Eks meist igaüks seab endale elus mingid eesmärgid - et missugused on need asjad, mida me oma elus kogeda ja korda saata soovime. Minulgi on neid eesmärke ja soove olnud. Enamasti olen nad ka teoks teinud, on vaid mõned üksikud, mis on teoks tegemata jäänud, aga nende puhul on põhjuseks olnud see, et on tekkinud mingid asjad, mis on esialgse soovi tühistanud, teokstegemise mõtte peletanud. Nõnda on minu sooviga Tiibetis ära käia - kardan, et see oleks liig kurb mu jaoks, selles oleks liiga palju valu. Ja praegu vähemalt on mu otsus selline, et see asi jääb mul tegemata.
Tänane hommik aga pani mind minu elule teistpidise pilguga vaatama - kui mu käest küsiti, et kas ma ehk sooviksin lasta endale pediküüri või maniküüri teha, ja et kui mul selline soov on, siis kingitaks mulle selline enesehellitamine. Ja kui ma seda mõtet siis kuulsin ja jõudsin mõista, mida see tähendab, siis ei osanud ma muudmoodi reageerida, kui et vähe irooniliselt küsida: "Kui ma kunagi elus pole maniküüri ja pediküüri endale teha lasknud, siis kas homme võiks tõesti olla see päev, kui ma seda esimest korda elus kogeda saaks?"
Aga sinna see küsimus jäigi, sest tegelikult tekkisid mu peas sootuks teised mõtted. Et mina, naisterahvas, olen elanud nii vanaks, nagu ma olen elanud, ilma, et ma oleks tundnud vajadust pediküüri või maniküüri järele, iseäranis sellise järele, mida keegi teine teeks. Ise pole ma sellistesse asjadesse ka suurt kunagi panustanud. Ja laiendasin veidi seda teemat ja jõudsin järeldusele, et isegi kosmeetiku või jumestaja juures pole ma kunagi käinud. Vaat siis, lisaks sellele, et kosmeetikasektor minu rahakoti ligi suurt niikuinii ei pääse, on veel teisigi majandusharusid, millesse minu panus on andmata. Jah, juuksuris olen ma elu jooksul ikka käinud, kuigi ka sinna pole ma juba pikki aastaid sattunud, aga need on olnud pigem sellised tujude ja moodide teemad - lokid või värvimised või pidulikud sündmused, mis on soengut nõudnud.
Selle juuksuri teemaga tuleb mulle meelde üks pidulik sündmus, mille jaoks olin endale juuksuriaja kinni pannud ja kui siis kohale saabusin, oli juuksur täiesti endast väljas, miks on talle päevakavasse kirja pandud, et tegemist on pikkade juustega, kui mul ülipikad juuksed on. Ja tollest pidulikust soengust polnud tookord ka suuremat abi, sest sissekeeratud lokid vajusid juuste eneste raskuse all sirgeks.
Ja eks see läheb sellessesamasse teemasse, mis mul siin üksaeg pähe turgatas: "Kas saabub kunagi aeg, mil ka mina igasugustel väljamüükidel ja laatadel hakkan viimaks ehteid vaatama ega käi neist kauge kaarega mööda?" Kuigi, on minulgi ehteid (olnud) ja selliseid aegu, kui mu sõrmed on sõrmuseid täis olnud. Ja mõnikord, vaatades filme ja sealseid kihlasõrmuseid, mõtlen ma, et ma ei oskaks sellest asjast rõõmugi tunda, kui üks mees tuleks ja mulle sõrmust pakkuma hakkaks, ma ikka sooviks pigem meest kui seesugust, temast, kui tegemist on minu jaoks õige inimesega, tunneksin rõõmu kogu südamest.
Ja kui ma kainelt iseenda ja oma maailmapildi peale vaatan, siis need iluasjad lihtsalt ei kõneta mind, pole minu teemad. Nõnda lihtne see ongi. Ja siis pole imestada, et olen ilma pediküüri ja maniküürita kenasti hakkama saanud, ja ilmselt saan ka edaspidi. Ei ole nad minu jaoks mingi suur vajadus ega ka kiusatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar