Eks ole teada eesti vanasõna: narri põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu. Just sellise mõtteni jõudsin ma, kui vaatasin üht järjekordset minu ees lahti keritud draamat. Vaatasin ja mõtlesin ja arutasin. Peamiseks põhjuseks oli siinkohal see, et kas ma usun seda, mis minu silme all (näiliselt) toimub või ei usu ma seda teps mitte. Ja vaatasin iseennast justkui kõrvalt, sest teadsin ju põhjust ka, miks see asi nõnda on, miks see minu sisemine dialoog parajasti aset leiab - selleks oli eelnev kogemus ja see tegigi mind ettevaatlikuks. Nõnda ma siis saingi aru, et ma enam ei usalda, sest usaldust on kuritarvitatud. Samas aga mõtlesin ka seda, et kas see on üldse oluline, mida ma mõtlen või mida ma tunnen või mida oluliseks pean. Suurimaks teemaks muidugi oli see, et ma ei taha lolliks jääda, sealt ka siis see kahtlus ja kõhklus ja mõte, et võib-olla ongi minu osaks loll olla ja et tegelikult pole see minu lolliks olemine (või lolliks tegemine) sugugi suur katastroof.
Ise loll, ise loll, ise loll... Teada-tuntud mantra!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar