Kui ma siin mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ma inimesi ei mõista, kui nad loodusesse oma muusika kaasa võtavad ja ka paraplaanidega oli mul ka helitausta mure, siis sain peagi teada kuivõrd hästi oli mul seni läinud.
Kaks õhtut järjest, mere ääres jalutades, saabus minu "suureks rõõmuks" kohale üks droonilennutaja, kes tahtis ka päikeseloojangust ilupilte teha. Loomulikult oli tal oma droonilennutamist vaja teha minu pea kohal. Ja sel hetkel ma siis mõtlesingi, et näed, senini oli mul ju päris suurepäraselt läinud (ikkagi hingelt optimist, kes usub, et alati saab hullemini minna).
Eks tulemus oli see, et ma läksin maapakku, kohta, kus ühtegi droonilennutajat minu õnneks polnud. Oli rahu ja vaikus, kui merekohin ja metsamühin segamini linnulauluga, nagu olema peab, välja arvata.
Ja kas mul on midagi viga, et mul drooni taevas nähes tekib tahtmine kivi järele haarata ja seadeldise poole teele saata? Ega ma seda tegema hakka, aga lihtsalt, selline mõte käib mul iga kord, kui mõnda lendavat drooni nägema juhtun, peast läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar