Enne veel, kui kontsert alata sai, lasti saalis olnud inimestel hüpnotiseerivalt vilkuvate tulukeste valguses saabuvaks esituseks valmistuda. Ja siis tulidki Mihkel Mattisen klaveri, keelpilliorkester ning ansambel oma pillide taha ja kontsert saigi alati popurriiga ABBA lugudest.
Edasi tuli aga kohe kurb uudis (vähemalt minu jaoks) - et Ivo Linna ei esine, kuna ta hääl ainult kähisevat (sooviks siinkohal Iff'ile head paranemist ja hääle taastamist). Meel läks kurvaks. Kuid, nagu hiljem selgus, oli kontsert vaatamist-kuulamist väärt ka ilma meie vanameistrita.
Minu jaoks oli positiivseks üllatuseks Dave Benton, kelle esinemiste külastamisele pole ma siiani veel kunagi mõelnud, kuid kuulanud ära tema esitatud lood antud ülesastumisel, mõtlesin, et päris huvitav oleks teda ka mõni teine kord kuulama minna - hea hääl ja mõnus tämber, lisaks veel lavaline sarm on need koostisosad, mis mind sellisele mõttele viisid.
Päris hästi hakkas silma ka Ines, kelle hääles oli (mulle üllatuseks) piisavalt jõudu, et orkestrist üle kosta ning ka lavapartneritest eristuda. Samuti suutis Mihkel Mattisen täiesti hästi laulda - võrreldes sellega, kuidas ta laulis siis, kui ma teda viimati Jam'iga esinemas kuulsin.
Õhtu vaieldamatuteks lemmikuteks (vähemalt minu jaoks) olid aga Koit Toome, Kaire Vilgats ja Dagmar Oja - kõik kolm nautisid täiel määral oma esinemist ning võtsid igast noodist viimast nii artistlikkuse kui ka siira sooviga anda oma oluline panus kontserdi õnnestumisse. Jah, ma tean, et olen Koit Toome't siin juba teist korda sellel nädalal kiitmas, aga mis teha, kui mulle meeldib see, kui artistid teevad oma tööd rõõmu ja entusiasmiga ning lai naeratus näol.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar