Helises telefon, võtsin kõne vastu ja hetkega tekkis päevaplaanidesse muutus, reageerimise ajaks oli kuskil pool tundi.
Mõne aja pärast kuulsin koridorist hääli. Naabri uksele koputati ja kuna keegi ust ei avanud, siis koputati veelkord. Siis kuulsin, et koridoris räägib keegi raadiosaatjaga. Mõtlesin, et ei tea, mis toimub. Aga peagi tekkis koridori vaikus.
Läks veidi aega edasi ja mul oli aeg kodust välja minna. Trepil tuli mulle vastu päästevormis mees ja kui mõned sammud edasi astusin, nägin välisukse ees seismas tuletõrjeautot. Selle peale küsisin päästja käest: "Mis meil siin toimub?" Vastas siis ta, et nad kontrollivad suitsuandureid, aga inimesed ei taha neile uksi avada. Tema läks edasi trepist üles, mina edasi trepist alla ja kodust ära.
Ja kuidagi jäi see asi veidi mu hingele. Minu uksele ju ei koputatud ja tema ei küsinud ka, et kas ta minu juures juba suitsuandurit kontrollimas käis. Nõnda see asi siis jäigi, aga niipalju oli sellest kasu küll, et õhtul koju jõudes tegin suitsuandurile ise kontrolli - toimib.
Nõnda siis saingi aru, et see telefonikõne oli mind päästjate käest päästnud, kui nii võib öelda.
Ja eks sain aru ka sellest, et olin nad oma mõttega ise kohale kutsunud - olles lugenud suitsuandurite kontrollreididest olin ikka mõelnud, et ei tea, kas nad meie juurde ka jõuavad. Näed siis - jõudsidki. Mitte päris minuni, aga vähemalt meie majja, vähemalt väga lähedale.
Veidi mõtlema pani mind aga see, et tuletõrjeautos oli terve hulk mehi veel ja et kas see pole ressursi raiskamine, kui terve see seltskond seal ühe mehe toimetamise ajal nõnda ootamas oli. Aga võib-olla tulid nad kuskilt väljakutselt ja mõtlesid siis, et teeks suitsuandurite kontrolli ka. Teine teema on muidugi see, kas sellise ettevalmistusega mehed peavad tõesti tegelema selliste asjadega. Aga teisest küljest - kui suitsuandurid on olemas ja korras, siis peaks see teoreetiliselt vähendama ja lihtsustama nende tööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar