Ükspäev ma siin mõtlesin millegi peale ja siis jõudsin järeldusele, et mulle meeldib ikka stiil. Ma ei tea, kas see oli sellega seoses, et mulle meeldib hariliku pliiatsiga kirjutada (see on see saaga, et mul kipuvad pliiatsid kõik lühikeseks kuluma ja olen nüüd mõtlema hakanud uute rõõmustamise peale) või puudutas see mõnda teist teemat. Praegu ei tule meelde ka. Aga igal juhul käis mu peas mõttekäik, et mulle meeldib stiil, alati on meeldinud.
Ja kogu selle tõdemuse juures oli minu jaoks kõige eredamaks näiteks see, et vanasti, kui oli vaja kirjutada kirjutamise pärast, siis meeldis mulle kirjutada sulepeaga - korralikke Parkeri sulepäid oli mul selleks puhuks ikka paar tükki olemas. See oli omaette hea tunne, kui sai sulepea kätte võetud ja sellega siis tähti ja numbreid ja märke paberile veetud. Iseäranis kummaline võib see tunduda minusuguse vasakukäelise puhul, kooliajast mäletan, et ikka ja aina oli vasak käsi plekiline ja kirjaread ka hägusad, kui neist oli üle käidud. Muidugi võib siinkohal tõdeda, et tuššiga joonestamise koha pealt ei arva ma suurt midagi hästi - sel puhul ikka sobis mulle pliiats oluliselt paremini.
Niiet, jah, stiil on mulle ikka meeldinud. Ja kui ma mõnedele asjadele enda ümber väga tähelepanu ei pööra, neid ei tähtsusta, siis mingite asjade puhul on stiil ülioluline, kuidagi, täiesti iseenesestmõistetavalt. Veelgi enam hindan ma aga stiili oma tegudes - seda joont ja tunnetust. Tean, see lööb mõnikord täiesti tühja koha pealt välja ja ootamatult, aga mis teha.
Ja miskipärast käib selle teema juurde:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar