Lugesin täna ühte artiklit, kus räägiti taaskord sellest, et Eesti naised on meeste jaoks lati liiga kõrgele seadnud ja et seetõttu jäävad lapsed saamata, pere loomata. Et tuleks selle latiga midagi ette võtta.
Mina siin, ilmselgelt liiga kõrge latiga, hakkasin siis selle peale mõtlema. Mitte et ma seda pidevalt niikuinii ei teeks - ei mõtiskleks nende teemade üle, et miks ma siiani üksi olen. Aga see viimaste nädalate meedias üleval olev teema paneb selle asja peale aina enam mõtlema.
Ma pole kunagi arvanud, et midagi saab jõuga. Minu jaoks peavad asjad loomulikud olema. Ja kui nad loomulikud ei ole, siis ma lihtsalt ei saa. Vägisi kedagi armsaks ei tee ja see armsaks saamine/olemine ei sõltu mingitest lattidest, ütleb minu kogemus. Kui ikka ei klapi, siis ei klapi.
Võib-olla ma elan mingis muinasjutulossis, et ma tõesti arvan, et on võimalik see, millest ma unistan, mida ma mõelnud olen. Võib-olla ongi see võimatu illusioon. Aga samas, ainult ma ise saan oma elu selliseks elada.
Ja ma ei taha sellist suhet, nagu ma neid pidevalt kõrvalt näen. Sellist, kus oma partnerit ei austata, kus teda seljataga kirutakse, kus oma tahtmisi taga aetakse. Ma tahan harmooniat ja austust ja lugupidamist, toetamist ja mõistmist, ühiseid arusaamu ja põhimõtteid.
See kõik ei sõltu lattidest mitte kuidagi, sest mul on teatavasti kahe sõela süsteem. Ja kogu selle asja muudab keerulisemaks veel see, et ma tean väga täpselt, mida ma ei taha - mul on liiga palju halbu näiteid siin silma ees, need kogemused välistavad nii paljud "võimalused". Rääkimata muidugi sellest, milline kõva kivi ma oma pehmuses olen. Aga kui õige mees mu kõrval on, siis ei jää sellest kõvaks kiviks olemisest suurt midagi alles, sest siis saab minust korraga voogav vesi (olen näinud ja kogenud).
Aga, eks mehed vist tunnevad sedasi:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar