"Georg"

Georg Otsaga olen kokku puutunud vaid läbi tema muusika, läbi nende lugude, mida teised jutustanud on. Nüüd siis läksin sellest legendaarsest Eesti lauljast pajatatud lugu ka kinno vaatama.

Linateos "Georg" andis Georg Otsa teise abikaasa vaate suurmehe elule. Tunnistan, et selline vaade minule ei istunud, selline vaade jättis filmile kibeda maigu suhu. Olen sellele ka varem mõelnud - kuidas suudab inimene, kes on seesmiselt katki, anda nii palju kõigile teistele.

"Georg" tõi minus esile kurvastuse - saalist väljudes oli tihke nutt kurgus kinni, sest tõeliselt kahju hakkas inimesest, kelle elust suurem osa kulus oma abikaasaga kaklemise peale. Heameel oli mul selle üle, et ta lõpuks siiski (vähemalt filmis nähtu põhjal) oma õnne leidis. Samuti tekitas minus kurba meelt filmis väljapakutud vastasseis vanemate ja nende ootustega - loodeti Georg Otsast inseneri saada, kui tegelikult oli temas olemas artist kõige paremas mõttes.

Kui nüüd aga minna osatäitmiste juurde, siis mõjus veenvaimalt Marko Matvere Georg Otsa rollis - andes edasi baritoni sisemist valu ning väljendades ilmset piinlikkust abikaasa tekitatud stseenide pärast. Ka välisnäitlejad Anastasia Makejeva ning Renars Kaupers said hästi hakkama, kuigi arusaamatuks jäi, miks polnud Eesti näitlejaid võetud filmi osi esitama. Kui nüüd natuke pikemalt arutleda, siis võis põhjuseks olla eestlaste karge natuur. Samas aga oleks kindlasti olnud võimalik leida ka selliseid artiste, kes mustlasvere keemist oleksid olnud võimelised veenvalt esitama või õrna tantsijahinge eluvõitlustes hakkamasaamist demonstreerima. Mind eriti ei häirinud dublaaži tõttu tekkinud miimikavead, kuid näiteks Georg Otsa sõbra Ceasar'ina üles astunud Renars Kaupers mõjus mõnel hetkel liiga labiilsena.

Filmi ülesehituse seisukohalt meeldisid üleminekud arhiivikaadrite ja lavastatud stseenide vahel. Samas aga oli üldine lugu pinnapealne ning rääkis peamiselt Georg Otsa eraelust. Kuigi on mõistetav, et ajad, mil suurem osa filmi tegevusest toimus, olid segased, muutus veidi häirivaks, et ei suudetud rangelt kinni pidada (minu arvates) ajastutruudest vormides - küll sai eestipärasest Georgist inglisepärane George jms.

Filmi kokkuvõtteks polegi midagi suurt öelda - kui on soov Georg Otsast midagi teada saada ja head muusikat nautida, siis sellise soovi rahuldamiseks sobib film küll, kui aga kinoelamust otsima minna, siis jääb linateos veidi nõrgaks.