi, ei läinud häirima. Vabandasin mõttes ta ees, et olin teadmatusest ta rahu rikkuma sattunud...

Vaated naistele

Kaks olukorda, kaks erinevat naist ja kaks täiesti uut vaadet neile naistele. Kuigi olukorrad olid väga erinevad, oli siiski üks ühine ja ühendav joon. See, millisesse konditsiooni ja ülereageerimisse võivad naisterahvad endid korraldada, pealtnäha lihtsates olukordades.

Üllatav oli vaadata, mis toimub ja kuidas enesekehtestamine käib jõuga, üleloomuliku intensiivsusega. Vaatasin ja mõtlesin ja imestasin, milleks ja millest see? Kas siis kuidagi teistmoodi ei saa. Sain näha ka seda, kuidas meesterahvad taltusid ja kõik oma sammud naisterahvaste järgi seadsid, et niigi piiripealsesse olukorda mitte enam õli lisada, vältimaks plahvatust.

Mina tundusin selle kõige kõrval täiesti tüünena. Naiste ülim närvilisus pani mind pigem kulmu kergitama, üllatuma. Ja mõtlesin iseenda peale, kas ka mina suudaks sellise närvilisuse üles kerida, peaaegu tühja koha pealt. Muidugi suudaks, kuis siis muudmoodi, ma olen ju ka ikkagi naine. Teisest küljest aga, on mind enamasti ikka rahulikuks inimeseks peetud, kuid võin minagi plahvatada, need, kes seda tunda on saanud, teavad omast käest, et pole mõtet tulega mängida. Aga üksjagu tuleb vaeva näha selleks, et mind nii kaugele saada.

Muutuste teel...

Kõik ongi ju õige, täiesti õige. Eks siis tulebki see, mis tulema peab, küll tuleb, ega ta tulemata jää.

Ja just sedasi tundub see asi:



Võiks ju mõelda ja kaalutleda ja analüüsida. Jätkata leebet ja lahket rada, aga kui kaua, kui pikalt? Ühel hetkel saab mõõt lihtsalt täis. Andestada, andestada ja veelkord andestada. Leppida, leppida ja veelkord leppida.

Kui mõned asjad on tundunud loomulikud, siis ongi nad loomulikud. Mis saab aga siis, kui loomulikkus kaob? Tõkked minu enda sees on need, mis takistavad. Aga tõkked on ju kusagilt tekkinud, eks ma ise olen nende tekitaja muidugi ka, väliste tegurite tulemusena.

Ja kuidagi ei saa ma lahti sellest mõttest oma peas, et muutuste tulemusena asendub ebakindlus hoopis millegi uuega - kas see on julmus, kas see on hoolimatus, kas see on enese teadvustamine uuel tasandil, seda ei oska ma mitte arvata. Mina mõistan vaid seda, et muutus on toimunud ja näen selle tagajärgi.

Kusagil kuklas kumab üks lause "Wikmani poistest": "Ära Sina temale kunagi niimoodi tee!"

Nüüd ma saan aru küll!

Mul oli kaks soovi, mille täitumist ma väga soovisin. Ja kummalisel kombel olid mõlemad neist justkui minu haardeulatuses, tõekssaamisele üsna lähedal, aga siiski jäid nad realiseerumata. Kõik see läks nii napilt minust mööda, et ma ei suutnud kuidagi ära imestada, miks see nõnda on. Soovid ju ometi olid ja elu on ikka mu soovid kõik täitnud. Vaevasin selle taipamatusega on peadki päris korralikult - et miks siis nõnda, mis on selle kõige mõte.

Aga siis saabus hetk, mil mõistsin, et põhjus on väga lihtne. Need kaks soovi lähevad täitmisele küll, aga on ainult üks õige viis, kuidas need täidetud saama peavad. Ja siis ma tõdesin omaette: "Nüüd ma saan aru küll!"

Mulle meeldib!

Lugesin ja vaatasin ja mõistsin, et mulle meeldib. Esmalt muidugi see huumorimeel - selleta vist kohe kuidagi ei saa. Seejärel see, et ei lasta ennast ilmast segada - selletagi vist ei saa. Ja nüüd lisandus sinna juurde veel üks väga oluline asi - viisakus ja väljapeetus, nooremate "kasvatamine", lugupidamisele "noomimine". Vahva! Miks ma siis ei peaks olema võlutud? Miks ma siis ei peaks vaimustuma? Loomulikult olen, võlutud, vaimustunud. Nii lihtsad asjad, aga ometi sellised väärtused, mis kipuvad tänapäevamaailmas ununema. Võib-olla on siinkohal tegemist selle eraldatusega, mille tagab keskkond, seetõttu rikkumata, seetõttu väärtusi kandmas ja hoidmas. Praegugi sellele mõeldes tahaks mõlema käe pöidlad püsti lükata ja sõnada täie energiaga: "Vahva!"

Sedasi siis?

Üks meesterahvas küsis mu käest, mis minu isiklikus elus toimub. Sai siis paari lausega räägitud, kuidas asjalood on. Selle peale küsis meesterahvas, kas ma pidevalt kipun sattuma meestega keerulistesse suhetesse. Ma vastasin, et ma ei oska seda öelda, et ma ei ole kunagi selle peale niimoodi vaadanud. Selle peale vastas siis too meesterahvas, et temal kipub meestega see asi küll sedasi olema, et tema kipub olema see õrnem ja mõistvam pool, justkui alateadlikult endale sellist rolli valides.

Minu jaoks muidugi oli kentsakas see, et kuni selle hetkeni ei olnud ma konkreetset meesterahvast, vaatamata tema tegevusvaldkonnale, mis oleks ju võinud mõnes mõttes suunanäitajaks olnud, kuhugi liigutanud, polnud isegi tekkinud selleteemalisi mõtteid. See aga pani asjad paika ja samas ei muutnud tegelikult mitte midagi. Inimene jäi inimeseks, mees jäi meheks. Ja mina suutsin iseennast taaskord üllatada, selles osas, et mu sisemuses lisandunud informatsioonile mingit suuremat reaktsiooni ei järgnenud. Ega ma ei tea, kas ma oleks midagi enamat oodanud, kas oleks pidanud toimuma mingi suunamuutus minu sees?

Alati saab hullemini!

Kui ma siin mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ma inimesi ei mõista, kui nad loodusesse oma muusika kaasa võtavad ja ka paraplaanidega oli mul ka helitausta mure, siis sain peagi teada kuivõrd hästi oli mul seni läinud.

Kaks õhtut järjest, mere ääres jalutades, saabus minu "suureks rõõmuks" kohale üks droonilennutaja, kes tahtis ka päikeseloojangust ilupilte teha. Loomulikult oli tal oma droonilennutamist vaja teha minu pea kohal. Ja sel hetkel ma siis mõtlesingi, et näed, senini oli mul ju päris suurepäraselt läinud (ikkagi hingelt optimist, kes usub, et alati saab hullemini minna).

Eks tulemus oli see, et ma läksin maapakku, kohta, kus ühtegi droonilennutajat minu õnneks polnud. Oli rahu ja vaikus, kui merekohin ja metsamühin segamini linnulauluga, nagu olema peab, välja arvata.

Ja kas mul on midagi viga, et mul drooni taevas nähes tekib tahtmine kivi järele haarata ja seadeldise poole teele saata? Ega ma seda tegema hakka, aga lihtsalt, selline mõte käib mul iga kord, kui mõnda lendavat drooni nägema juhtun, peast läbi.

Ja uus on tümakas...

Kuulsin üht heli, bass kaikus üle õhtuse ranna. Ja kuigi ma esialgu väga korralikult ei vaadanud, siis selle kumina peale pidin ikkagi järgi kontrollima, kas ma olen asjast õigesti aru saanud ja tõesti-tõesti, automark oli BMW:

Minul on teisiti

Vaatan, mis toimub teiste inimeste elus minu ümber ja mõistan, et minul on teisiti. Ja teisiti on väga lihtsal põhjusel. Ma ise olen niimoodi tahtnud, ma ise olen niimoodi soovinud. Ma tean, et on unelmad ja kättesaamatud unistused, aga ma olen piisavalt naiivne, et uskuda kasvõi imetillukest võimalust.

Omaenesetarkusest tõdesin kord, et meil on miljon võimalust see asi kihva keerata. Mulle tundub, et ma ise olen juba vähemalt kahte miljonit kasutanud. Olles mina ise, tehes seda, mida mu süda mulle ütleb, et ma tegema pean. Ka sellepärast on minul asjad teisiti. Ise teen ja ise kirun ja ise rõõmustan. Ise, ikka ise. Oma unelmate ja unistuste tuules lendan kõrgelt. Ja kõige suuremat kahju teen ma endale ka ise, sellestki saan suurepäraselt aru.

Mõnikord ma mõtlen, et nii hea oleks, kui saaks ka inimmälu kustutada, lihtsalt, "vajalikud" kohad välja lõigata.

Vabandan, et...

... olen ühe oma lubaduse pidamata jätnud. Ma tean, ma olen lubanud. Ma tean, et lubadusest pääsemiseks olen selle asja naljakski keeranud. Aga see üks repliik, see toon pani mind mõistma, et tegelikult olen Sind alt vedanud. Vabandan kogu südamest. Tead, ma olen selle peale nüüd ummisjalu oma lubadust teoks tegemas, vaatamata sellele, mis saab või mis toimuma hakkab. Sest ma olen ju lubanud ja mul tuleb leida see võimalus oma lubadust pidada...

Üks mõte küpsemas

Ikka on nii, et peas käivad igasugused mõtted ringi. Käivad ringi, on väikesed mõttekatked ja kuidagi ei taha nad kuhugi areneda, saada millekski enamaks, kui vaid see üks kild. Mõnel juhul võtab asja tuuma koorumine aega päeva, mõnikord nädala, vahetevahel kulub kuid.

See praegune mõte on selline kuudepikkuse arenguga. Või mis arenguga, kui ta ikka kusagil on olemas, aga selgeks, sirgeks ja arusaadavaks ei ole ma seda suutnud mõelda. Ühel hetkel oli konkreetne arusaamine, kindel suund, kuhu edasi liikuda. Aga see hetk möödus ja nüüd on jälle segadus. Ise küsin enda käest muidugi seda alalist küsimust: "Miks?" Seekord on see küsimus suunatud sissepoole, iseendale, mitte kellelegi teisele - sest ainult ma ise saan anda sellele küsimusele vastuse. Hea, et ei ole küsimust: "Kas?" Aga võib-olla see aeg veel saabub, ootame, vaatame, näeme, kogeme.

Sellest saan ma väga hästi aru, et asja tuumaks on väärtused ja väärtushinnangud. Mina olen ju alati olnud kasuahne inimene, ühtegi endale kahjulikku tehingut ma teha ei taha, ikka olen kasu peal väljas. Oh, tegelikult pole see sugugi nii, et ma ajaks omakasu taga, lihtsalt, tahan sügavat sisemist harmooniat ja kooskõla, kui aga hakib, siis hakib, ja nõnda tulevad teised tegurid-mõtted mängu.

Ja lõppkokkuvõttes on ju ikkagi nii, et kõik asjad määrab iseenese suhtumine asjadesse ja olukordadesse. Mina ise saan otsustada oma suhtumiste üle, iseenda reaktsioonide üle.

Ei olegi midagi lisada...

Eestimaine rikkus

Kevad pakub huvitavaid vaateid Eestimaale. Viimase nädala jooksul on mul olnud võimalik näha, et Eesti põldudel kasvavad haned, Ida-Virumaal, kohe mitmetel põldudel oli neid kasvamas näha. Mõnele üksikule põllule oli ka hakke külvatud. Ja kui veel veidi ringi vaatasin, siis avastasin, et puude otsas on vareseid kasvatama hakatud. Sellest olin ma ammugi teadlik, et meie põldudel uduvallid jõudsasti lokkavad. Rikas on Eestimaa, väga rikas.

Pilkast pimedust oodates

Kuna paaril viimasel ööl on ennustused näidanud virmaliste esinemise võimalust, siis seadsin ennast möödunud ööl vaatluspaika. Et ehk läheb õnneks, ehk saan näha. Kuigi olin mineku seadnud kella poole ühele, sain kohale jõudes aru, et ei pruugi olla sellist pilkast pimedust, milles on hea virmalisi jälgida. Aga, õnneks olid virmalised nii intensiivsed, et isegi selle valguskumaga, mis kuidagi kustuda ei tahtnud, olid virmalised näha. Ja oma peas tegin ma arvutusi - et kui palju on aega päikeseloojangust möödas ja kuipalju on aega päikesetõusuni ja tulemuseks oli see, et ma sain aru, et öö keskpaik on kohe murtud ja pimedamaks enam ei lähegi. Ka tänaseks ööks lubab virmalisi, aga peab olema õnne, et nende mäng satub kusagile sinna kõige hämarama aja peale, nii poole kahe paiku, nagu oli möödunud ööl.

Ja üks kummaline mõte käis mu peast veel läbi - et päike juba praegu, mil pööripäevani on poolteist kuud aega, peaaegu põhjas loojub ja põhjast ka tõuseb. Tean-tean, et see on üsna suur liialdus, aga tänaöise virmaliste vaatlemise kogemuse põhjal võib seda päris kenasti väita, sest valgus oli kõik just sellel suunal, kus virmalised veiklesid.

Kõik on suhtumise küsimus

Eilne olukord näitas mulle hästi kätte, kuidas võivad asjalood olla, ainuüksi suhtumisest lähtuvalt. Oli inimene, oli olukord ja oli inimese lahendus antud olukorrale. Ja kui ma sain kõik detailid teada, siis mõtlesin mina, et inimene oleks võinud olukorra sootuks teisiti lahendada ja tulemus oleks olnud kõigi jaoks parem - kaasa arvatud tema enda jaoks.

Ja nii ma jõudsingi taaskord arusaamiseni, et kõik on suhtumise küsimus, kuidas asju ja olukordi võtta, milliselt positsioonilt asja kallale asuda. Lihtsate vahenditega oleks tekkinud konfliktsituatsiooni asemel saanud hoopis üks lustlik ja lõbus ettevõtmine, milleks igaüks oleks rõõmuga oma abikäe ulatanud.

Päeva moraaliks sai aga see, et kui näidata üles hoolivust inimeste suhtes, neid ja nende vajadusi siiralt märgata, siis sulab igasugune jää suhteliselt kiiresti. Me kõik vajame hellust ja hoolivust!

Ma ei saa teid kõiki kaitsta!

Ma olen juba mitu päeva mõelnud selle peale, et jalgratturid on oma rataste seljas päris uljaks muutunud ja kuidagi hoolimatult ja hooga sõidavad nad ülekäigurajale. Viimaste päevade jooksul on mul olnud mitmeid selliseid hetki, kus olen jalgratturit märganud siis, kui ma olen autoga juba poolenisti üle ülekäiguraja sõitnud - mulle vaadatakse üllatunult otsa, aga asjad ei käi kahjuks niimoodi, et kui jalgrattur autot näeb, siis ka kindlasti näeb kohe autojuht jalgratturit ka - iseäranis, kui juttu on külje peal või suisa taga liikuvatest jalgratturitest.

Aga tänane olukord oli seotud hoopis ühe mootorratturiga. Peatasin auto kohas, kus keegi tavaliselt autot suurt ei peata - aga kuna seal oli bussile teeandmiste paluv märk ja buss seisis ootel, siis tegin oma valiku. Analoogsetes olukordades kogetu pani mind automaatselt peeglisse vaatama (sellised asjad on lõppenud mõnikord kas tagant sissesõitmise või äkkpidurdamisega) - ja nägin, et minu taga olnud mootorrattur hakkab minust mööda sõitma, samal ajal oli just buss ka liikuma hakkamas. Õnneks märkas mootorrattur ikka bussi ja jäi minu kõrval seisma - minu refleks oli tema suunal näppu vibutada.

Ja nii ma siis leidsingi selle asja kokkuvõtteks, et ma ei saa teid kõiki kaitsta, te nõrgemad pooled liikluses. Iseendal tuleb teil ka panus anda. Mina ei taha, et te viga saaksite, aga ma ei saa teie eest ära teha seda minimaalset, mida te enda hoidmiseks tegema peaksite.

Mõned asjad enam ei mõjugi?

Täna oli siis selline hetk, mis mõnel teisel ajal oleks mõjunud sedasi, et pulss oleks üles läinud ja vererõhk lakke hüpanud. Leidsin oma auto kojamehe vahelt teavituse, et mul oleks justkui parkimise leppetrahv tasumata. Olles viimasel ajal palju mobiilselt parkinud, olen ikka korralikult järge pidanud, et parkimise eest tasutud oleks ja kordagi pole ma ka ühtegi kviitungit klaasipuhastaja vahelt leidnud.

Kui tavaliselt oleks ma juba ainuüksi sellise asja pärast endast päris välja läinud, siis täna ei avaldanud see asi mulle mitte mingisugust mõju. Kas minust ongi tõesti saanud üks korralik kurikael, kes ei hooli sellest, et talle võikski olla trahv välja kirjutatud? Vanasti olin ma ikka nii korralik ja vähimgi kõrvalekaldumine korrektsusest ajas õhetama.

Aga, täna, jah, isegi imestasin, et panin teavituse kõrvalistmele ja mõtlesin, et sõidan koju ja küll siis hakkan uurima, mis selle asjaga siis on. Koju jõudes kirjutasingi siis parkimisteenuse pakkujale ja tuli välja, et see leppetrahv, millest juttu oli, on pärit sellest ajast, kui mina veel oma praeguse auto omanik polnud. Esialgu muidugi tahtsin kohe protestima hakata, et pühapäevasel päeval ei pargi ma kunagi tasulisse parklasse, sest linnatänavatel on parkimine tasuta. Aga õnneks vaatasin enne kirja ärasaatmist ka aastanumbrit ja siis selgus kõik - tõesti, sel ajal polnud see auto veel minu oma ja nõnda ei saanudki ma sellest leppetrahvist midagi teada. Hämmastav, et sellise aja tagant alles selline asi välja tuleb ja et mulle eelnevalt pole sellist teavitust laekunud - olen ennegi ju selle teenuse osutaja parklates parkinud, isegi mitu päeva järjest. Ja ainus parkimistrahv, mida ma viimasel ajal saanud olen, oli küll novembrikuus, ühel päeval, mis on minu elus ühel teisel põhjusel väga kenasti meelde jäänud - kui on mitu "head" asja ühel päeval, siis jääb ju ikka meelde.

Ei mina inimesi mõista!

Olles nüüd palju aega veetnud päikeseloojanguid vahtides, on mu peas küpsenud kaks mõtet. Need mõlemad on seotud sellega, kuidas ma inimesi ei mõista.

Esimene puudutab seda teemat, et praeguste kogemuste põhjal on asi seesugune, et inimestele meeldib päikeseloojangut vaadata, sellest tehakse sündmus oma päevas, aga suhteliselt vähe on neid, keda on võimalik samas kohas näha pool tundi või tundi või poolteist tundi pärast päikeseloojangut. Minu jaoks on see arusaamatu, sest minu kogemuse põhjal algab tõeline vaatemäng alles pärast päikeseloojangut ja kestab praegusel ajal aastas kuskil poolteist tundi vähemalt. Tuleb vaid olla kannatlik ja oodata, et näha seda ilu, mida loodus enda seest välja külvab.

See paneb mind veidi sügavamalt filosofeerima sellel teemal - et kas on päikeseloojanguga samamoodi nagu elugagi, et selleks, et midagi tõeliselt erilist kogeda, tuleb olla kannatlik, tuleb oodata.

Siinkohal tuleb mulle ette üks mõte, mis sai ükskord kirja pandud:

... et oleks oskust oodata ja märgata, oskust väärtustada, hinnata ja hoida.

Selle mõtte sissejuhatuse inspiratsiooniks olid küll virmalised, aga mulle tundub, et sama kehtib ka päikeseloojangute kohta. Või elu kohta üldiselt. Mõned viimase aja sündmused, kui nüüd veidi järele mõtlen, on seda veendumust vaid kinnitanud.

Teine mõte on seotud loodushäältega. Eile, kui läksin päikeseloojangut vaatama, siis liikusid taevas paraplaanid ja mu mõte oli täpselt selline, et miks arvavad need lendajad (kellel on ilmselt väga tore õhus hõljuda), et kõik loodusesse tulnud inimesed tahavad väga nende mootorite mürinat kuulda. Hiljem
aga kuulsin, kuidas üks või teine inimene oli endale oma kaasasolevast seadmest muusika mängima pannud, lisaks mängis muusika ka nende jahtide pardal, mis mööda sõitsid.

See loodushäälte asendamine inimese looduga on minu jaoks arusaamatu. Minu jaoks on oluliselt nauditavam, kui loodus on oma täies ilus ja ma ei lisa sinna omalt poolt midagi. Jahiga purjetades oli minu jaoks alati parim hetk see, kui puri oli üles tõmmatud ja mootor sai välja lülitatud - milline rahu sellega kaasas käis!

Aga, eks tegelikult on ju nii, et seesugune on vaid minu arvamus ja iga inimene ise teeb endale enda elu ja olemise heaks nii, nagu talle parajasti sobib.

Pilvitulgi hommikul...

... magab suurem osa inimkonnast päikesetõusu maha.

Kahjuks ei mäleta ma selle tsitaadi autorit, et saaks temale viidata.

Aga tänasel hommikul kumises see mõte minu peas, sest õige ta ju on. Täna oli suhteliselt pilvitu hommik ja suurem osa inimestest magas päikesetõusu ajal. Kuid, ei saa öelda, et inimesi üldse liikumas poleks olnud - oli küll ja veel. Ja oli ka neid, kes olid spetsiaalselt päikesetõusu ajaks just selle sündmuse tarvis kohal sõitnud. Vahva!

Aga üks mõte käis mul peast siiski veel läbi - kodupoole sõites, mõtlesin selle peale, et päikeseloojangu ajal on oluliselt enam inimesi üleval ja ringi liikumas. Päikesetõusud seevastu on aga pigem privaatsed ja intiimsed sündmused.

Ma võiks tegeleda...

... ennustamisega.

See võiks olla minu uus elukutse. Eile, vaadates õhtupoolikul taevasse, mõistsin: "Päikeseloojang tuleb täna äge!" Eks taevas ütles väga selgelt, et oodata on midagi erakordset. Ja olles ennast seadnud seda imelisust vaatama, ei tulnud sugugi mitte pettuda - värvide mäng oli imeline ja kuidagi ei tahtnud ma ennast mere äärest koju saada, oli üks imelisemaid päikeseloojanguid, mida ma olen näinud. Kuigi, arvestades vajadust väga vara ärgata, tuli mul ennast mere lummavast kütkest lahti rebida.

Ja seetõttu, et päikeseloojang nii imeline oli, mõtlesingi ma, et võiksin tegeleda ennustamisega, päikeseloojangu ennustamisega. Ja-jah, selle ennustamisega, et ikka loojub - meie geograafilise asukoha puhul on see ju päris kindel, nõnda peab mu ennustus 100 % paika. Aga tegelikult pean silmas hoopis seda, millise elamuse päikeseloojang annab, kui vahva saab olema. 

Ja eilse õhtu puhul on mul hea meel, et ma ka päikeseloojangu nautimise kohavalik läks täielikult täppi, tuleb välja, ka seda oskan ma hästi valida.

Mölakas on...

... mölakas. Ja selleks ka jääb.

Kuigi ma püüan inimeste sildistamisest hoiduda, on antud inimese puhul tunne täpselt selline - mölakas, kes jääb mölakaks.

Ja mina, oma suures naiivsuses, arvan(ud), et ma olen eksinud. Või siis loodan seda, et inimene peab enda antud lubadusi. Oeh, millegipärast ei seostu minu maailmapildis pangas töötanud inimesed usaldusväärsusega. See konkreetne persoon lihtsalt kinnitab seda minu peas olevat stereotüüpi. Muidugi tuleb mulle kohe meelde ka üks teine pangas töötav inimene, keda ma tean. Sealgi on lugu suhteliselt samasugune.

Ja alati on mul nende asjade juures see teema, et kui inimene ise midagi suure häälega kuulutab, siis selle suhtes tuleb olla ettevaatlik. Mida suurem kära, seda vähem on sisu selle asja taga, näitab elukogemus.