Mul ikka veab!

Kuigi ma sellest mõnikord päris hästi aru ei saa, tuleb mul siiski aeg-ajalt tunnistada seda, et mul veab, ja väga. Nõnda juhtus ka eile õhtul. See aeg, mis oli mõeldud omaette olemiseks - mitte, et ma pidevalt niigi omaette poleks - kulus minu kõrvale tekkinud teise inimesega suhtlemiseks.

Kui mina oleksin rahulikult omas mullis toimetanud, siis teisel inimesel oli vaja rääkida. Ja ju siis tundusin mina olevat see sobiv inimene, kellega rääkida. Või pigem: kellele rääkida. Eks ta siis rääkis ja mina kuulasin, ütlesin mõne sõnagi sekka ja noogutasin mõnel hetkel kaasa ka.

Aga, see jutuajamine ja lõppkokkuvõte olid päris kummalised. Ühest küljest sain ma muidugi aru sellest, kuidas mul veab - taaskord üks muusikuhing oli tee mu juurde leidnud. Teisest küljest aga oli nii palju kõhklusi-kahtlusi tekitavaid asju selle kõige juures - meesolevuse olek, mõtted, soovid. Õhtujätkamise väljapakutud variandi teemal vastasin ka eitavalt, mul olid omad põhjused, peamine vast see, et sisemus ei karjunud suure vaimustusega: "Jah-jah-jah!"

Ja kõige selle valguses mõtlesin taaskord, et elu ikka irvitab korralikult mu üle - vaatamata sellele, et mul meeletult veab, ei suuda ma mõista, miks just sellised inimesed mu juurde tulevad, mis on nende sõnum minule, iseäranis neil hetkedel, kui nad tulevad - sest ajastus on rohkem kui kummaline ega käi kuidagi kokku mu mõtete-soovidega.