Eestimaine rikkus

Kevad pakub huvitavaid vaateid Eestimaale. Viimase nädala jooksul on mul olnud võimalik näha, et Eesti põldudel kasvavad haned, Ida-Virumaal, kohe mitmetel põldudel oli neid kasvamas näha. Mõnele üksikule põllule oli ka hakke külvatud. Ja kui veel veidi ringi vaatasin, siis avastasin, et puude otsas on vareseid kasvatama hakatud. Sellest olin ma ammugi teadlik, et meie põldudel uduvallid jõudsasti lokkavad. Rikas on Eestimaa, väga rikas.

Pilkast pimedust oodates

Kuna paaril viimasel ööl on ennustused näidanud virmaliste esinemise võimalust, siis seadsin ennast möödunud ööl vaatluspaika. Et ehk läheb õnneks, ehk saan näha. Kuigi olin mineku seadnud kella poole ühele, sain kohale jõudes aru, et ei pruugi olla sellist pilkast pimedust, milles on hea virmalisi jälgida. Aga, õnneks olid virmalised nii intensiivsed, et isegi selle valguskumaga, mis kuidagi kustuda ei tahtnud, olid virmalised näha. Ja oma peas tegin ma arvutusi - et kui palju on aega päikeseloojangust möödas ja kuipalju on aega päikesetõusuni ja tulemuseks oli see, et ma sain aru, et öö keskpaik on kohe murtud ja pimedamaks enam ei lähegi. Ka tänaseks ööks lubab virmalisi, aga peab olema õnne, et nende mäng satub kusagile sinna kõige hämarama aja peale, nii poole kahe paiku, nagu oli möödunud ööl.

Ja üks kummaline mõte käis mu peast veel läbi - et päike juba praegu, mil pööripäevani on poolteist kuud aega, peaaegu põhjas loojub ja põhjast ka tõuseb. Tean-tean, et see on üsna suur liialdus, aga tänaöise virmaliste vaatlemise kogemuse põhjal võib seda päris kenasti väita, sest valgus oli kõik just sellel suunal, kus virmalised veiklesid.

Kõik on suhtumise küsimus

Eilne olukord näitas mulle hästi kätte, kuidas võivad asjalood olla, ainuüksi suhtumisest lähtuvalt. Oli inimene, oli olukord ja oli inimese lahendus antud olukorrale. Ja kui ma sain kõik detailid teada, siis mõtlesin mina, et inimene oleks võinud olukorra sootuks teisiti lahendada ja tulemus oleks olnud kõigi jaoks parem - kaasa arvatud tema enda jaoks.

Ja nii ma jõudsingi taaskord arusaamiseni, et kõik on suhtumise küsimus, kuidas asju ja olukordi võtta, milliselt positsioonilt asja kallale asuda. Lihtsate vahenditega oleks tekkinud konfliktsituatsiooni asemel saanud hoopis üks lustlik ja lõbus ettevõtmine, milleks igaüks oleks rõõmuga oma abikäe ulatanud.

Päeva moraaliks sai aga see, et kui näidata üles hoolivust inimeste suhtes, neid ja nende vajadusi siiralt märgata, siis sulab igasugune jää suhteliselt kiiresti. Me kõik vajame hellust ja hoolivust!

Ma ei saa teid kõiki kaitsta!

Ma olen juba mitu päeva mõelnud selle peale, et jalgratturid on oma rataste seljas päris uljaks muutunud ja kuidagi hoolimatult ja hooga sõidavad nad ülekäigurajale. Viimaste päevade jooksul on mul olnud mitmeid selliseid hetki, kus olen jalgratturit märganud siis, kui ma olen autoga juba poolenisti üle ülekäiguraja sõitnud - mulle vaadatakse üllatunult otsa, aga asjad ei käi kahjuks niimoodi, et kui jalgrattur autot näeb, siis ka kindlasti näeb kohe autojuht jalgratturit ka - iseäranis, kui juttu on külje peal või suisa taga liikuvatest jalgratturitest.

Aga tänane olukord oli seotud hoopis ühe mootorratturiga. Peatasin auto kohas, kus keegi tavaliselt autot suurt ei peata - aga kuna seal oli bussile teeandmiste paluv märk ja buss seisis ootel, siis tegin oma valiku. Analoogsetes olukordades kogetu pani mind automaatselt peeglisse vaatama (sellised asjad on lõppenud mõnikord kas tagant sissesõitmise või äkkpidurdamisega) - ja nägin, et minu taga olnud mootorrattur hakkab minust mööda sõitma, samal ajal oli just buss ka liikuma hakkamas. Õnneks märkas mootorrattur ikka bussi ja jäi minu kõrval seisma - minu refleks oli tema suunal näppu vibutada.

Ja nii ma siis leidsingi selle asja kokkuvõtteks, et ma ei saa teid kõiki kaitsta, te nõrgemad pooled liikluses. Iseendal tuleb teil ka panus anda. Mina ei taha, et te viga saaksite, aga ma ei saa teie eest ära teha seda minimaalset, mida te enda hoidmiseks tegema peaksite.

Mõned asjad enam ei mõjugi?

Täna oli siis selline hetk, mis mõnel teisel ajal oleks mõjunud sedasi, et pulss oleks üles läinud ja vererõhk lakke hüpanud. Leidsin oma auto kojamehe vahelt teavituse, et mul oleks justkui parkimise leppetrahv tasumata. Olles viimasel ajal palju mobiilselt parkinud, olen ikka korralikult järge pidanud, et parkimise eest tasutud oleks ja kordagi pole ma ka ühtegi kviitungit klaasipuhastaja vahelt leidnud.

Kui tavaliselt oleks ma juba ainuüksi sellise asja pärast endast päris välja läinud, siis täna ei avaldanud see asi mulle mitte mingisugust mõju. Kas minust ongi tõesti saanud üks korralik kurikael, kes ei hooli sellest, et talle võikski olla trahv välja kirjutatud? Vanasti olin ma ikka nii korralik ja vähimgi kõrvalekaldumine korrektsusest ajas õhetama.

Aga, täna, jah, isegi imestasin, et panin teavituse kõrvalistmele ja mõtlesin, et sõidan koju ja küll siis hakkan uurima, mis selle asjaga siis on. Koju jõudes kirjutasingi siis parkimisteenuse pakkujale ja tuli välja, et see leppetrahv, millest juttu oli, on pärit sellest ajast, kui mina veel oma praeguse auto omanik polnud. Esialgu muidugi tahtsin kohe protestima hakata, et pühapäevasel päeval ei pargi ma kunagi tasulisse parklasse, sest linnatänavatel on parkimine tasuta. Aga õnneks vaatasin enne kirja ärasaatmist ka aastanumbrit ja siis selgus kõik - tõesti, sel ajal polnud see auto veel minu oma ja nõnda ei saanudki ma sellest leppetrahvist midagi teada. Hämmastav, et sellise aja tagant alles selline asi välja tuleb ja et mulle eelnevalt pole sellist teavitust laekunud - olen ennegi ju selle teenuse osutaja parklates parkinud, isegi mitu päeva järjest. Ja ainus parkimistrahv, mida ma viimasel ajal saanud olen, oli küll novembrikuus, ühel päeval, mis on minu elus ühel teisel põhjusel väga kenasti meelde jäänud - kui on mitu "head" asja ühel päeval, siis jääb ju ikka meelde.

Ei mina inimesi mõista!

Olles nüüd palju aega veetnud päikeseloojanguid vahtides, on mu peas küpsenud kaks mõtet. Need mõlemad on seotud sellega, kuidas ma inimesi ei mõista.

Esimene puudutab seda teemat, et praeguste kogemuste põhjal on asi seesugune, et inimestele meeldib päikeseloojangut vaadata, sellest tehakse sündmus oma päevas, aga suhteliselt vähe on neid, keda on võimalik samas kohas näha pool tundi või tundi või poolteist tundi pärast päikeseloojangut. Minu jaoks on see arusaamatu, sest minu kogemuse põhjal algab tõeline vaatemäng alles pärast päikeseloojangut ja kestab praegusel ajal aastas kuskil poolteist tundi vähemalt. Tuleb vaid olla kannatlik ja oodata, et näha seda ilu, mida loodus enda seest välja külvab.

See paneb mind veidi sügavamalt filosofeerima sellel teemal - et kas on päikeseloojanguga samamoodi nagu elugagi, et selleks, et midagi tõeliselt erilist kogeda, tuleb olla kannatlik, tuleb oodata.

Siinkohal tuleb mulle ette üks mõte, mis sai ükskord kirja pandud:

... et oleks oskust oodata ja märgata, oskust väärtustada, hinnata ja hoida.

Selle mõtte sissejuhatuse inspiratsiooniks olid küll virmalised, aga mulle tundub, et sama kehtib ka päikeseloojangute kohta. Või elu kohta üldiselt. Mõned viimase aja sündmused, kui nüüd veidi järele mõtlen, on seda veendumust vaid kinnitanud.

Teine mõte on seotud loodushäältega. Eile, kui läksin päikeseloojangut vaatama, siis liikusid taevas paraplaanid ja mu mõte oli täpselt selline, et miks arvavad need lendajad (kellel on ilmselt väga tore õhus hõljuda), et kõik loodusesse tulnud inimesed tahavad väga nende mootorite mürinat kuulda. Hiljem
aga kuulsin, kuidas üks või teine inimene oli endale oma kaasasolevast seadmest muusika mängima pannud, lisaks mängis muusika ka nende jahtide pardal, mis mööda sõitsid.

See loodushäälte asendamine inimese looduga on minu jaoks arusaamatu. Minu jaoks on oluliselt nauditavam, kui loodus on oma täies ilus ja ma ei lisa sinna omalt poolt midagi. Jahiga purjetades oli minu jaoks alati parim hetk see, kui puri oli üles tõmmatud ja mootor sai välja lülitatud - milline rahu sellega kaasas käis!

Aga, eks tegelikult on ju nii, et seesugune on vaid minu arvamus ja iga inimene ise teeb endale enda elu ja olemise heaks nii, nagu talle parajasti sobib.

Pilvitulgi hommikul...

... magab suurem osa inimkonnast päikesetõusu maha.

Kahjuks ei mäleta ma selle tsitaadi autorit, et saaks temale viidata.

Aga tänasel hommikul kumises see mõte minu peas, sest õige ta ju on. Täna oli suhteliselt pilvitu hommik ja suurem osa inimestest magas päikesetõusu ajal. Kuid, ei saa öelda, et inimesi üldse liikumas poleks olnud - oli küll ja veel. Ja oli ka neid, kes olid spetsiaalselt päikesetõusu ajaks just selle sündmuse tarvis kohal sõitnud. Vahva!

Aga üks mõte käis mul peast siiski veel läbi - kodupoole sõites, mõtlesin selle peale, et päikeseloojangu ajal on oluliselt enam inimesi üleval ja ringi liikumas. Päikesetõusud seevastu on aga pigem privaatsed ja intiimsed sündmused.

Ma võiks tegeleda...

... ennustamisega.

See võiks olla minu uus elukutse. Eile, vaadates õhtupoolikul taevasse, mõistsin: "Päikeseloojang tuleb täna äge!" Eks taevas ütles väga selgelt, et oodata on midagi erakordset. Ja olles ennast seadnud seda imelisust vaatama, ei tulnud sugugi mitte pettuda - värvide mäng oli imeline ja kuidagi ei tahtnud ma ennast mere äärest koju saada, oli üks imelisemaid päikeseloojanguid, mida ma olen näinud. Kuigi, arvestades vajadust väga vara ärgata, tuli mul ennast mere lummavast kütkest lahti rebida.

Ja seetõttu, et päikeseloojang nii imeline oli, mõtlesingi ma, et võiksin tegeleda ennustamisega, päikeseloojangu ennustamisega. Ja-jah, selle ennustamisega, et ikka loojub - meie geograafilise asukoha puhul on see ju päris kindel, nõnda peab mu ennustus 100 % paika. Aga tegelikult pean silmas hoopis seda, millise elamuse päikeseloojang annab, kui vahva saab olema. 

Ja eilse õhtu puhul on mul hea meel, et ma ka päikeseloojangu nautimise kohavalik läks täielikult täppi, tuleb välja, ka seda oskan ma hästi valida.

Mölakas on...

... mölakas. Ja selleks ka jääb.

Kuigi ma püüan inimeste sildistamisest hoiduda, on antud inimese puhul tunne täpselt selline - mölakas, kes jääb mölakaks.

Ja mina, oma suures naiivsuses, arvan(ud), et ma olen eksinud. Või siis loodan seda, et inimene peab enda antud lubadusi. Oeh, millegipärast ei seostu minu maailmapildis pangas töötanud inimesed usaldusväärsusega. See konkreetne persoon lihtsalt kinnitab seda minu peas olevat stereotüüpi. Muidugi tuleb mulle kohe meelde ka üks teine pangas töötav inimene, keda ma tean. Sealgi on lugu suhteliselt samasugune.

Ja alati on mul nende asjade juures see teema, et kui inimene ise midagi suure häälega kuulutab, siis selle suhtes tuleb olla ettevaatlik. Mida suurem kära, seda vähem on sisu selle asja taga, näitab elukogemus.

Kummalised kõned

Heliseb telefon, võtan kõne vastu.

Kõlab küsimus: "Kas Sa oled vaba?"  Ei mingit sissejuhatust, ei mingit enese tutvustamist.

Eile vastasin: "Ei ole vaba!" Mõnikord olen vastanud teisiti.

Eile vastati: "Mis mõttes ei ole vaba? Oled ju 42-aastane vallaline naisterahvas?" Mõnikord on vastatud teisiti.

Vastasin: "Ei ole!" Ja küsisin kohe otsa: "Kust Te mu numbri saite?" Seda numbrisaamise küsimust olen ma ennegi küsinud.

Eile vastati: "See on mul juba tükk aega olemas olnud!" Mõnikord ei ole mulle üldse sellele küsimusele vastatud.

Lisati juurde: "Sa ju elad Pärnus?" Seda küsimust on ennegi küsitud. Vastasin, et ei ela.

Eile toimus progress sellel teemal, et hakati küsima, mis mu telefoninumber on (küsimus, millele ma muidugi ei vastanud) ja etteloetud number oli tõesti väga sarnane sellele numbrile, mis minul on.

Aga minu vastuse "Te olete numbriga eksinud" tulemusena lõpetati taaskord koheselt kõne, ei mingit liigset ajaraiskamist.

Selliseid kummalisi kõnesid on mul aeg-ajalt ikka olnud. Aga eilegi kirusin ennast, et ma taaskord piisavalt kiiresti ei reageerinud - oleks saanud päris põneva mängu kokku seada. Oh mind ja minu rikkumatust, ma kohe üldse ei oska.

Politsei käest pääsenud

Kui eelmine nädal pakkus mulle võimalust päästjate käest pääsemiseks, siis sel nädalal oli mul varuks võimalus politsei käest pääsemiseks. Lugu siis seesugune, et sai siin ükspäev sõidetud ühel Tallinna tänaval, kus kiirusepiirang on 40 km/h ja kulgesin autoga seda tänavat mööda, isegi suuresti teadmata, miks ma parajasti sõidan nii aeglaselt, kui ma sõidan. Ju siis oli hetkemeeleolu selline, et oli vajadus nii aeglaselt sõita. Ja siis, ühe kurvi tagant ilmuski välja kiirust mõõtev politseinik. Niipea, kui minu auto vaatevälja ilmus ja politseinik sai kiiruse fikseeritud, keeras ta ennast teises suunas kiirust mõõtma. Minu auto (ja minu autole järgnenud auto samuti) ei pakkunud talle enam huvi.

Nõnda siis pääsesingi politsei käest, aga mu peas jäi kumisema küsimus, kas ma tavaliselt sõidaks sellel tänaval sellise kiirusega, nagu ma sel hetkel sõitsin...

Ja üldiselt võib selliste pääsemiste (või siis minu nendesse suhtumise) põhjal arvata, et ma olen üks suur huligaan. Võib-olla tõesti, pean selle üle pikemalt järele mõtlema. Aeg-ajalt esile kerkiv küsimus "Kas ma peaks hakkama korralikuks kodanikuks?" tuleb sootuks teistest eluvaldkondadest.

Valguse ja värske õhu vajadus

Eilne päev möödus kuidagi kiiresti, peamiselt siseruumides, ja siis korraga avastasin ma, kuiväga ma vajan valgust ja värsket õhku. Ei hoolinud ma kallavast vihmast - eks paistab, kuidas mu keha läbiloetamisele reageerib -, ei hoolinud ma undavast tuulest, mul oli vaid vajadus valguse ja värske õhu järele.

Ja kuigi külm oli juba kontide ligi saanud, võtsin siiski pildikaamera kätte ja seadsin ennast päikeseloojangu ajaks veel piltegi tegema. Tuul küll ulus päris korralikult, aga siiski oli mõnus, see valgus ja värske õhk, kõike seda päris korralikus külluses. Lisaks veel üldine vaikus ja eraldatus ka. Lummavad loodusvaated muidugi ka - see kõik, mille pärast see teekond üldse ette võetud sai.

Filosoofidega on vahva

Juhtisin täna ühe tuttava meessoost filosoofi käest küsima: "Kuidas Sul läheb?" Ja kui ta esmalt prahvatas välja selle, et need pagana feministid ajavad teda kurjaks, siis mõtlesin, et sellega on teema ammendatud. Aga, tuli välja, filosoofil polnud sugugi kõik veel öeldud - järgmised viis minutit kõneles ta väga kirglikult sellest, kuidas ta parajasti loeb ühte raamatut, mis kõneleb feminismi kolmandast lainest ja kuidas ta siis püüab aru saada, et kas temal on midagi viga, et talle tundub, et feminismi kolmas laine on vildakas või on ta eksinud ja asjadest valesti aru saanud. Eks ta siis kõneles pikalt ka sellest, et ta on täiesti nõus feminismi esimese ja teise lainega ja et tema hingeski on väike feminist peidus, aga et see kolmas laine, millega praegu tegeletakse, on ikka täiesti ajuvaba juba.

Kõike seda kuulates polnud mul suurt midagi lisada, pigem pidin kõige sellega, millest ta rääkis, nõustuma - olles ise elu aeg toimetanud peamiselt meeste erialadel ja meestega koos, ei ole mina küll kunagi tundnud, et ma seetõttu oleks kuidagi diskrimineeritud või et mind oleks minu sugu kuidagi takistanud, pärssinud.

Jah, on olnud küll juhtumeid, kus mõni inimene on olnud suhtumisega: "Tema on naisterahvas, ta ei suuda ega oska seda või teist." Või siis üks konkreetne juhus, kus üks inimene palus, et tema juurde ikka meesterahvad asju ajama läheksid, et minu kui naisterahvaga ta asju arutada ei taha - iroonia seisnes selles, et antud teemat valdasin mina oma meeskolleegidest oluliselt paremini. Aga need asjad olen ma kandnud konkreetsete inimeste piiratuse arvele ja pole sellest suurt teemat teinud.

Kuid on minulgi tekkinud üks olukord, kus mind on tahetud feminismi vankri ette rakendada - kuna mina pole kunagi midagi arvanud meestega võistlemisest, siis minu jaoks oli see nii võõras ja arusaamatu ning nõnda ei tulnud sellest katsest midagi välja.

Üks teema on sellega veel, mida mulle ükskord üks meesterahvas rääkis - et mina naisterahvana, tegutsemas erialal, millest mõned meesterahvad ei pruugi eriti taibata ja lisaks veel ametikohaga kaasa antud autoriteediga, olen meeste jaoks üks raskemaid suhtlemispartnereid üldse. Juba eelduslikult on kogu olukord meeste kahjuks, sest kuidas nad küll hakkama peavad saama, kui mina olen neist targem (nõnda ei saa see asi ju ometi olla). See jutt pani mind muidugi muigama, aga eks ma võtsin seda teadmist siis oma edaspidistes toimetustes arvesse.

Aga minnes tagasi selle teema juurde, kui vahvad on filosoofid, siis oli vahva, et minu pealtnäha triviaalse küsimuse peale jagus teemat veel oma pooleks tunniks. Ja lõpuks lisas filosoof veel mõtlikult: "Ma tegelikult ei ole isegi veel arutlemishoogu üles saanud!"

Eneseanalüüsi tipphetked

Viimased päevad on pakkunud, hulgaliselt, võimalust selleks, et tegeleda eneseanalüüsiga. Ja päris huvitav on see kõik - näha ja aru saada, milliseid reaktsioone ühed või teised asjad esile kutsuvad, millised on minu sisedialoogid ja milliste tulemusteni need välja viivad.

Võib-olla olengi nüüd hakanud jõudma nii kaugele, et mitte minna hetkeemotsiooniga kaasa, mitte välja prahvatada mingeid asju, vaid jälgida kogu oma tunnete mängu, nagu kõrvaltvaataja. Võtta enda sees tekkiv tunne ette ja vaadata, miks ta tekkis ja millest selline reaktsioon. Samuti mitte häbeneda ühtegi oma tunnet, vaid vaadata neid ausalt, ilustamata.

Ja eks ma jätan kõigis oma asjades ruumi ka sellele, et nad võiksid ühele või teisele poole kalduda. Näiteks oli siin üks minu vaade ühele olukorrale ja ma polnud selles vaates sugugi kindel, arvasin, et ma olen eksinud. Ühe teise, vähe neutraalsema inimese vaade sellele olukorrale aga andis mulle kinnitust sellest, et mul võibki õigus olla. Aga, eks aeg näitab, mis ja kuidas edasi.

Päästjate käest päästetud

Helises telefon, võtsin kõne vastu ja hetkega tekkis päevaplaanidesse muutus, reageerimise ajaks oli kuskil pool tundi.

Mõne aja pärast kuulsin koridorist hääli. Naabri uksele koputati ja kuna keegi ust ei avanud, siis koputati veelkord. Siis kuulsin, et koridoris räägib keegi raadiosaatjaga. Mõtlesin, et ei tea, mis toimub. Aga peagi tekkis koridori vaikus.

Läks veidi aega edasi ja mul oli aeg kodust välja minna. Trepil tuli mulle vastu päästevormis mees ja kui mõned sammud edasi astusin, nägin välisukse ees seismas tuletõrjeautot. Selle peale küsisin päästja käest: "Mis meil siin toimub?" Vastas siis ta, et nad kontrollivad suitsuandureid, aga inimesed ei taha neile uksi avada. Tema läks edasi trepist üles, mina edasi trepist alla ja kodust ära.

Ja kuidagi jäi see asi veidi mu hingele. Minu uksele ju ei koputatud ja tema ei küsinud ka, et kas ta minu juures juba suitsuandurit kontrollimas käis. Nõnda see asi siis jäigi, aga niipalju oli sellest kasu küll, et õhtul koju jõudes tegin suitsuandurile ise kontrolli - toimib.

Nõnda siis saingi aru, et see telefonikõne oli mind päästjate käest päästnud, kui nii võib öelda. 

Ja eks sain aru ka sellest, et olin  nad oma mõttega ise kohale kutsunud - olles lugenud suitsuandurite kontrollreididest olin ikka mõelnud, et ei tea, kas nad meie juurde ka jõuavad. Näed siis - jõudsidki. Mitte päris minuni, aga vähemalt meie majja, vähemalt väga lähedale.

Veidi mõtlema pani mind aga see, et tuletõrjeautos oli terve hulk mehi veel ja et kas see pole ressursi raiskamine, kui terve see seltskond seal ühe mehe toimetamise ajal nõnda ootamas oli. Aga võib-olla tulid nad kuskilt väljakutselt ja mõtlesid siis, et teeks suitsuandurite kontrolli ka. Teine teema on muidugi see, kas sellise ettevalmistusega mehed peavad tõesti tegelema selliste asjadega. Aga teisest küljest - kui suitsuandurid on olemas ja korras, siis peaks see teoreetiliselt vähendama ja lihtsustama nende tööd.

Panus professionaalidel

Mul on võimalus kõrvalt jälgida, kuidas käib ühe (vähemalt minu hinnangu kohaselt) olulise projekti tegemine. Ja hämmastav on see, mida ma näen. Midagi hämmastavat pole selles, et osalised ise näevad vaeva ja toetavad üksteist, parima tulemuse saavutamiseks, andes endast maksimumi. Hämmastav on hoopis see, milline on projektiga seotud nö tehnilise personali panus - pehmelt öeldes võib seda nimetada minimaalseks.

Ja vaadates seda kõike kõrvalt, nähes, mis toimub ja kuidas asjad liiguvad, kes mida teeb, saan ma aru, et panus ongi professionaaalidel, oma ala tippudel - küll nad asjad ära teevad, küll nad leiavad võimalused ja vahendid. Minus muidugi tekitab see teatud protesti (mis siis, et olen kõrvalseisja ja see asi ei peaks puutuma minusse) - miks teevad puhtalt heast südamest (ja ilmselt ka professionaalsest kretinismist tingitult) tehnilise töö ära professionaalid ise või teised professionaalid. Sisuliselt saan aru küll - tulemuse nägijaid ei huvita, kes töö ära tegi. Samuti ei saa professionaalid teha oma tööd halvemini, kui on nende tase, kui nad suudavad ja oskavad ja kuna nende jaoks on lõpptulemus oluline, siis peavadki nad ise leidma sobivad lahendused.

Aga kõige selle juures tundub nii ebaõiglane, et nende kulul sedasi liugu lastakse ja kõigest on tehtud nende asi ja suuresti ainult nende asi. 

Täielik hasart

Ma poleks osanud arvata, et üks nii lihtne asi, nagu pilditegemine, võib olla nii hasarti tekitav. Lihtsalt poleks arvanud. Aga nüüd, mõned nädalad oma uut pilditegemise masinat käes hoidnuna ja hulgaliselt pilte teinuna, on mul tekkima hakanud sõltuvus, sõltuvus jäädvustada seda, mida ma näen.

Kõige kaunim on kogu selle asja juures see, et loodus on praegu nii kutsuv olnud ja igati soodustanud sellise sõltuvuse arengut. Kui päev hakkab ennast õhtu poole kerima, siis ikka vaatan välja sellise pilguga, et ei tea, kuidas siis tänane päikeseloojang välja võiks näha. Ja loodus on selles kõiges ikka väga külluslik olnud - need päikeseloojangud, mis olen kaamera silma läbi jäädvustanud, on olnud kõik imelised ja erilised, ilupilte on arvutis küll ja veel.

Ja huvitav on selle asja juures see, et mida rohkem ma vaatan ja uudistan, seda enam märkan ma ilu enda ümber, mille kõik tahaks kinni püüda ja seda ka teistega jagada.

Kohmetus ja segadus

Kuidas juhtub minuga nõnda, seda ma ei tea. Eile jälle oli üks selline olukord, kus jutustades meeldiva meesterahvaga, sain korraga aru, et ma olin talle pada ajanud. Ja kui ma siis oma eksimust korrigeerima hakkasin, öeldi mulle muidugi, et sellest pole lugu. Aga eks ma juba kujutasin ette mõtet meesterahva peas: "Ta on ju naine, ta ei tea autodest midagi (ega ma suurt teagi, aga mõnda asja ikka võiks ju teada)!" Tegelikult oli asi hoopis selles, et millegipärast on mu peas uuendamata autoandmed - pikkus (ikka kõige pikem), kaal (päris raske ka), olgu-olgu, tegelikult hoopis mootori töömaht oli see, mille kohta ma luuletasin. Eks õigele teele juhatas mu tagasi järgmine küsimus: "Bensiinimootor?" Siis saingi aru, et nõnda, nagu mina neid asju rääkisin, see asi ikka polnud, et midagi on kusagil viltu.

Eks siia juurde käib hästi ka kogemus möödunud laupäevast, kui oli vaja hakata autot mobiilselt parkima panema ja ma pidin sõna otses mõttes minema ja vaatama, mis see auto number siis on. Midagi selle teemaga lahti on, aga mis see täpselt on, sellest ma aru ei saa.

Aga, minnes tagasi selle luuletamise teema juurde, mõtlesin, et ehk oli see seotud selle tundega, mis mul mõnikord meeldivate meesterahvaste juuresolekul tekib. Ma ei oska korraga midagi öelda või kahtlen nendes asjades, mida ma ütlen, või siis ajan suisa mingit pada.

Sellega seoses tuleb mulle silme ette üks hoopis teine olukord, üks hoopis teine mees ja see, kuidas ma tol hetkel ei osanud isegi oma põlises teadmistevaldkonnas ringi käia, vaid tema oli see, kes pidi mind õigele teele tagasi juhatama, ütlema mulle asju, mida ma juba niigi teadsin.

Ja nõnda ma siis mõtlengi, kas on mingi liik mehi, kellel on omadus mind kohmetuks teha ja segadusse ajada, ilma, et nad selleks väga palju vaeva näeks, see kukub kuidagi loomulikult välja.

Selle teema lõpetuseks võin lisada ühe oma hiljutise kogemuse, mille puhul ma sain aru, et mingite meestega ma ei oskagi suhelda. Neid võiks liigitada teadlaste tüüpideks vist. See konkreetne kogemus lõppes selliselt, et iga järgmise küsimuse-vastusega tundsin, kuidas aina enam rappa lähen ja lõpuks hääbuski vestlus, sest mul ei olnud enam mitte midagi öelda (ja ega ka teine pool vestluse jätkamisse midagi panustanud). Võib-olla on üks vastuseid minu eluküsimustele ka siin - liiga palju akadeemilist seltskonda mingitel eluhetkedel ja ma pole nendega lihtsalt haakunud.

Mulle meeldib stiil

Ükspäev ma siin mõtlesin millegi peale ja siis jõudsin järeldusele, et mulle meeldib ikka stiil. Ma ei tea, kas see oli sellega seoses, et mulle meeldib hariliku pliiatsiga kirjutada (see on see saaga, et mul kipuvad pliiatsid kõik lühikeseks kuluma ja olen nüüd mõtlema hakanud uute rõõmustamise peale) või puudutas see mõnda teist teemat. Praegu ei tule meelde ka. Aga igal juhul käis mu peas mõttekäik, et mulle meeldib stiil, alati on meeldinud.

Ja kogu selle tõdemuse juures oli minu jaoks kõige eredamaks näiteks see, et vanasti, kui oli vaja kirjutada kirjutamise pärast, siis meeldis mulle kirjutada sulepeaga - korralikke Parkeri sulepäid oli mul selleks puhuks ikka paar tükki olemas. See oli omaette hea tunne, kui sai sulepea kätte võetud ja sellega siis tähti ja numbreid ja märke paberile veetud. Iseäranis kummaline võib see tunduda minusuguse vasakukäelise puhul, kooliajast mäletan, et ikka ja aina oli vasak käsi plekiline ja kirjaread ka hägusad, kui neist oli üle käidud. Muidugi võib siinkohal tõdeda, et tuššiga joonestamise koha pealt ei arva ma suurt midagi hästi - sel puhul ikka sobis mulle pliiats oluliselt paremini.

Niiet, jah, stiil on mulle ikka meeldinud. Ja kui ma mõnedele asjadele enda ümber väga tähelepanu ei pööra, neid ei tähtsusta, siis mingite asjade puhul on stiil ülioluline, kuidagi, täiesti iseenesestmõistetavalt. Veelgi enam hindan ma aga stiili oma tegudes - seda joont ja tunnetust. Tean, see lööb mõnikord täiesti tühja koha pealt välja ja ootamatult, aga mis teha.

Ja miskipärast käib selle teema juurde:

Autoroolis juhi silmadega

Täna sõitsin autoga kodu poole ja korraga hakkas mind häirima. Jah, ma tean, et ikka ja aina olen ju igal pool ringi sõitnud ja alati on tee servas või tee kohal olnud ka mingisuguseid reklaamtahvleid. See või teine, kolmas või neljas, kõik, kes võistlevad meie kõigi aja ja raha nimel.

Aga täna hakkas mind see reklaamikirevus korraga häirima. Ja mõtlesin selle peale, et kui on probleemi sellega, et inimesed oma mobiiltelefone autoroolis kasutavad või tegelevad roolis olles veel mingite muude asjadega, siis tegelikult peaks suures plaanis ära keelama ka tee servas olevad reklaamid - sest nad tõmbavad tähelepanu teelt eemale.

Muidugi on mul praegu hea kirjutada siin, ise just eile mõeldes selle peale, et ega autoroolis olles ei saa ka taevasse vahtida - eilne õhtu pakkus imelisi vaateid sellel teemal ja ikka ja aina pidin endale meelde tuletama, et prioriteet on siiski oluliselt madalamal. Ja ega seda vaadet, loodust kui sellist, ei saa ju ometi ära keelata.

Aga, reklaamid võiksid tõesti teede äärest kaduda. Niigi on neid igal pool, igal sammul. Mäletan ühte kogemust, kui polnud pikalt väljaspool linna sõitnud ja siis korraga sattusin - mismoodi ma nautisin seda, et ümberringi olid vaid metsad ja põllud, mõned majadki sekka, aga mis peamine -  mitte ühtegi reklaami - silm puhkas ja süda rõõmustas!

Uued toonid

Kui mõnel hetkel tuleb suur masendus peale, siis teised hetked jälle pakuvad ja palju. Ja üks asi, mida ma olen viimaste aastate jooksul kogenud, suure rõõmu ja rahuloluga, on see, et minu oma armsad sõbrad ja minu suhted nendega on läinud aina paremaks. Nõnda võin ma oma paari viimase nädala pealtki hääl meelel tõdeda seda, et nii mõnusad uued toonid on nende suhete sees, sellised, mis näitavad üles sügavat ja siirast hoolivust ja hoidmist, arvestamist.

Nii armas, nii tore. Tänanegi kiri minu postkastis. Ma poleks arvanud, et mõned suhted võivad sellise suuna võtta, aga näed, elu näitab kätte. Ja ikka ja aina on mul iseäranis hää meel olnud selle üle kuivõrd vahvaid ja toredaid ja heatahtlikke ja südamlikke ja õrnahingelisi meesterahvaid on elu minu juurde juhatanud. VAHVA!

Ja kogu oma praeguse elu ebakindluse ja ebaselguse juures on mul tegelikult tore olla sellise mõnusa vati sees, kus ei pea millegi pärast pelgama, ei pea millegi pärast muretsema. Võib-olla see on siis tõesti viimaks see, millest mulle on pikalt räägitud - et minu enda head teod jõuavad minu juurde tagasi ja olen minagi suutnud oma olemasolu ja tegudega veidigi ümbritsevat maailma paremaks muuta.

On tulnud aeg...

Vaatasin, et juba üle 5 aasta on need asjad seisnud, peidetuna, avalikkuse silma alt ära. Ja praegu ma tunnen, et on tulnud aeg, lõpetada nende lugude sahtlis olemise aeg.

Olid ajad, kui minagi kirjutasin, luulet. Sest luule oli mu sees. Võib-olla tulevad need ajad millalgi veel tagasi, mine tea, praegu olen päris pikalt ilma luuleta(miseta) saanud. Ju siis pole vaja olnud...

Ja see, et seegi osa minust avalikkuse ette toodud sai, on omaette märk. Täna on selline päev, eile oli selline päeva, üleeile oli selline päev - minna lasta ja vabaks lasta ja vaatada, mis siis toimuma hakkab.

Ühel ööl laulsin ja tantsisin ma...

... kuupaistel, selle loo saatel:

Iseenda rumalusest aru saada

See lugu sai alguse minu peas. Lasin sealt läbi need pildid, mida olin teinud, ja korraga jäi mu mõte pidama selle pildi peale, mille olin ka teiste hulgas teinud.

Ja mõte jäi pidama seetõttu, et tegelikult tundus see olevat päris jabur - suure laeva ülemise teki peal päästerõngas. Mõtlesin, et kellele sellest abi küll olla võiks - kui keegi juba üle parda on, siis kiirused on nii suured, et selleks ajaks, kui päästerõngas vette jõuab, on see üle parda läinu juba ammu eemal ja tema juurde see päästerõngas niikuinii ei jõua.

Aga vaevalt jõudsin ma oma peas kõik sellised mõtted ära mõelda, kui korraga sain aru, iseenda rumalusest. Kui hoolikalt vaadata, siis on selle päästerõnga küljes poi, mis veega kokkupuutumisel peaks aktiveeruma. Ehk siis, selle päästerõnga eesmärk pole sugugi peamiselt olla abiks päästetavale, vaid siiski asukoha fikseerimine, sest selle poi järgi saab ju umbkaudu kindlaks teha päästetava asukoha. Samasugune funktsioon, nagu on nt GPS seadmetel nupul MOB.

Hea seegi, et ise oma rumalusest aru sain ja seda ilma peale kuulutama ei läinud. Nüüd võin vaid isekeskis muiata.

Vaated, aga millised?

Eilne päev pakkus mulle vaateid, vaateid Helsingi linnale. Ja ütleme nii, et kui oli ka selliseid ilusaid ja toredaid ja häid ja vahvaid ja rõõmsaid ja säravaid vaateid, siis üllataval kombel ei pakkunud need kohad, kus oleks võinud vaateid nautida, midagi eriti head. Ühelt poolt suured tööstushooned, teisalt jälle mingisugune majade rägastik. Ja eks ma tean väga hästi, mis seda konkreetset idülli segas - selleks oli autode kiirteelt kanduvad hääled. Eks sain ise ka aru, et sai valitud vale külg, saare vale külg, aga sealpool oli päike. Kuid siiski oli privaatsus minu jaoks olulisem ja nõnda kolisingi oma olemise teise kohta.

Aga päeva naelaks said siiski hoopis ühed teised vaated, tavapärase suure tänava äärse teekonna asendasin kvartalisisese teega ja see oli ikka päris kõhedusttekitav küll - korteramajad ja ridaelamud üksteise seljas, mitte mingisugust rohelist nende vahel. See, mis edasi saama hakkab, on täpselt sama külm, vaadates ümberringi asetsevaid ehitusplatse. Ja maju muudkui kerkib ja kerkib. Tallinnas ma seesugust asja näinud ei ole, sellist kortermajade ehitamise suunda. Ja hämmastaval kombel tekkis mul igatsus, igatsus Helsingi järele, mis on mulle tuttav 13-14 aasta tagusest ajast, siis oli see piirkond, millest praegu juttu on, veidike hüljatud, veidike eraldatud. Nüüd tundub see aga olevat linnaga kokku kasvanud, kuidagi eriti modernne ja mitte just kõige sümpaatsemal moel. Hämmastaval kombel aga sisaldas minu eilne teekond suuremalt jaolt siiski vastupidiseid vaateid, neid, kus linnaplaneerimisel on ruumi jagunud ka roheluse ja ruumi jaoks, õhuks ja hingamiseks. Aga eks ma saan aru ka, et need paigad on juba aastakümneid selliseid olnud ja eks siis oli aega asjadesse süveneda ja nende peale mõelda.

Ei tea, kui palju maksaks?

Kui ma end taaskord merereisilt leidsin ja ennast tohutult hästi tundsin - päike mõnusasti paitamas, leebe tuuleke peale käimas ja mina mõnusasti teki peal istumas, nautimas püsivat ja lummavat merevaadet - siis tundus justkui kogu maailm paigas olevat. Ja teades, millise lennu omandab minu töötegemise ind sellises olukorras, tekkis mul praegu korraga mõte: kui palju maksaks see, et saada endale püsiv töökoht just sellise vaatega kohas? Lihtsalt, teha seda tööd, mida ma praegugi teen, aga lihtsalt vahetada töötegemise kohta, muuta see selliseks, et ma iial ei tüdineks ja temas oleks alati midagi uut?

Eks ma saan aru oma loogikaveast ka, et sellist ilma ja olemisega vedamist ei pruugi kogu aeg olla ja ega öösiti päike ka ei paista (kuigi jah, ma ei peagi ju öösiti tööd tegema), aga nii põhimõtteliselt tekkis küsimus, et kui palju selline asi maksma minna võiks, kui ma oma alalise töökoha nihutaks ühe vee peal liikuva aluse peale (mul on ju see võimalus olemas, mul ju suures plaanis pole vahet, kus ma oma tööd teen). Seda ma muidugi olen just äsja kuulnud kuipalju maksab ühe 38-meetrise luksuslaeva aastane ülalpidamine - kõigest 1,5 miljonit eurot - aga ega mul nii palju ei ole vaja, mul oleks vaja oma kohta ja seda, et keegi selle aluse tüüris oleks. Rohkemat ei midagi. Kas ma võiks ehk sellise töökoha endale saada?

Ah, et siis selline muster?

Vaatan ja mõtlen, imestan ja üllatun. Ah, et siis selline muster? Nõnda tahaks ma korraliku kulmukergitusega elule otsa vaadates küsida.

Mina ei tea, kuidas on teistel inimestel. Ma tean vaid seda, kuidas on minul. See, mis toimub, on täiesti ajuvaba. Kuigi ühest küljest on ju tore, et elu sedasi tembutab ja äraspidiselt saan ma kõik, mida ma soovin, ei ole see ju tegelikult sugugi kena elust, selliseid vimkasid visata.

See kõik tundub justkui viimase õlekõrre ulatamisena, loomulikult hilinenult. Või teisipidi, püüan ma mõistada, mis on see, mida elu mulle öelda tahab, sellega, mida ta teeb. Jõuan ma vaevalt mõelda, kui juba lähevad rattad veerema. Eks ma saan muidugi aru, et kõik see on juba eelnevalt alanud, kuid selleks hetkeks jõuab asi sellisesse seisu, et minagi saan oma ellu kaasatud.

Ja muidugi on mul hea meel ka selle üle, et sünkroonsus on päris kenasti taastatud, nüüd on veel vaja vaid väikesed täpsustused teha. Ega ma seejuures ei saa muidugi ära unustada mind kummitavat alalist küsimust: "Milleks see kõik (hea on)?"

Mul ikka veab!

Kuigi ma sellest mõnikord päris hästi aru ei saa, tuleb mul siiski aeg-ajalt tunnistada seda, et mul veab, ja väga. Nõnda juhtus ka eile õhtul. See aeg, mis oli mõeldud omaette olemiseks - mitte, et ma pidevalt niigi omaette poleks - kulus minu kõrvale tekkinud teise inimesega suhtlemiseks.

Kui mina oleksin rahulikult omas mullis toimetanud, siis teisel inimesel oli vaja rääkida. Ja ju siis tundusin mina olevat see sobiv inimene, kellega rääkida. Või pigem: kellele rääkida. Eks ta siis rääkis ja mina kuulasin, ütlesin mõne sõnagi sekka ja noogutasin mõnel hetkel kaasa ka.

Aga, see jutuajamine ja lõppkokkuvõte olid päris kummalised. Ühest küljest sain ma muidugi aru sellest, kuidas mul veab - taaskord üks muusikuhing oli tee mu juurde leidnud. Teisest küljest aga oli nii palju kõhklusi-kahtlusi tekitavaid asju selle kõige juures - meesolevuse olek, mõtted, soovid. Õhtujätkamise väljapakutud variandi teemal vastasin ka eitavalt, mul olid omad põhjused, peamine vast see, et sisemus ei karjunud suure vaimustusega: "Jah-jah-jah!"

Ja kõige selle valguses mõtlesin taaskord, et elu ikka irvitab korralikult mu üle - vaatamata sellele, et mul meeletult veab, ei suuda ma mõista, miks just sellised inimesed mu juurde tulevad, mis on nende sõnum minule, iseäranis neil hetkedel, kui nad tulevad - sest ajastus on rohkem kui kummaline ega käi kuidagi kokku mu mõtete-soovidega.

Eriline andekus!

Kuna praegu on ilm väljas selline, et värkset õhku tahaks ikka tuppa saada, siis olen minagi suhtelist kohe pärast ärkamist akna lahti teinud ja kevade sisse kutsunud. Ja eks see ole nii, et kui juba aken lahti tehtud on, siis ta nõnda jääbki.

Eilne päev aga kulges mul sedasi, et läksin keset päeva kodust välja ja mõtlesin veel küla peal olleski, et ei tea, kas ma akna ikka kinni panin - oletades, et arvatavasti läheb mul kojujõudmise aega hiliste õhtutundideni ja arvestades sellega, et selleks ajaks võib õues juba päris külm olla.

Kulges siis päev omasoodu, tuli õhtu kätte ja arvestades, et olin näinud virmaliste progrnoosi, tekkis tahtmine ka neid kaema minna. Õnne oli mul niipalju, et tõesti oli virmalisi näha ja ega ma siis ei saanud kohe ennast kodu poole tagasi asutada ka - oli ikka vaja vaadata ja imetleda ja nautida, kuniks hakkas juba väga külm (mõned miinuskraadid tegid vaatamata suhteliselt soojale ööle omad töö). Ja pingutasin siis veel veidi ja veel veidi, et ikka saaks looduse vaatemängust osa.

Tulemuseks oli siis see, et koju jõudsin suhteliselt läbikülmununa ja ainult mõte oli peas - saaks sooja. Koduuksest sisse astudes aga sain teada, kui eriliselt andekas ma olen - olingi akna lahti unustanud ja muidugi oli kevadöö jahedus tee ka tuppa leidnud. Ega siis polnudki muud teha, kui soojad riided selga ja ennast üle soojendama hakata. Aga iseenda üle muiata sain ma selle kõige juures muidugi ohtrasti.

Eesti keele kasutamisest

Kummaline oli mul olla seltskonnas, kus suured kõnepidajad vaid ingliskeelseid väljendeid sisse lükkasid. Küll oli juttu paureist ja draivist ja fiilingust ja kraudist ja millest kõigest veel. Ja hakkasin ma selle peale siis mõtlema, et miks on vaja kõnepidajatel hirmsasti võõrkeelseid sõnu sisse tuua või kas see annab kuidagi nende jutule kaalu juurde. Peamine järeldus, milleni jõudsin, oli see, et ju siis see on keel, mida need inimesed igapäevaselt kõnelevad, ju siis see on tavaline praktika. Minu jaoks oli aga seda kõike kummaline kuulata, väga kummaline. Värvikaid eestikeelseid sõnu ja väljendeid polnud suurt kusagilt võtta, iseäranis arvestades, et tegemist on teatud mõttes eliidiga.

Ma saan väga hästi aru ka sellest, et minu viga ongi see, et minu ümber liikuvad inimesed räägivad eesti keeles, kaunis emakeeles ja ma olen sellega nii harjunud (isegi välismaal elavad eestlased püüavad ikka eesti keeles rääkida, nende puhul on muidugi arusaadav, kui erialased terminid ja igapäevaelu käib teises keeles, pikapeale tekivad ikka augud sisse), et teistsugune suhtluskeel paneb mind pehmelt öeldes üllatuma.

Ja kuidas siis ikkagi on nii, et me ise ei suuda ennast oma emakeeles väljendada, suurepäraseid sõnu,  millega oma emotsioone, mõtteid ja tundeid väljendada, on meil ju küll ja veel. Eks ma muidugi tean omast käest, et mõnikord tundub mõni ingliskeelne sõna täpsemalt kirjeldavat üht või teist asja, aga suures plaanis ikka püüan ma eesti keelega hakkama saada, sest see keel, mida ma kõnelen (ja ka kirjutan) räägib ju sellest, kes ma olen.

Avada suu...

Kui ma üksaeg siin ühe sõbrannaga arutasin oma ise endale tööandjaks olemise teemat ja lisasin, kuidas ma isegi olen imestunud, et ma olen nii kaua vastu pidanud, nagu olen, iseäranis arvestades seda teadmist, mis siin mõnel hetkel on väga valusalt üles tulnud - et ma ei ole äriinimene -, siis oli tema üllatunud selle üle, et kuidas ma endale tööd leian, et tema küll ei oskaks.

Mina aga vastasin seda, mida ma ikka tõdenud olen - et töö tuleb ise mu juurde. Ja tegelikult pole mul vaja teha muud, kui vaid avada oma suu ja kõnelda. Kui ma räägin sellest, mida teen või mida teinud olen, siis inimestel on ikka kitsaskohti, mida neil on vaja kõrvaldada (palju katkisi süsteeme on ümberringi või asju, mida saaks oluliselt paremini teha). Ja lisaks on hea rääkida neist asjadest, mis on esiaglsel hinnangul tunduvad kõrvalised olevat, aga millega ka kokku olen puutunud.

Eile tegin jälle, kahel korral, oma suu kenasti lahti. Ja tulemus oli see, et ühelt poolt lubati hakata juba praegu (kui mul tegelikult on tööjärg ees ja enne paari kuud midagi uut ja suurt ette võtta ei saa) mulle töid ette laduma, teiselt poolt aga helistati mulle hetk tagasi ja pakuti välja üks täiesti uus teema, millega ma pole juba aastaid kokku puutunud, aga mille baasteadmised mul ikkagi olemas on.

Nii et, vaid avada suu...

Harukordne võimalus!

Minuga on alati see lugu, et kui ma puutun kokku inspireerivate inimestega, siis ma tahan neile sellest ikka teada ka anda. Ja alati olen ma olnud ka seda meelt, et head asjad tuleb välja öelda. Samuti ka inimesi tänada, kui neist on abi olnud.

Nii siis oli ka ühe seltskonnaga, kellega olin riivamisi kokku puutunud. Ja otsisin seda võimalust, et neid tänada, silmast-silma, näost-näkku. Aga, elu mulle seda võimalust suurt ei andnud. Ja kuna ma ei teadnud, kas seda võimalust tuleb, siis midagi polnud teha, kui kirjutada neile. Võtsin siis kätte ja kirjutasin kena kirja. Sain ka vahva vastuse, sellelt, kellelt tahtsin (olgu-olgu, omad huvid olid mul ka mängus).

Aga eile avanes mul siis harukordne võimalus peaaegu kogu seda seltskonda näha ja eks ma siis läksin neile ligi ja rääkisin siis kogu loo ära ja tänasin neid siis nüüd viimaks ka silmast-silma. Ja mõnus sai see jutuajamine olema. Minu kiri oli neis väga mõnusa tunde tekitanud ja sellelt pinnalt oli neil heameel mind näha, minuga tuttavaks saada ja suhelda. Ja mul on hea meel, et ma läksin ja suhtlesin, sest emotsioon sai sellest väga hea. Ja mõlemapoolselt. Lisaks muidugi ka need muud tarkused, mida kõike ma teada sain.

Ja võib-olla on hea ka see, et seltskond oli just sellises koosseisus, nagu ta parajasti oli. Et saingi võtta neid nii, nagu nad parajasti olid. Ja praeguste asjade seisu põhjal kaldun ma arvama, et ju tuleb see hetk ka, kui veel üks inimene sellest seltskonnast saab silmast-silma tänatud, ju siis pidigi see asi praegu nõndamoodi minema.

Huumor kuubis!

Ma olen alati teadnud seda, et kogu maailm tiirleb minu ümber, et mina olen maailma keskus. Ja muidugi ka seda, et see, mida teised inimesed teevad, sõltub minust ja suuresti ainult minust. Enamasti muidugi tean ma ka seda, et see kõik on mu enda väljamõeldud luul ja tegeliku eluga ei ole sellel midagi pistmist.

Eilne päev pakkus mulle taaskord võimalust teha kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis toimus. Asi siis seesugune, et millegipärast - ilmselt suurest soovist muusikat kuulata - kammisin ükspäev Piletilevi lehte ja vaatasin, et missugused kontserdid siis tulemas on. Leidsin ühe endale tuttava artisti kontserdi ja kui mingi aeg tagasi oleksin selle peale optimistlikult vaadanud, siis muutunud asjaolude tõttu oli mu nüüdne pilk teistsugune. Aga oluliselt huvitavam sellest, et artist üles astub, oli see info, kus ja millal ta seda teeb. Tuli välja, et elu on mind samaks ajaks samasse kohta asetanud. Ja minu eelis selle asja juures oli see, et ma sain sellest enne teada, olin selleks ettevalmistunud.

Jõudis siis eilne õhtu kätte, kus see aja ja koha mõõde omavahel kattusid. Ja ma jäin ootele, et mis siis juhtuma hakkab. Oli valmis mõeldud ka nutikas fraas, võtmaks kokku meie vahel toimunut, kui peaks artistiga silmitsi sattuma, sest võimalus selleks oli täiesti reaalselt olemas. Toimetasime siis artistiga samas ruumis, mina nägin teda, fikseerisin tema olemasolu ära ja jäin ootama. Ma tean, et see pole sugugi kena minust, oleks ikka võinud ligi minna ja viisakas olla. Aga jätsin elule võimalused lahti, inimesele võimalused lahti.

Ja selle pika sissejuhatuse peale siis jõuangi selleni, missugust huumorit ma näha sain. Inimene, nähes mind (ja arvates, et mina teda ei näe), kasutas võimalust varjata ennast kükitamisega ühe porte taha. Ma ei tea, kas ta tõesti arvas, et ma teda tema väga iseloomuliku hääle järgi ära ei tunne või oli tal mingi sootuks teine põhjus kükitamiseks, aga minu jaoks tundus kogu see olukord olevat huumor kuubis. Täiskasvanud inimene ei saa ju ometi sedasi käituda. Aga praegu, olles asja üle järele mõelnud, taipan ma tegelikult üht teist asja selles olukorras - ta ei tulnud ise mu juurde, et mind teretada, ka hiljem, kui selleks võimalust oleks olnud, ja ma arvan, et seegi on selge märk. Minul aga oli võimalus omaette muiata kogu olukorrale otsa vaadates. Ma ju ei teinud midagi halba, lihtsalt ootasin ja vaatasin. Otsese ligiastumisega oleks ma saanud inimesele ilmselt suurt šokki pakkuda - ma arvan, et artistil oleks selle kõige peale kontsertki andmata jäänud - mina, sellisel ajal sellises kohas, ega tema teadnud, et ma seal hoopis teise eesmärgiga olen.

Eks ma saan aru ka sellest, et ma arvan endast ja enda mõjust teistele inimestele liiga palju, aga võib-olla on siiski inimestes olemas ka südametunnistus ja see konkreetne artist tundis, et see südametunnistus ei luba tal minuga kokku saada, ennast minule nähtavaks teha, ja et ta tundis, et oluliselt etem on jääda minu jaoks märkamatuks. Huvi pärast võiks mõne analoogse eksperimendi ette võtta ja vaadata, mis toimuma hakkab.

Ja see kõik läheb nii hästi kokku selle võõristava tundega, mille tabasin endas, kui ma viimati selle artisti etteastet nägin. Huvitav, et tookord oli mu suhtumine tema suhtes pigem pooldav ja soe, kuid siiski tajusin selle alt midagi võõristust tekitavat. Seekord oli mask langenud ja ma teadsin juba, mida (või pigem keda) oodata.

Kas ma olen ülemakstud?

Viimasel ajal on seltskonnas see teema ikka üles tulnud. See teema, et mina, olgu siis juttu mu praegusest tegutsemisvaldkonnast nimega programmeerimine või siis mu üldine eriala nimega telekommunikatsioon, oma eluala esindajana olen ülemakstud. Seesugune on vähemalt inimeste arvamus.

Jah, eks ta ole, ülikooli lõpetamise järel olen tööd teinud küll vaid hästitasustatud valdkondades. Kuid, minu suure oskamatuse juures äri ajada, ei ole viimasel ajal ülemaksmisest mingisugust juttu, pigem on küsimus selles, et saaks oma töö eest üldse mingit tasu - kui ühest küljest olen minagi tunda saanud, mida tähendab äri Eesti moodi, siis on ka neid teemasid, kus ma oma tasu alles ootan. Aga see on kõik mu enda viga, ma tean - liiga leebe, liiga järeleandlik, liiga mõistev, liiga leplik.

Aga, kogu see ülemaksmise teema on mind pannud siiski sügavamalt mõtlema. Mina olen alati olnud seda meelt, et inimesed peavad oma töö eest väärilist tasu saama. Nii palju, kui see minust sõltunud on, olen ma sellesse ka omalt poolt panustanud. Ehk siis - minu arvates on Eestis väga palju neid inimesi, kellele elamisväärne palk on kahjuks vaid unistuseks, imetlen neid inimesi, kuidas nad oma elud elatud saavad.

Mis aga puudutab mind ennast - kõik oma asjad ja otsused tuleb mul algusest lõpuni ise teha, kõige eest vastutada ja kõik asjad joone peal hoida. Ka enda kvalifikatsioon ja oskused. Algtasegi on paljude jaoks küündimatu - olles näinud, kui palju näevad inimesed vaeva elementaarse matemaatikaga, ei saa seda ju võrrelda elektromagnetlainete teooria (kõige keerulisem asi, millega mina kokku olen puutunud), mis eeldab matemaatikavaldkonna funktsioonteisendused teadmisi. Olgu-olgu, igapäevaseks eluks ei neid teisendusi vaja ja ega ma praegu polekski valmis mingeid kõrgema matemaatika harjutusi tegema, aga kõik see on läbi käidud. Ja võib ju teemaks võtta sellegi, et mu töökeeleks on inglise keel.

Siia võiks muidugi lisada selle tarkuse, et igaühel on võimalik õppida seda, mida ma teen, igaühel on võimalik enda jaoks see variant töössse rakendada - mina olen oma elus kolm korda peaaegu nullist uut ametit õppinud, kõigil on see võimalus olemas. On vaid vaja tahet, järjekindlust, loogilist mõtlemist.

Ja tegelikult ei tunne ma ennast selle ülemaksmise teema juures sugugi puudutatuna, pigem olen üllatusest suured silmad teinud. Iseäranis vahvas valguses paistavad need asjad siis, kui ma paneks ajaskaalale enda ja nendesamade kõnelejate viimase aasta sissetulekud ja siis me võiks alles rääkida. Ma arvan, et mina oleks kõvasti tagapool oma sissetulekutega. Aga, nagu juba tõdetud, on see kõik mu enda viga ja peamiselt mu enda teadlike valikute tulemus.

Ja eks mul on kogu selle asja juures veel kaks asja, mida olen rohkem hinnanud, kui kõrged tasud - selleks on võimalus oma toimetusi ise seada ja võimalus tegeleda just sellega, mis mulle meeldib. Need on minu jaoks aga oluliselt hinnalisema väärtusega, kui konkreetne rahanumber. Iseäranis arvestades seda, missuguseid suurepäraseid võimalusi on elu mulle minu tööga seoses pakkunud.

PS Jutud käivad, et peagi peaksin aga saama sellesse ülemakstud seltskonda tagasi, väidetavalt on rahalaevade liginemist juba kuulda. Arvestades üht mu hiljutist unenägu, peakski asjad nüüd lõpuks nii ka minema - oma tegemiste ja toimetuste peale mõeldes, peab ju viimaks jõudma kätte ka see aeg, kui ma enda tehtud töö eest väärilist tasu saan.

PPS Ja mõnel hetkel ma tunnen, et mul ei olegi ühtegi teadmist ega oskust ja siis tundub kogu olukord ikka nii lootusetu, et ei oska kuskilt otsast nagu külge ka hakata sellele teemale - justkui teaks kõigest ja oskaks paljusid asju, aga neid kuhugi kirja panema hakates tundub, justkui polekski õieti midagi. Selles suhtes, ma saan aru, on mulle taaskord antud natuke varuaega, aga eks paistab, mis edasi saab.

Ära rutta sündmustest ette!

Kui minu elus mingi asi juhtub, mis on märgilise tähendusega, siis ma ikka püüan selgeks saada, et miks asjad niimoodi läksid, mida see märk mulle öelda soovib. Nüüd siis, taaskord ühe seesuguse märgilise tähendusega sündmuse juures, sain ma aru, et ma ei tohi olla liiga tormakas. Iseäranis selles osas, mis puudutab põhjuseid, miks üks või teine asi minu elus juhtub. Või siis mingite sündmuste ajastust. Lihtsalt, kui mul esialgu tekkis küsimus, et miks asjad juhtuvad just nüüd, ja esialgse mõtte ajel jõudsin ühe suhteliselt huvitava järelduseni, siis nüüd, päevi hiljem, saan ma aru, et tegelik põhjus võis olla hoopis muus, kui mina esialgu arvasin. Seetõttu tulebki mul tõdeda, et lisaks sellele, et mul tuleb oma asjade endiga kannatlik olla, ei tohi ma ka järelduste tegemisel sündmustest ette rutata.

Sinna see nüüd läks!

Vaatasin, et on aeg. Nägin, et tõesti on aeg. Mul oli üks küsimus ja sellele, ma arvan, sain ma ka vastuse. Ise mõtlesin selle peale: "Sinna see nüüd läks!" Eks ma olin selleks juba valmistunud, mõttes ennast valmis seadnud. Kaalunud kõik võimalused läbi, teadsin ma ju päris kindlalt ette, et tulemus saab seesugune olema. Aga, mõnikord on väga kurb, kui mul on õigus, nagu sel korral kipub olema. Nüüd siis tuleb edasi mõelda - et mida ma siis täpselt teen, millise variandi kasuks otsustan.

Arvestades seda teadmist, et kogu maailm minu ümber tiirleb, võiksin ma muidugi pead vangutada ja mõelda, et minu pärast poleks pidanud nii radikaalseid otsuseid küll tegema, nii suurt muudatust läbi viima. Aga, kui ratsionaalselt mõelda, siis mõistan küll, et sellel, mis juhtus, on hoopis teised põhjused, ja pole see kuidagi minuga seotud. Aga niivõrd kentsakas on mõelda selle peale, et miks see muutus just praegu toimus?

Minu ahhaa-efekt...

Mõni asi võtab aega, minul läheb asjadega ikka aega, kuni selgus majja tuleb. Mõtlesin siin asjade peale ühe ja teise kandi pealt. Ka selle peale, millised on minu mõtted ja suhtumised. Ja sain aru, et olen eksinud. Tegin siis enda sees korrektsiooni, sest sain aru, et niimoodi on vale, mu mõttemall ja suhtumine pole õige.

Ja mõeldes siis oma mõtete ja tunnete peale, tabas mind korraga ahhaa-efekt. See, millest ma aru ei saanud, asetus korraga kohale. Ja hoopis üllatava tulemuseni jõudsin, seda võib ahhaa-efektiks nimetada küll. Lihtsalt, ma ei osanud asjale sel moel isegi otsa vaadata. Probleemiks siinkohal see, mis alati - igaüks on oma mõttemallides kinni, vaatab asju oma väärtushinnangute järgi. Ja kui ma olengi teisest inimesest halvasti mõelnud, siis nüüd saan ma aru, et nii halvasti ma temast ikka ei ole mõelnud. Vaat sedasi siis!

1. aprill

Mõni päev kohe pakub ja hulgaliselt. Ja kui pakub veel 1. aprill, siis on asjalood ju iseäranis vahvad.

Esmalt saaksin tsiteerida Eesti filmiklassikat: "Poisid lähevad mo pärast kiskuma!" Nii üllatav, kui see ka pole, olid mul olemas kohe ja kaks kena noormeest, kes hakkasid omavahel jagelema, kes mo endale saama peaks. Poleks kunagi arvanud, et asjad sedamoodi võiksid olla.

Siis see ilmselge tõmme, mis korraga avaldus ühes noormehes, keda tunnen juba palju aastaid. Sinna juurde ka see teema, millega olen talle "närvidele käinud" ja mille ma viimaks jätsin sinnapaika: kui ei, siis ei. Nüüd võttis ta teema ise üles ja vabandas oma lubaduste täitmata jätmise pärast, andes uue lubaduse kindla kinnitusega neid pidada.

Kaunis naljakas oli saada üle tüki aja pärjatud - medalgi kaela - vaid selle eest, et teadsin vastust kahele küsimusele. Esimesega neist oli lugu päris kummastav, arvestades kuipalju lapsevanemaid oli ümberringi, et siiski keegi ei teadnud Pipi isa laeva nime - mina muidugi olen "Keksutaja" pardal käinud, Vergi sadamas. Ja selle teadmise võiks ju 1. aprilli valguses kanda ka merealaste teadmiste alla.

Ka see mereteema oli selline, kus ma oleks võinud tundide kaupa rääkida - jutuks tuli see seetõttu, et ühe minu loo peale küsis inimene seltskonnast, et mis mõttes purjejahiga sõitsite mootori toel. Eks ma siis hakkasin selgitama - et sadamast välja ja sadamasse sisse, lisades muidugi ka seda, et nt Tallinna Vanasadama jahisadamasse ei tohi üldse purje all sisse sõita (ma arvan, et väljasõitmisega on sama teema). Ja et minu põhimõte jahikaptenina (ah, misuke suurepärane nimetus, aga siiski, seda ma ju olin) oli alati, niipea, kui võimalik, puri üles ja mootor välja - mulle meeldib see vaikus, mis purjetamisega kaasas käib.

Ja kuidagi läks see teema edasi ja siis hakati mõistatama üldse mereelu üle ja siis sain aru, et see teema on minu oma, ma võin sellest kohe pikemalt rääkida. Antud kontekstis tuli üles Kräsuli saar, Aegna ja Viimsi poolsaare vahel - merelise eluga, iseäranis väikelaevniku eluga inimesed teavad seda hästi, sest sealt, Aegna ja Kräsuli vahelt, saab "lõigata", kui on vaja Tallinna lahelt Muuga lahele saada, ei ole vaja ümber Aegna sõita. Siia juurde muidugi ka see lugu, et üksaeg pakkus Google'i kaart, et Tallinna ja Helsingi vahel kurseerivad suured laevad sõidavad ka sealt vahelt läbi. Arvestades, et mootorpaatidegagi saab sealt vaevu läbi.

Siis lisandus muu jutu sees ka kutse presidendi vastuvõtule, kutsutud külalise kaaslasena. Muidugi arvasin seepeale, et ma selles küll kaasa teha ei soovi. Seepeale siis pakuti välja, et paneme maskid ette ja teeme miskit nalja - see mõte meeldis mulle juba hoopis enam ja mõte hakkas kohe tööle, mismoodi see asi siis välja võiks näha. Huvitav on siinkohal taibata, et mingi aeg tagasi mõtlesin hoopis teistsugusest ühendusest presidendi ametiga - siinkohal ei pea ma silmas seda, et ise sellesse ametisse asuda, vaid oluliselt lähemast minevikust pärit olevat mõtet.

Õhtu naelaks sai ühe meesterahva repliik: "Tule, lähme ülemisele korrusele?" Ei midagi enamat, ei mingit eelnevat suuremat suhtlemist, ei mingit moosimist-meelitamist. Selles mõttes muidugi õige, et mingi mesijutt pole mulle kunagi suurt mõjunud, aga nii äkki ja kohe, oli ikka väheke ootamatu - ma olen küll natuurilt operatiivreageerija, aga sellise soovi juures võiks ikka mingi eelnev sissejuhatus ka olla. See tuletas mulle meelde ühe varasema, umbes analoogse olukorra, kus ka üks meesolevus mulle umbes samamoodi lähenes, tol korral oli küsija ise muidugi täiesti kindel, et ma jah ütlen ja kohe kõigeks valmis olen, tookord oli see pigem mõte teemal, nii need asjad lihtsalt on. Mina aga, nagu ka seekord, olen siiski ikkagi naine, nagu siin mõni aeg tagasi taaskord selgus, ja tahan kasvõi veidigi enamat, kui, nagu rahvasuus öeldakse, maha ja taha.

Seesugune vimkadega 1. aprill siis seekord. Selle üle, et igav ja üksluine oleks, küll kurta ei saa. Samuti oli huumorit küll ja veel, nagu peabki 1. aprillil olema.

Sünkroonsus taastatud?

Mõni asi kohe peab juhtuma. Seesugune võiks olla sissejuhatus loole, mis nüüd pajatamisele tuleb.

Eile hakkasin ühe tänase sündmuse logistikat paika panema, oli lootus, et ehk pääsen sedasi, et ei pea ise autoga sõitma, ehk saan kelleltki küüti. Uurisin siis asja ja sain teada, et üks variant langeb kohe ära. Aga ega ma nii kergelt alla ka andnud, täna hommikul võtsin teise variandi ette, selgus, et seegi langeb ära. Ega siis jäänudki muud üle, kui asuda aga ise pulti.

Teekonda alustades käis mul miskipärast peast läbi mõte, et nojah, praegusel hetkel pole ühe sündmuse asetleidmine sugugi tõenäoline, minule teadaolevatel andmetel. Lasin sellel mõttel siis minna ja olin juba mitmeid kilomeetreid sõitnud, vahepeal paar peatustki teinud, mõnest kohast läbigi astunud ja taas sõitu jätkanud, kui ühel hetkel käisid mu peast läbi mu enda sõnad, mida olin mõned päevad suure entusiasmiga jaganud. Ja möödusid vaid loetud sekundid, kui see, kellega ma seda entusiasmi olin jaganud, mu vaatevälja sattus. Loomulikult mitte sellises "rõivastuses", nagu üks mu sõber mulle lubas, aga see polnudki oluline. Olulisem oli see, et see asi aset leidis. Mina polnud oma tavapärasel trajektooril liikumas, teise inimese liikumisteekonna kohta ei oska ma miskit arvata.

Seepeale oskan ma esmalt arvata vaid seda, et ju siis ikkagi oli ette nähtud, et ma oma autoga läheks tänasele sündmusele ja ise roolis oleks - kui ma oleks olnud kaassõitja, oleks mul see kõik nägemata, tähele panemata jäänud.

Ja kui mulle vahepeal tundus, et asjad on sünkroonist väljas - varemalt aset leinud või peaaegu aset leidnud juhuslikke kohtumisi ei toimunud - siis nüüd tekkis mõte, et ehk on sünkroonsus taastatud, mida muud ma oskan arvata kolme kohtumiskorra kohta nelja päeva jooksul, olgu-olgu, üks neist oli küll öine ja unenäoline kohtumine, aga see selleks. Tsiteerides klassikuid, naljapäevale omase muigega: "Meil läheb see asi õige tihedaks!" (ja klassikuid veel kord tsideerides: "Mul ei ole midagi selle vastu!")

Statistika vist?

Kes vähegi statistikaga kokku puutunud on, teab ütlust selle kohta, et on olemas väike vale, suur vale ja statistika. See asi, mis minu ette nüüd laiali laotati, rabas mind päris korralikult. Esialgu ei osanudki selle asjaga miskit peale hakata, sest niivõrd ebareaalne tundus see, aga pika mõtlemise peale sain aru, et selle asja nimi vist ongi nüüd statistika. Sest kui mõned asjad on niivõrd moonutatud ja tõest nii kaugel, siis võib nad minu arusaamist mööda statistika alla lahterdada küll.

Aga asja hea külg oli see, et see olukord andis mulle võimaluse ühele teisele inimesele anda hingerahu tagasi, tema igapäevaste kahtluste-kõhkluste juurde - et pole põhjust, pole vajadust.

Ikkagi mees!

Seda lugu võiks jutustada nagu muinasjuttu. Algus võiks olla: elasid kord kaks õde...

Ja kuigi aastaid on läinud ja arusaamatusi on olnud palju, haiget tegemist ja saamist, valesti mõistmist, saabus probleemi tegelik olemus-selgus alles praegu. Ma tean, et ma võin teha kaugeleulatuvaid järeldusi, aga vaid üks lause, kus räägitakse sellest ajast, kui ma olin just täisealiseks saanud, asetas praegu asjad paika.

Lugu siis seesugune, et oli üks sündmus, minu elus väga oluline, võiks nüüd tagantjärele öelda. Ja tuleb välja, et kui ma arvasin esialgu, et see on seotud vaid minu ja ühe mehega, siis nüüd tuleb välja, et sellesse olukorda on kaasatud ka mu enda õde.

Ja kui ma ei ole aru saanud vastasseisust, mida olen kõrvalt näinud ja pole mõistnud, mis selle taga on, kuigi mul oli oma teooria, siis praegu sain aru, milles probleem on, ka sel juhul ja teadmise, et mul on olnud õigus. Puhas naiselik kadedus, muud ei midagi. Nii loomulik, nii iseenesestmõistetav, nii arusaadav. Kõik see vaht, mille taha seda peita üritatakse, ei mängi mingit rolli, aga tuleb välja, et mina osutusin ühel hetkel atraktiivsemaks kui mu vanem õde ja selles ongi kogu asja tuum. Ja mina, rumaluke, ei saanud sellest aru.

Nüüd siis, selle teadmise juures, võin vaid tark olla ja asjadele sootuks teises valguses otsa vaadata. Võib-olla kustutab see nüüd ka kõik teised minevikuvarjud, need olid niigi juba väga nõrgaks jäänud!

Teistmoodi energia

Kui mingit asja on käiatud väga pikalt, siis läheb see asi hapuks. Aga viimaste päevade hingerahu toel leidsin täna, et mul tuleb uus energia selle asja sisse panna, tuleb muuta vaatenurka. Olin seda püüdnud juba tükk aega teha, seda vaatenurga muutmist ja omast arust sellega ka mingi progressi saavutanud, aga täna sain aru, et mul polnud see päris hästi õnnestunud. Täna sain teistsuguse energia asja sisse ja enesesisendus ikka toimib, leidsin lõpuks.

"Whatever the mind can conceive and believe, it can achieve!" /Napoleon Hill/

Märksõnaks on ikka üks teepakisõnum, mida endale meelde pidevalt: "The other person is you!" Lisaks ka see soovitus, et ma usaldaks oma headust.

Palju abi on siinkohal ka sellest, et mu enda hingele on väga pehme pai tehtud, kõige hämmastavamas olukorras. Ja et mul on nii ägedad sõbrad, nagu mul on. Suured tänud ja head mõtted teile kõigile, kus iganes te ka poleks, mida iganes te ka ei teeks!

Ja nüüd ehk on astutud pikk samm sellel teel, millest ükskord mu üks unenägu kõneles - selja taha peidetud noa äravõtmine ja lause sinna juurde: "See perekond ei pea enam haiget saama!"

Milleks mind vaja on?

Viimasel ajal olen tegelenud ühe ammuse suhte lahtiharutamisega. Ja kuigi see pole eriti hästi õnnestunud, oli minu jaoks väga üllatav teada saada, milleks teisele inimesele mind vaja on. Või pigem siis, milleks on suhet minuga vaja, praegusel hetkel. Minevikus võisid soovid olla teistsugused, aga praegusel hetkel on mõte seotud ebamugavate sotsiaalsete olukordadega - teate ju küll, ühine ringkond ja seal siis kaks inimest, kes teineteisega ei suhtle. Minu jaoks tundus see väga jabur põhj(end)us. Eks ma siis sedamoodi ennast ka väljendasin, sest tõesti, ma arvan, et minu väärtus on suurem, kui mingid ebamugavad olukorrad ja nende vältimine. Ja eks ma saan aru, et ma ei saa oma väärtusele väga rõhuda ka, kui ma ei mõista teise inimese väärtust, ei leia seda üles.

Mulle meeldib, kui...

... tegijad toimetavad. Mulle meeldib seda kohe päris heaste kaeda. Veelgi enam meeldib mulle kaeda, kui tegijad, kes mulle meeldivad, toimetavad. Täna siis oli taaskord selline privileeg - tegija, kes ühtlasi on ka tegiija, kes mulle meeldib ja väga, toimetas. Minu osaks oli lihtsalt nautida filigraanset tööd. Kuidas mulle meeldivad sellised vaated. Ja elu on mu vastu ikka helde, vägagi!

Täielik hingerahu

Kuigi võiks arvata, et asjade praegune seis kõigutas mind kuidagi väga oluliselt, oli mu tänane hingeseisund seda ootamatum. Valitses täielik hingerahu - naeratus hiilis justkui iseenesest näole ja paitav päike koos mõnusa merevaatega andsid omalt poolt palju juurde.

Ja läks vaja kahte merereisi, viit ja poolt (mere)tundi, et taibata, miks see nõnda on. Ma sain aru, et kuigi olin enda jaoks teema ära lahendanud, oli mul siiski olnud kahtlus hinges: kas ma olen toiminud õigesti, kas ma olen tegutsenud nõnda, nagu ma kogu hingest tahtnud olen. Ja huvitaval kombel on nüüd kõigi nende minu suunas lennanud süüdistuste ja etteheidete tulemus hoopis vastupidine sellele, mida arvata võiks: minusse need asjad ei mõju, sest ma olen südamega õiget asja ajanud. Ma ei hakka isegi rääkima kogu sellest loogikavigade hulgast, mis minu suunas teele saadetud asjades sees oli - võib-olla seegi teeb minu jaoks asja lihtsamaks, tõmbab emotsioonid maha. Pingeid maandas ka see, et osad asjad olid suisa valed.

Mis selle asjaga siis nüüd on?

Kui ma midagi tahan ja seda ei saa, siis tekib minus ikka väike protestimeeleolu. Ja nüüd siis ongi just üks seesugune asi mu meeli enda külge tõmbamas. Et kuidas on nii, et asi, mis peaks mulle osaks saama, on minust juba kahel väga konkreetsel korral minust väga lähedalt mööda läinud. Mis selle asja mõte on? Mis selle asjaga siis nüüd on? Kas tõesti arvan ma liiga palju sellest, mis mulle osaks peaks saama? Või siis on elul mingi parem variant minu jaoks varuks?

Igal juhul vaatan oma elu kõrvalt ja püüan mõistada, miks asjad on nii, nagu nad on.

Üllatav avastus või siis mitte?

Üks video ja selle vaatamine panid mind mõtlema, et mõni asi lihtsalt on. Lugu siis seesugune, et sattusin Jääaja Keskuses kaema merejää tekkimise videot, mitte eriti hoolikalt vaadates leidsin ennast ühel hetkel mõistmas, et ma tean, kust see video pärit on:



Eks selle peale siis asusin täpsemalt uurima, kas mu mõte on õige. Mida hoolikamalt vaatasin, seda kindlamalt olin veendunud, et ma tean seda kohta, kus see video tehtud on. Ja loomulikult, peagi asetati see video võtmise koht kaardilegi ja mul oli õigus olnud - see jää tekkimise video oli tehtud Keri saarel.

Kogu selle üllatava või tegelikult ikka mitte väga üllatava avastuse käigus - on ju nähtud sedasama vaadet oma silmaga teistel aastaaegadel küll ja veel - jõudsin iseenda üle head meeltki tunda, sest ma ikka tunnen omi paiku. Video lähema kaemise käigus tuli mulle meelde, et ma tegelikult olen seda videot varemgi näinud, otseallikast.

Aga asjad kipuvad ikka meelest ära minema - ühe teise projekti käigus tuletati mulle näiteks meelde, et Keril on umbes sajand tagasi gaasigi leitud ja sellega tuletornis valguse saamiseks.

Veidi tähtsana võisin ennast tunda ka seetõttu, et mul oli parajasti seljas Kerilt suveniiriks rõõmustatud särk. Seegi oli selline südantsoojendav ja veidike sümboolne tõdemus.

Kui juba jagamiseks läks, siis siit ka üks vee "keemise" video, samast kohast:



Ja Katia käis ju ka millalgi külas, temagi visiiti sai fikseeritud:

Taasavastatud kirg

Huvitavaid vaateid pakub ikka elu. Kui ühel hetkel tundub mingi asi olevat täiesti iseenesestmõistetav või lausa üleliigne, siis ootamatute olukordade tulemusena võib ta saada igatsetuks ja ihaldatuks. Kui nüüd olude sunnil üle mitme aja fotoaparaadi kätte sain (ja loodus omalt poolt imeliste vaadetega palju kaasa aitas), tundsin, et minus on pildistamise kirg, mida tuleb vaigistama asuda.

Esialgu arvasin, et see selline hetkeline kiusatus vaid oli, sest mu iidvana mobiiltelefon võimaldab ka pilti teha, aga see pole ikka see - ainult nupule vajutamise võimalus, ei midagi enamat, ei mingeid seadistusi, mängimisi, proovimisi, katsetamisi. Kuigi, emotsiooni edasiandmiseks sobib ju küll:

Ja kõige lihtsam viis kiusatusest jagu saada on muidugi sellele järele anda... Mu viimased päevad on selles osas iseäranis värvikad olnud, andsin veel ühele kirele-kiusatusele järele. Hullumeelsed ideed mõlemad, aga elu on elamiseks ja rõõmu tundmiseks, eks hiljem selgub, mis edasi saama hakkab.

Eks ma saan aru ka sellest, et tulemuseks on veelgi suurem eraldatus, aga las ta siis olla.

Hea on, kui tööd on

Kummaline on see meie elu ikka. Ükspäev rääkisin ühest inimesest, kes oli pikalt tööd otsinud ja nüüd selle siis viimaks leidnud. Ja loomulikult käis selle juurde targutamine: "Hea on, kui tööd on!" Aga see lausekatke pani mind veidi mõtlema - kas pole kentsakas see, et me hindame oma elu või väärtust selle järgi, kas meil on tööd, mida teha. Kas tõesti on siis töö elu ülim eesmärk? Jah, ma saan aru, et teatud mõttes tagab töö turvatunde. Või vähemalt peaks seda tegema. Oma kogemuste pealt võin öelda, et kuigi mul on mingitel perioodidel käed-jalad tööd täis olnud, pole oodatud turvatunnet saabunud - lihtsalt on jäänud töö eest tasu saamata või see tasu saamine lükkunud kuhugi tulevikku.

Ja nõnda ma siis mõtlengi, et kas see tõesti peab olema nii, et on töö, mida teha, et see on hea. Aga kui oleks üldse ilma - umbes paari nädala jagu olen sellises seisus praegu olnud, kus pole suurt midagi asjalikku korda saatnud - ja ei tunne küll, et peaks ennast kuidagi halvasti tundma. Sellest pole vast mõtet üldse kirjutada, et minu mõtted ja teod on praegu pigem hoopis teises suunas teele pannud. Ja enese asjalikuks sundimisega, iseäranis nende kevadiste hetkede taustal, mis ilmal pakkuda on, saavad olema suured raskused (kui nad juba tekkinud pole).

Ikka ise

Eks selline asjade seis, et mul on mingis asjad õigus, on mulle alati meeldinud. Ja nüüd, iroonilisel kombel, on minu üks ütlus osutunud õigemaks, kui kõik teised äraproovitud vahendid ja inimesed.

Lugu siis seesugune, et üks mulle lähedane inimene on oma igapäevaste asjade ja toimetuste juures ikka otsinud abi väljaspoolt. Minulegi on ta selliseid asju soovitanud, kuid ma olen need soovitused ikka kindlalt kõrvale heitnud, sest olen aina elanud selle põhimõttega, et ise pean oma asjadega hakkama saama ja see tähendab ka seda, et kui olen mingi valiku või otsuse teinud, siis pean silmitsi seisma ka tagajärgedega.

Ja nüüd, kui seesama mulle lähedane inimene on käinud ühe targa juurest teise juurde, on selgunud ootamatu tõsiasi, et väljastpoolt ei saagi teda enam keegi aidata, et nüüd tuleb tal ise hakata ennast aitama. Kuigi see peaks olema minu jaoks suur hõiskamise ja targutamise koht, ei ole minus seesugust tunnet ega tahtmist, pigem on see kurva tõsiasja nentimine, sest just praegu vajaks ta minu hinnangul välist abi. Aga, kui ise, siis ikka ise.

Ja mu silme ette kerkib üks teine inimene, üks teine olukord ja minu otseselt lausutud sõnad: "Sul tuleb ennast ise aidata!" Loodetavasti on see olukord nüüdseks lahenenud ja see inimene enese abistamisega hästi hakkama saanud...

Üks nädal, kaks põhimõttelist muutust

Mõnikord on niimoodi, et pika aja jooksul ei toimu mitte midagi. Ja siis, korraga, toimub lühikese aja jooksul palju asju.

Need kaks põhimõttelist muutust, mida minu üks nädal sisaldas, võib kokku võtta elumuutvatena. Ju siis on praegu selline aeg - et tuleb võtta asju kokku ja mõni asi lihtsalt ära teha. Vabastada inimesi nende hirmudest, painetest, lihtsalt ja ilma mingite muude ambitsioonideta.

Missugune võib küll olla teadasaamine, et asjalood polegi nii, nagu nad olla võiksid, nii, nagu on arvatud, et nad on. Iroonilised on need hetked, mõnes mõttes kindlasti - kuidas eeldused osutuvad kõik valeks ja põrmu pudenevad. Aga rohkem on seal vast vabadust, vabanemist, pingelangust.

Kuid minu enda jaoks on neid minevikuvarje küll ja veel. Ja kui ma mõnel hetkel astungi sammu neist eemale, siis saan peagi aru kuivõrd oskamatu ma neil teemadel ikka olen ja pole siis imestada, et ühel hetkel tulevad üle mu huulte sõnad: "Ma ei oska!"

Väärt parimat

Ma tean, et ma olen väärt parimat. Sellena, kes ma olen, sellisena, missugune ma olen. Parimat, minu jaoks.

Nüüd on tulnud aeg, et ma selle kõik saaks. Selle parima, mida ma väärt olen.

Virvendus sellest parimast on mu elust juba läbi käinud, on tulnud aeg selles suunas edasi liikuda.

Ennast tagasi hoida

Kunagi, kui pidin psühholoogilisi teste tegema, sõnas psühholoog mulle kokkuvõtteks: "Kas Sa hoiad ennast tagasi? Sa ei peaks seda tegema." Eks ma siis ütlesin, et on teemasid, milles ma ennast kindlasti tagasi ei hoia.

Kuid on üks valdkond, milles ma ikka ja aina olen püüdnud ennast tagasi hoida - inimeste sildistamine. Lihtsalt, ma tunnen, et kui ma ise olen eksinud ja vigu teinud, pole saanud kunagi öelda, et ma olen täiuslik inimene, kasvõi iseenda jaoks, siis ei saa ma kellegi teise tegudele hinnangut anda, neile silti külge panna. Võib-olla ongi viga selles, et ma usun ja usaldan lõpuni, loodan siiski parimat. Ka siis, kui märgid näitavad midagi muud.

Ega see ei takista mul siiski tundmast kõiki neid tundeid, mis kaasnevad sellega, kui kellegi teod on minu arusaamistest ja tõekspidamistest kaugel. 

Ja loomulikult käib selle kõige juurde ka teadmine, et meil kõigil oma head ja vead, me kõik oleme, nagu oleme, miskit pole sinna parata.

Kui miski muu ei aita ...

... siis tuleb minna rahvuslikule pinnale.

Just seesugust asja kogesin ma, kui siin ükspäev ühele purjus rootslasele püüdsin selgeks teha, et tema seltskonda enam ei soovita. Ma olin viisakas, olin tagasihoidlik, aga siiski järjekindel. Ja tulemuseks oli see, et mulle tehti selgeks, et meie, eestlased, oleme metsa poole, me peades on miskit valesti. Tema, valge rootslasest mees, võib olla, kus tema tahab, ja teha, mis tema tahab. Mingid eestlased ei tule talle ütlema, et ta peaks vabastama koha, mille ta on ebaviisakalt hõivanud. Lisaks sain krae vahele ka teisi sajatusi - et ma olevat kuri inimene ja nõid.

Kõige selle keskel oli üks selline hetk, mil mõtlesin, et mis ma peaksin edasi tegema. Lisaks sellele ka suur ahastus, et miks ma taaskord olen sattunud olukorda, kus ma olen kellegi vahel vahendajaks, lahendan kellegi teise probleeme ja tõmban sellega endale mingisugust jama kaela. Aga see mõte sai päris kiiresti suuna, mida peaksin edasi tegema - kuna teiseks pooleks olid lapsed, siis tundsin, et minul tuleb nende eest seista, neid kaitsta, saagu minust endast siis, mis saab. Võib-olla see oli ka üks põhjustest, miks nimetatud meesterahvas viimaks taltus.

Ja eks ma sain aru ka, et teda ajas närvi see, et ma järjekindel olin ega teinudki seda nägu, et peaksin alandlikult kuhugi laua alla vajuma. Selle meesterahva pere - kui meest talitseda ei anna, siis tuleb ikka pöörduda naisterahvaste poole - muidugi rääkis mulle, et tegemist on kõige lahkema ja leebema inimesega üldse. Võib-olla tõesti, rootslastega suheldes on ta selline, eestlased tundusid tema jaoks olevat alam klass, eks seepärast ka sellised solvangud sellel suunal. Ja mina, alamasse klassi kuuluv naisterahvas, võisin inimese ikka tõesti täiesti endast välja ajada.

Kogu selle asja juures mõtlen ma, et mul ikka on oskus ja anne, sest milleks muuks seda kõike siis nimetada saab - mitte millestki tulevad teemad ülesse, tühja koha pealt tekivad tülid.

Vaid loetud tunnid

Tegin seda, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee. Ja hetkeks süttis lootusesäde. Et ehk on asjad muutunud, ehk on võetud uus suund. Ja läksid vaid loetud tunnid mööda ja saingi teada, et muutunud pole mitte midagi, kõik on endine - see, mis oli, on jätkuvalt, see, mis tuleb, tuleb jätkuvalt. Usk inimestesse ja võimalustesse sai päris kiiresti taaskord maha tallatud.

Taaskord kumab mu peas see küsimus, mida ma olen mitmel korral ka varem küsinud: "Kui lähed teisele poolele 90% teekonnast vastu, siis miks jääb see 10% teiselt poolt siis vastu tulemata?"

Ja kusagil kuklas on mul ikkagi ka tõdemus sellest, et inimene räägib enamasti ikka iseendast. Ja kummaline on see, et mina selle kõige peale hakkan kahtlema, iseendas ja oma mälus. Nii kaugele on siis asi arenenud. Muidugi saan endale kenasti õlale patsutada ja ennast tunnustada selle eest, et mu eneseanalüüs toimib aina efektiivsemalt ja üha kiiremini suudan anda hinnangut iseendale.

Üks mõte on mul selle asja juures veel: käib võitlus võimu pärast, päris korralikult, aga see oli ju ette teada (või julgesin ma tõesti uskuda, et asjad lähevad kuidagi teisiti)? Küsingi siinkohal iseenda käest: kas mul on kindlasti vaja võim enda kätte saada või kas mulle läheb üldse see võitlus korda (seegi on päris adekvaatne küsimus, mulle tundub)?

Nimekiri täieneb

Kui hakkasid ilmnema esimesed märgid, mõtlesin ma, et minu peas on midagi viltu, et ma ilmselt teen liiga kaugeleulatuvaid ja meelevaldseid järeldusi. Aga mida aeg edasi, seda enam nimekiri täieneb. Ja nüüd ma ootan juba pigem sportliku huviga - et kui kaugele see asi siis läheb, mis edasi juhtuma hakkama. Lihtne on teha linnukesi kastidesse ja ära tabada, et see kõik on juba läbi tehtud, see kõik on juba olnud.

Ja kuna see just nõnda on, siis tekib mul küsimus, et kas need asjad niimoodi peavadki käima, kas selline ongi asjade loomulik käik. Eks paistab, mis edasi saama hakkab, niipalju on asjalood muutunud, et ma võtan asju oluliselt rahulikumalt.

Kellegi elu ära rikkuda...

Üks väljend, mida oma eluliste asjade selgitamise juures kasutanud olen, on: "Ma ei taha kellegi elu ära rikkuda!" Iseenesest ju täiesti kena mõte võib see tunduda. Aga elu on ikka aina näidanud kõike muud. Et püüan ma siis või ei püüa, ikka on neid, kelle elu ma ära rikkunud olen.

Eks see kõik (ka see soov ja tahe) tuleb ikka lapsepõlvest. Seda muidugi teadsin ma ammu, et ma olen ühe inimese elu oma sünniga ära rikkunud - ta polnud sugugi kade seda arusaama minuga pidevalt jagama. Alles eelmisel aasta selgus, et ma olen ära rikkunud veel ühe inimese elu. Ja-jah, ainuüksi sellega, et ma siia ilma sündinud olen. Ja kui ma oma eluraja peale tagasi vaatan, siis ühel ja teisel juhul on ikka tekkinud olukordi, kus mina olen olnud selleks, kes on teiste inimeste elu ära rikkunud - küll olen kuskil risti jalus olnud, küll olen liiga otsekoheselt oma seisukohti väljendanud, küll olen kellegi asemel saanud (ameti)kohale, mis oleks pidanud olema kellegi teise oma (kaks erinevat juhtumit, mis viisid täiesti erinevate tagajärgedeni). Kõigi nende asjade juures olen ma olnud mina ise ja tegutsenud oma parima äranägemise järgi, tulemuseks siis see, et kellegi elu on rikutud saanud.

Kummaline on see elu, mis muud. Aga, võib-olla oleks aeg ka sellest lahti lasta, sellest mõttest, et mina võiksin kellegi teise elu ära rikkuda?

Elu kogu oma muutlikkuses

Ühes asjas võib selles elus siin kindel olla - et pole temas mitte midagi kindlat. Kõige suurem muutuja eluvõrrandis on muidugi inimene ise. See, kes ta on, kelleks ta ennast peab. See võib tunduda täiusliku ja kindla ehitisena, aga juba järgmisel hetkel võib see kõik kõikuma lüüa.

Nüüd oleks siis minu kord hoiatussildid püsti lükata, mind ümbritsevat ohutsooni tähistama. Lihtsalt arusaamine iseendast ja sellest, kes ma olen, on praegusel hetkel selline. Ma tean, et tegelikult pole see mingi hea ega helge retk, see on teekond taaskord suunaga allapoole (nagu ma poleks sellel teel juba käinud). Kuigi ma olen endale ikka kõrged eesmärgid seadnud, saan ma aru, et ega ma neid ikka täita suuda, ei suuda olla nende vääriline. Mõnel hetkel julgesin ma hulluke arvata, et ma võin olla midagi enamat, aga reaalsusega tuleb mul ikkagi silmitsi seista, selle eest mul pääsu pole.

Ja ometi on ju neid, kes peavad mind igati vahvaks ja toredaks, heatahtlikuks. Aga see pole praegune teema, see ei puutu praegu asjasse, sest ega nemad ju tea, kes ma tegelikult olen.

Värsid kõik otsas

Täpselt selline tunne ongi, et enam pole ühtegi värssi. Ei riimuvat, ei naasama sõnade ritta seadmisega piirduvat. Mitte midagi ei ole. Mõtteid on, tundeid on, aga kuidagi ei tule nad mu seest välja.

Mingi aeg tagasi juba mõtlesin, et päris huvitav on see, et ma pole tükk aega ühtegi luuletust kirjutanud, pole isegi sellist mõtet pähe tulnud, et tahaks kirjutada, et nüüd kohe-kohe hakkavad luuleread minust välja voolama. Lihtsalt pole ja kõik. Ja ometi on olnud aegu, kus on olnud selline tunne, et kõike, mis tuleb, ei jaksa kirja panna. Kuidas siis praegu seisud sellised on?

Vaata, et Sa ei vaata!

Järjekordne stseen minu elust leidis aset Lasnamäel. Parkisin auto ära ja koherdasin ennast autost välja. Parajasti olid möödumas kaks meesterahvast ja mu pilk jäi neil pidama. Enne, kui ma edasi toimetada jõudsin, saatis üks mööduvatest meestest mu poole lause: "Ära vaata mind nii, nagu ma oleks Sulle 100 eurot võlgu!" Selle peale tegin suured silmad ja laususin: "Ma omast arust küll nii ei vaadanud, nagu Sa oleks mulle 100 eurot võlgu." Meesterahvad astusid edasi, aga moka otsast poetati veidi sisistades: "Vaatasid küll!"

Selle stseeni peale hakkasin ma siis mõtlema, et mis selle kõik siis esile kutsus. Esmalt muidugi mõtlesin, et mis pilguga ma neid tegelasi siis vaatasin, et mu pilk niimoodi häiris. Enda peas olevat konkreetset mõtet ma meelde tuletada ei suutnud, küll aga oli minu tähelepanu haaranud ühe mehe käes olev loomade transportimiseks mõeldud puur - seal oli sees üks väga roheliste silmadega kass. Aga kui mu enda mõtted nüüd kõrvale jätta, siis olukorda veidi sügavamalt analüüsides saan aru, et see olukord polnud kaugel seisust, kus ma oleksin võinud peksa saada. Ja ainuüksi seetõttu, et ma vaatasin, ilmselt siis uuriva pilguga, mis häiris. Või kas siis oli asi minus - autost välja astumas, kontsakingad jalas, mantel seljas, kübarasarnane peakate peas? Mõned päevad varem oli probleemiks haridus, nüüd siis riietus/välimus/olek/pilk.

Muidugi võin kogu selle teema üle võlli keerata ja mõelda ka nõnda, et kui ma olen mitu aega arutlenud selle üle, mis mul viga on, siis nüüd laotakse mulle mu vead teiste inimeste suuläbi konkreetselt ette: haridust liiga palju, liiga korrektne riietus, liiga (ense)kindel olek, liiga terane pilk. Ma arvan, et sellel teemal on nüüd ots lahti tehtud ja täiendusi tuleb küll ja veel.

Kogu olukorrast aga saangi järeldada, et tuleb olla ettevaatlik, ka selles suhtes, kuidas inimesi vaadata, sest kunagi ei või teada, millised mõtted nende peas liiguvad ja mismoodi nad endid puudutatuna tunda võivad.

Vaata, et Sa ei vaata!!!

Oh, elu-eluke!

Eks ma seda tean väga hästi, et ma olen valiv. Kas siis tõesti on midagi valesti selles, kui ma tean, mida ma tahan ja keeldun sellest, mis minu tahtmistele ei vasta? Minu arvates ei ole, aga oma elumustreid analüüsides olen ma hakanud kahtlema. Kas ma tõesti peaksin tegema järeleandmisi? Kas ma tõesti peaksin hakkama põhjakihtidest peale? Ma olen alati olnud seda meelt, et inimest ei tasu hinnata tema välimuse ega päritolu põhjal, tuleb vaadata sügavamale. Aga kui ma sügavamalt süvenedes näen, et asi on veel hullem, kui ainuüksi pealt vaadates, siis miks ma ei peaks olema valiv?

Sellised mõtted tõi mu pähe eilne seik minu elust. Seal oli see probleem, mis paistab Eesti meeste ja naiste vaheliste suhete peamine probleem olevat (vähemalt kellegi jaoks, vähemalt kellegi arusaamist mööda) - haridus, mida naisterahval on ja mida meesterahval enamasti kusagilt võtta pole. Jah, minugi puhul on ju lugu sedasi, et olen kõrgkooli läbi käinud ja sealt teadmisi saanud, hiljem veel magistrikraadigi omandanud. Ja kas ma tõesti pean ennast sellepärast halvasti tundma, et mul seesugune haridus on. Asja suurim iroonia on muidugi see, et see kõik puha tehnikavaldkonnas ka. Selle kõige põhjal on selge, miks mul isegi lootust pole, olla kaaslaseks mõnele Eesti mehele (minu jaoks täiesti arusaamatul kombel). Tean-tean, et see on praegu sügav iroonia ja palju meelevaldseid järeldusi ühes pajas koos. Ja pealegi, minu jaoks pole meesterahva haridus sugugi oluline tegur, pigem ikka haritus ja maailmapilt, olen neid haridusega mehi näinud küll ja veel. Ütlemine - ega haridus matsi riku - kehtib täielikult.

Aga eilse peale mõeldes tekkis mul üks suur küsimus: "Kui ebanormaalne ma olen, et selline mees mu juurde tuleb?" Ja muidugi ei saanud ma mõtlemata jätta seda mõtet, et kas ma tõesti olengi iseendast liiga heal arvamusel, elangi mingis võlumaailmas, kui tegelikult peaksin kuskil räpases köögis meestekambaga laua taga viina võtma ja olema kõige muugagi heal meelel nõus. Just täpselt selline tegelane, just täpselt selline kujutluspilt käis selle olukorraga kaasas. Veidi ehk annab mu kujutluspildist aimu see video:



Loomulikult tekivad siinkohal mõtted ka selles suunas, et kas ma tõesti olengi just täpselt midagi sellist väärt, kas see ongi lagi, kas see ongi see koht, kuhu ma vaatama peaks, midagi, mille kahel käel vastu võtma peaks. Ma püüan, kogu oma valivuse juures, olla avatud. Aga mõned asjad on isegi minu jaoks üle võlli. Ja kusagil kuklas hakkab mul tekkima ka üks isesorti küsimus: "Kas see olukord on tekkinud praegu selle välise surve pealt, mis siin Eestiski on juba aktuaalseks muutumas (pidades silma ühiskonna üldisi arenguid, sisserändajaid ja seda, et Eesti mehed ennast ohustatuna tunnevad, või annaksid justkui sisserändajate võimalikud käitumismudelid ka Eesti meestele õiguse selliselt käituda - ma tean, et see võib olla suure tondi nägemine praegu, aga just selline mõttelõng on mu peas ennast lahti kerimas)?"

Igal juhul püüan ma aru saada, mida elu mulle sellega öelda tahab, mida ma sellest kõigest küll õppima peaks, millised järeldused tegema. Praegu aga, kuniks mul sellist selgust ja arusaama pole, vangutan vaid nõutult pead ja olen õnnelik selle üle, et mul õnnestus ohtlikuks kätte kippunud olukorrast rahumeelselt välja tulla. Oleks võinud minna oluliselt hullemini, ma tean.

Hea tahe ja usaldus

Hea tahe ja usaldus on minu arusaamist mööda suurema osa asjade põhialused. Et asjad saaksid tehtud, et asjad laabuksid. Minul on seda head tahet ja usaldust ikka ja aina olnud. Hämmastaval kombel pole ta kuhugi kadunud, isegi paljude kohutavate kogemuste tulemusena. Ikka olen hea tahte ja usaldusega asunud uute asjade juurde, alustanud uusi ettevõtmisi. Muudmoodi ma vist ei oskagi. Võib-olla on ka kuidagi teisiti võimalik, ma ei tea, olen oma mõttemaailmas lõksus. Aga mulle just niimoodi meeldib. Olgu see pealegi hea tahte ja usaldusega. Kuniks pole tõestatud vastupidist...

Olematust olevaks ja tagasi olematuks

Ma olen vist tõesti igasugused sotsiaalsed oskused minetanud, ei oska ma enam olla pehme ja sile, ei suuda ma tsensuuri teostada oma mõtete osas. Eile tekkis taaskord selline olukord, kus sain aru, kui olematu ma tegelikult olen. Lihtsalt, mind oli taaskord ära unustatud - nädala jagu päevi tagasi olin veidikeseks olevaks saanud ja nüüd siis lajatati mind kenasti minu alalisse olematusesse tagasi. Jah, ma tean, inimesed ikka unustavad ja see ongi täiesti loomulik asi. Mina aga paiskasin endast kontrollimatult välja sõnad, mis väljendasid väga otseselt seda, mida ma sellisest unustamisest arvasin. Vabandusi tuli muidugi reas, aga olukorda see kuidagi ei muutnud.

Eks ma saan aru, et asi on minus eneses ja minu sees olevas vajaduses - olla oluline, olla märgatud, olla tähele pandud. Sealt see kõik ka alguse saab. Aga kas see pole loomulik, kas see pole iseenesestmõistetav, oma lähemate inimeste juures? Kui seesuguseid mõtteid juba mõtlen, saan aru, et ma peaksin olema leplikum, peaksin olema järeleandlikum, kuid mõnikord tekib küsimus, et kas ikka peaksin? Lisaks muidugi ka see teema, mida olen alati oluliseks pidanud - loomulikkus ja teise poole tahe. Kui neid pole, siis tuleb asjadele ausalt otsa vaadata ja tunnistada, et asjalood on nii, nagu nad parajasti on. Jõuga ei saavuta midagi, head küll vähemalt mitte.

Saada üle parda heidetud

See mõte on mu peas idanenud juba tükk aega, või pigem see teadmine. Et olen üle parda heidetud. Ilma igasuguse hoiatuse ja etteteatamiseta, ka ilma igasuguse teadaandmiseta, et üle parda heitmine toime on pandud (arvatakse vist, et olen piisavalt tark, et ise aru saada, ise seda aduda). Lihtsalt ja selgelt. Üle parda ja korras. Ja pole kedagi, kes vajutaks MOB (man overboard) nuppu, pole kedagi, kes paneks koordinaadid paika (kuigi need koordinaadid on vist pigem ajalised, kui ruumilised), et mind päästma hakata, pole kedagi, kes tuule purjedest välja laseks, kiirkorras mootori tööle lükkaks ja siis minu juurde tagasi tuleks. Mis mõttes oleks mind päästa vaja? Mind, kes ma olen ise appi läinud. Oma viga, et läksin. Nüüd pean enese päästmisega ka ise hakkama saama.

Ega tegelikult asi muidugi nii radikaalne pole, on olemas ilusamad ja toredamad väljendid kõige toimuva kohta. Aga minu jaoks see asja sisu ei muuda. Kui üle parda, siis üle parda, mis seal siis ikka. Ja uppuja päästmine, nagu ikka, on uppuja enda asi.

Saada ära kasutatud ja seejärel saada ära visatud. Ja seejuures pole ju mõtet viriseda, sest valikud olen ma ise teinud ja ka tagajärgedega tuleb mul ise silmitsi seista.

Kas homme esimest korda?

Eks meist igaüks seab endale elus mingid eesmärgid - et missugused on need asjad, mida me oma elus kogeda ja korda saata soovime. Minulgi on neid eesmärke ja soove olnud. Enamasti olen nad ka teoks teinud, on vaid mõned üksikud, mis on teoks tegemata jäänud, aga nende puhul on põhjuseks olnud see, et on tekkinud mingid asjad, mis on esialgse soovi tühistanud, teokstegemise mõtte peletanud. Nõnda on minu sooviga Tiibetis ära käia - kardan, et see oleks liig kurb mu jaoks, selles oleks liiga palju valu. Ja praegu vähemalt on mu otsus selline, et see asi jääb mul tegemata.

Tänane hommik aga pani mind minu elule teistpidise pilguga vaatama - kui mu käest küsiti, et kas ma ehk sooviksin lasta endale pediküüri või maniküüri teha, ja et kui mul selline soov on, siis kingitaks mulle selline enesehellitamine. Ja kui ma seda mõtet siis kuulsin ja jõudsin mõista, mida see tähendab, siis ei osanud ma muudmoodi reageerida, kui et vähe irooniliselt küsida: "Kui ma kunagi elus pole maniküüri ja pediküüri endale teha lasknud, siis kas homme võiks tõesti olla see päev, kui ma seda esimest korda elus kogeda saaks?"

Aga sinna see küsimus jäigi, sest tegelikult tekkisid mu peas sootuks teised mõtted. Et mina, naisterahvas, olen elanud nii vanaks, nagu ma olen elanud, ilma, et ma oleks tundnud vajadust pediküüri või maniküüri järele, iseäranis sellise järele, mida keegi teine teeks. Ise pole ma sellistesse asjadesse ka suurt kunagi panustanud. Ja laiendasin veidi seda teemat ja jõudsin järeldusele, et isegi kosmeetiku või jumestaja juures pole ma kunagi käinud. Vaat siis, lisaks sellele, et kosmeetikasektor minu rahakoti ligi suurt niikuinii ei pääse, on veel teisigi majandusharusid, millesse minu panus on andmata. Jah, juuksuris olen ma elu jooksul ikka käinud, kuigi ka sinna pole ma juba pikki aastaid sattunud, aga need on olnud pigem sellised tujude ja moodide teemad - lokid või värvimised või pidulikud sündmused, mis on soengut nõudnud.

Selle juuksuri teemaga tuleb mulle meelde üks pidulik sündmus, mille jaoks olin endale juuksuriaja kinni pannud ja kui siis kohale saabusin, oli juuksur täiesti endast väljas, miks on talle päevakavasse kirja pandud, et tegemist on pikkade juustega, kui mul ülipikad juuksed on. Ja tollest pidulikust soengust polnud tookord ka suuremat abi, sest sissekeeratud lokid vajusid juuste eneste raskuse all sirgeks.

Ja eks see läheb sellessesamasse teemasse, mis mul siin üksaeg pähe turgatas: "Kas saabub kunagi aeg, mil ka mina igasugustel väljamüükidel ja laatadel hakkan viimaks ehteid vaatama ega käi neist kauge kaarega mööda?" Kuigi, on minulgi ehteid (olnud) ja selliseid aegu, kui mu sõrmed on sõrmuseid täis olnud. Ja mõnikord, vaatades filme ja sealseid kihlasõrmuseid, mõtlen ma, et ma ei oskaks sellest asjast rõõmugi tunda, kui üks mees tuleks ja mulle sõrmust pakkuma hakkaks, ma ikka sooviks pigem meest kui seesugust, temast, kui tegemist on minu jaoks õige inimesega, tunneksin rõõmu kogu südamest.

Ja kui ma kainelt iseenda ja oma maailmapildi peale vaatan, siis need iluasjad lihtsalt ei kõneta mind, pole minu teemad. Nõnda lihtne see ongi. Ja siis pole imestada, et olen ilma pediküüri ja maniküürita kenasti hakkama saanud, ja ilmselt saan ka edaspidi. Ei ole nad minu jaoks mingi suur vajadus ega ka kiusatus.

Taani tüdruk

Kuna see "Taani tüdruku" (Danish Girl) vaatamine tuli suhteliselt programmiväliselt, siis läksin kinno ilma igasuguse ettevalmistuseta - oli lihtsalt film, mida vaadata ja rohkem ma sellesse teemasse enne vaatamaasumist ei panustanud. Eks seda ole ennegi kogetud, et ilma igasuguste ootusteta kinnominek viib enamasti heade tulemusteni. Nõnda oli lugu ka selle filmiga. Pisaraid sai ohtrasti valatud ja kuidagi ei tahtnud nad otsa saada ka filmi lõppedes, kuidagi ei saanud nende voolu peatada. Võib-olla oli mu päevane häälestus selline, võib-olla oli filmi teema selline. Igal juhul puudutas see film ja võttis endaga kaasa. Suurepärased osatäitmised, suurepärane teemakäsitlus. Hea, et see film mu teele sattus, just praegu ja just nõnda. Ja imeline, missugune võib olla armastuse suurus ja jõud, inimlikkus ja piiritus.

Maailm on nii väike

Tean-tean, et olen alati olnud see inimene, kes tunneb uhkust selle üle, missugused inimesed minu ümber on. Ja eilse päeva uudis pani mind suisa muigama (ja omas suures uhkusetundmise tuhinas tahan ma seda ju ometi ka jagada). Üleeilse Oscar'ite jagamise tuules rääkis mu sõber eile mulle, et üks tema koolikaaslane ja harjutuspartner sai Oscar'i, seda siis parima naiskõrvalosatäitja kategoorias.

Ja korraga sain aru kuivõrd hästi sobib siiagi minu ühe inimese teooria, juba suisa globaalsetes mõõtmetes. Muidugi oli mul kohe terve rida küsimusi Alicia Vikander'i, kellest siis jutt oli, kohta. Ja tore oli kuulda, et tegemist on väga südamliku ja armsa noore naisega. Ja peamine sõnum oli see, et teda tema kodumaal Rootsis peetakse järgmiseks Ingrid Bergmaniks. Loomulikult tuleb selles valguses võtta ette ka "Danish Girl'i" vaatamine.

Ja kui teema juba Oscar'ite peale läks, siis on mul meeletult hea meel, et Leo lõpuks ometi Oscar'i sai, ta oleks minu arvates seda väärt olnud juba "What's Eating Gilbert Grape'is" mängitud rolli eest.

Kuhu 1. märts kadus?

Ma ei tea, mis juhtus, aga minu telefonil oli täna hommikul ees 2. märts. Ma hakkasin siis mõtlema, et ei tea, kas ma olen üle 2 ööd järjestikku maganud, mõistmata, et vahepeal ka üks päev oli. See muidugi oleks olnud suur üllatus, iseäranis arvestades seda, et mul on juba ainuüksi ühe öö magamisega probleeme tekkima hakanud, ikka olen öösiti üles ärganud.

Aga ega siis polnudki teha muud, kui võtta telefon ette ja vaadata, mis ütlevad eilsed andmed - sissetulnud sõnumid nt on ju hea koht, kust saab kuupäeva kontrollida, aga seekord polnud sellestki abi, sest sealgi ilutses sõnumi saabumise aeg 01.03.2016 kell 23:45. Selle peale hakkasin ma taipama, et ehk oli asi selles 29. veebruaris, mis eile oli ja võib-olla oli telefoni tarkvaras viga selle koha peal sees - et päevad läksid muudkui edasi, aga seda, et sel aastal veebruaris 29 päeva on, polnud kusagil kirjas. Samas, nähtavas kalendris on see 29. veebruar kenasti olemas. Aga võib-olla pole see seotud selle ajaarvamisega, mis on telefoni üldine ajaarvamine.

Igal juhul tuli mul teha kuupäeva korrektsioon ja nüüd siis saingi oma 1. märtsi kätte, ise sellele kaasa aidates.