esmaspäev, 2. mai 2016

Ei mina inimesi mõista!

Olles nüüd palju aega veetnud päikeseloojanguid vahtides, on mu peas küpsenud kaks mõtet. Need mõlemad on seotud sellega, kuidas ma inimesi ei mõista.

Esimene puudutab seda teemat, et praeguste kogemuste põhjal on asi seesugune, et inimestele meeldib päikeseloojangut vaadata, sellest tehakse sündmus oma päevas, aga suhteliselt vähe on neid, keda on võimalik samas kohas näha pool tundi või tundi või poolteist tundi pärast päikeseloojangut. Minu jaoks on see arusaamatu, sest minu kogemuse põhjal algab tõeline vaatemäng alles pärast päikeseloojangut ja kestab praegusel ajal aastas kuskil poolteist tundi vähemalt. Tuleb vaid olla kannatlik ja oodata, et näha seda ilu, mida loodus enda seest välja külvab.

See paneb mind veidi sügavamalt filosofeerima sellel teemal - et kas on päikeseloojanguga samamoodi nagu elugagi, et selleks, et midagi tõeliselt erilist kogeda, tuleb olla kannatlik, tuleb oodata.

Siinkohal tuleb mulle ette üks mõte, mis sai ükskord kirja pandud:

... et oleks oskust oodata ja märgata, oskust väärtustada, hinnata ja hoida.

Selle mõtte sissejuhatuse inspiratsiooniks olid küll virmalised, aga mulle tundub, et sama kehtib ka päikeseloojangute kohta. Või elu kohta üldiselt. Mõned viimase aja sündmused, kui nüüd veidi järele mõtlen, on seda veendumust vaid kinnitanud.

Teine mõte on seotud loodushäältega. Eile, kui läksin päikeseloojangut vaatama, siis liikusid taevas paraplaanid ja mu mõte oli täpselt selline, et miks arvavad need lendajad (kellel on ilmselt väga tore õhus hõljuda), et kõik loodusesse tulnud inimesed tahavad väga nende mootorite mürinat kuulda. Hiljem
aga kuulsin, kuidas üks või teine inimene oli endale oma kaasasolevast seadmest muusika mängima pannud, lisaks mängis muusika ka nende jahtide pardal, mis mööda sõitsid.

See loodushäälte asendamine inimese looduga on minu jaoks arusaamatu. Minu jaoks on oluliselt nauditavam, kui loodus on oma täies ilus ja ma ei lisa sinna omalt poolt midagi. Jahiga purjetades oli minu jaoks alati parim hetk see, kui puri oli üles tõmmatud ja mootor sai välja lülitatud - milline rahu sellega kaasas käis!

Aga, eks tegelikult on ju nii, et seesugune on vaid minu arvamus ja iga inimene ise teeb endale enda elu ja olemise heaks nii, nagu talle parajasti sobib.

2 kommentaari:

lihtsamalt ütles ...

100% nõus.
Paar mõtet kah.
Mis puutub loodusesse muusika kaasa võtmise nähtust, siis mulle tundub, et see on osalt seotud kaugusega loodusest. Inimene vajab looduskeskkonnas lihtsalt nö tuttavat heliruumi. Sama kehtib ka sellele, et kaasa võetakse lauad, toolid - peab olema WC jms. Ja ma ei arva siinkohal, et see oleks halb. Lihtsalt igaüks oma omas arengus ja suhtes loodusega. Ma ise ei ole ka täiesti tõukude sööja ja magamiseks vean kah kaasa magamiskotti, madratsit. Ja telkides olen olnud ka pool ööd üleval, kuna mingid imelikud hääled on mind hirmutanud. Ilmselt oli tegemist lihtsate loodushäältega, kuid tol ööl olin ma üsna murelik. Samas pelgan ma ka inimesi looduses koos minuga. Ehk, et kui ma olen läinud telkima üksi, siis meeldiks mulle olla selliselt, et ma olen üksi - loodusega. Ehk siis kardan looduses nii inimest kui ka veidi loodust ennast. See muidugi koondub kõik kenasti minu endani - kardan seda, kes ma tegelikult olen. Kui võtta ära need persooni katted ja ette määratud trajektoor. Eks see ole ka põhjus, miks looduses käimisel on paljudel vaja kõva muusikat, alkoholi.

J ütles ...

Tegelikult tundub, minu viimase aja kogemuse põhjal, et inimesed pelgavad üldse iseendaga üksi olla. Selleks otsitakse seltskonda, kasutatakse alkoholi ja muid mõnuaineid. Et aga ei peaks iseendaga silmitsi seisma.

Ma ei saa väita, et see minu kohta ei kehtiks, aga mina olen just viimasel ajal avastanud selle kuivõrd vahva võib olla iseendaga, oma mõtetega, oma emotsioonidega, ilma segajateta. Ja pigem olen muutunud suuresti inimpelglikuks - olgu liikumiskeskkonnaks loodus või linnaruum.

Täiesti mõistan ka seda üksi looduses olemise vajadust. Samas, on olnud ka kogemusi, kus olen olnud rahvamassis, aga suuresti omaette ja ümbritsevast täiesti puutumata. Taaskord teistmoodi kogemus - vaadata ja jälgida ja samas jääda puutumata.

Ja suur tänu, arutlemast ja kaasa mõtlemast!