
Aga, see jutuajamine ja lõppkokkuvõte olid päris kummalised. Ühest küljest sain ma muidugi aru sellest, kuidas mul veab - taaskord üks muusikuhing oli tee mu juurde leidnud. Teisest küljest aga oli nii palju kõhklusi-kahtlusi tekitavaid asju selle kõige juures - meesolevuse olek, mõtted, soovid. Õhtujätkamise väljapakutud variandi teemal vastasin ka eitavalt, mul olid omad põhjused, peamine vast see, et sisemus ei karjunud suure vaimustusega: "Jah-jah-jah!"
Ja kõige selle valguses mõtlesin taaskord, et elu ikka irvitab korralikult mu üle - vaatamata sellele, et mul meeletult veab, ei suuda ma mõista, miks just sellised inimesed mu juurde tulevad, mis on nende sõnum minule, iseäranis neil hetkedel, kui nad tulevad - sest ajastus on rohkem kui kummaline ega käi kuidagi kokku mu mõtete-soovidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar