Ei pääse minagi mööda Eesti telemaastiku kõike populaarsemast saatest, milleks on "Tantsud tähtedega". Sel aastal olen minagi kuidagi sattunud seda vaatama, sest hoolimata saatejuhtidest ning arvututest reklaamipausidest olen ikka ja jälle leidnud pühapäevaõhtuti selle aja, et ennast tantsulainele seada.
Kuna ma käin päris tihti tantsimas ja ise tantsupõrandal olles jääb aeg-ajalt ikka silma, kuidas teised tantsivad, siis arvan ennast teadvat, kuidas hästi tantsitakse - ehk siis tegelikult on siinkohal tegemist minupoolse definitsiooniga sõnale "hästi". Mulle avaldab muljet, kui inimesed suudavad kontrollida oma keha ja samas sügavalt naudivad oma toimetamist tantsuplatsil. Selliseid inimesi vaatan imetluse ja hea meelega - silm puhkab ja süda tunneb rõõmu.
Kui nüüd tagasi minna tantsusaate juurde, siis enim on mulle kogu selle tsükli (mis seni on siis olnud kolm saadet pikk) jooksul muljet avaldanud Koit Toome. Tema juures meeldib mulle see, et ta võtab seda saadet just sellisena, nagu see saade olema peab (vähemalt minu arvates) - meelelahutusena. Ja nii ta esitab seal üht meelelahutuslikku rolli ega tee märkamagi, et ta peaks justkui tõsiselt väga hästi tantsud selgeks saama. Veel on mulle sümpaatse mulje jätnud Dag Hartelius oma südamliku ja siira sooviga midagi head teha.
Ehk siis selliste tantsusaateteemaliste mõtetega mõistan, et tegelikult pole minu hinnangutes midagi tegemist sellega, kuidas saate osalised tantsida oskavad, vaid pigem sellega, kuidas üks või teine täht olukorda suhtub ja ennast väljaspool tantsupõrandat üleval peab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar