pühapäev, 14. august 2016

Punane 71

See on ju ammugi teada, et ma olen üks neist vähestest liiklejatest, kes liiklusmärkidest ka päriselt välja teeb ja nende järgi oma auto liikumiskiirust (või -suunda) reguleerib. Isegi siis, kui kiiruspiirangu märgid tunduvad tobedad või kui nende kehtivuse lõpumärgid on unustatud tee äärde paigutamata. Ja enamasti sõidan ma pigem aeglaselt, kui kiiresti.

Aga, eksimine on inimlik ja ega ma tegelikult ei sõida spidomeetrit jäigalt lubatud kiiruse peal hoides, pigem ikka üldises voolus liikudes. Samas aga, on mul enamasti, sõites omas tempos, see tunne, et minust sõidetakse läbi ja üle. Pole lugu, senini olen hakkama saanud ilma Eesti riiki selles osas toetamata.

Ja nüüd siis võite kujutada ette seda tunnet, mida ma tundsin, kui mu silme ette ilmus rahulikul öötunnil punane number 71, Tallinna linnas, Järvevana tee kiiruskaamera juures. Seda ma ei tea, kas välgusähvatus käis ja sedagi mitte, kas mul nüüd tuleb trahviteadet oodata. Eks muidugi tean ka seda, et piirkiiruse ületamise juures on mõõtevead, millega arvestatakse - spidomeetri eksimused ja muu säärane. Samas on mul justkui kuskilt meeles, et vist see kaamera sugugi trahvide väljakirjutamisega veel ei tegelevat, aga mine tea. Tulevik näitab, mis selles osas siis saab.

Tegelikult aga on selle kirjatüki ajendiks sootuks muu, sest osaliselt on selle punase 71 põhjus mujal. Bussijaama juures haakis ennast mulle sappa üks Opel ja niimoodi, et pikivahest polnud juttugi, kõik see jätkus Filtri teel ja siis veel kõigis nendes ärapööramiskohtades ja kõigis neis kurvides. Eks ma seetõttu pidingi eest ära sõitma, sest mulle sellised tihedalt taga sõitvad autod ei meeldi - on olnud halbu kogemusi, et nad ongi lõpuks tagant sisse sõitnud (eks sellepärast on mul silmad ka tahavaatepeeglis pidevalt, sest tuleb olla valvas). Seda kummalisem, võite isegi aru saada, oli see seik, et nii, kui me Järvevana teele jõudsime, jäi see Opel kaugele maha. Pärast kiiruskaamerat oli ta aga mul sabas tagasi.

See tuletab mulle meelde üht teist olukorda, kui ükskord Tallinna loomaaia ees pidin sügava punase tule alt läbi sõitma, sest minu taga oleva auto juht arvas, et on veel piisavalt aega ristmikult üle sõita. Kui ma oleksin pidurdanud, oleks ta mulle täie lauluga tagant sisse sõitnud.

Sellised olukorrad panevad mind alati mõtlema - mis siis on olulisem, kas seadusega vastuollu minemine või liiklusohutus?

PS Eneselegi üllatuseks ei leidnud ma ennast pärast seda punast 71 värisemas ega muretsemas - kui nii, siis nii, mis seal siis ikka. Ja kuidagi kriminaalselt ma ka ennast ei tundnud...

PPS Minu üldine arvamus kiiruskaameratest on see, et nad on täiesti tobedad ja pigem liiklusohtlikke olukordi loomas. Olen oma silmaga näinud, kuidas "kaamerasse sõitnud" autojuht Tartu-Tallinn maanteel täiesti närviliseks kätte läks ja pärast seda ei suutnud enam adekvaatselt autot juhtida - pendeldas 70-80-kilomeetrise tunnikiiruse vahel, iga kaamera juures kiirust veelgi alla tõmmates. Kas selliseid juhte on meile vaja? Ja kelle või mille jaoks on hea see, et kiiruskaamera ees võetakse kiirus maha, mõnikord ka pidurid blokki lüües, ja siis, kui on teada, et tee on (kiirusemõõtjatest) tühi, gaasipedaal põhja surutakse? Kõik teavad seda, aga sellest ei tehta sugugi välja. Selleks, et liiklus ohutumaks muutuks, on vaja muutust inimeste mõttemaailmas - et inimesed üksteisega arvestaksid ja üksteisest hooliksid, seda aga pole võimalik karistamisega mitte kuidagi saavutada.

PPPS Lugedes pealkirja, et Rootsis astus üks minister purjus peaga sõitmisega vahele jäämise tõttu tagasi, tekkis mul küsimus, et tegelikult peaksid moraalinõuded olema kõrgemad - purjus peaga sõitmise võiks tegemata jätta või siis astuda tagasi ilma, et vahele peaks jääma, ise ta ju teadis, et ta purjus peaga sõitis. Aga seda oleks vist liiga palju tahetud? Tean-tean, ma peaks pidevalt politseile avaldusi tegema iseenda liikluseksimuste kohta...

PPPPS Nädala jagu päevi tagasi olin selleks inimeseks, kes ei lubanud alkoholi tarvitanud inimest rooli. Ja ei lubanud autosse ka rohkem inimesi, kui tehnilises passis ette nähtud, iseäranis arvestades, et teiste hulgas oleks seal olnud lapsi, sel juhul ilma turvavarustuseta sõitmas. Selliste asjadega minu arvates nalja ei tehta...

4 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Kiiruskaamera, mis näitas numbreid? Oi ei, see pole kaamera, mis pilti teeb ja selle eest raha küsib, need numbrinäiduga tablood on lihtsalt autojuhtide enesedistsipliini talveunest äratamise tööriistad.
(Usu mind, ma olen Eesti Politsei suursponsor)

J ütles ...

Selle koha peal on vist Eesti ainus hübriid - on numbritabloo (seda nägin esimest korda siis toimimas) ja kaamera ka. Muidu tean ikka neid kohti, kus hoiatuseks need numbritablood on - et autojuhid ikka korralikud oleks...

Kaamos ütles ...

Hmm..
Tuleb meelde jätta. Seal mul polegi veel õnnestunud trahvi saada.
Mitte, et ma meelega oma raha luftitaks, lihtsalt karm põhjatuul ja talvine unnapüük on kombeid ja iseloomu rikkunud. Olen siiski asunud eneseparanduse kivisele teele (loe: lollus on lollus ja no ega seda raha ka pole nii väga loopida)

J ütles ...

Kes siis Eesti Politseid toetama hakkab, kui suursponsorid eneseparanduse kivisele teele asuvad? ;-)

Kuigi olen ikka suht korralik liikleja, on minu üheks lisamotivaatoriks ka see, et mul pole üldse seda (lisa)raha, mida tuulde loopida.

Ja selle konkreetse koha peal olen ka varem mõelnud, kuivõrd lihtne on eksida - unustad ennast hetkeks ja ongi juba trahv õhus hõljumas.