John Steinbeck "Karbitänav"

Ma olen pealiskaudne inimene - vähemalt selles osas, mis puudutab raamatute valikut. Muidugi ei vali ma raamatuid selle järgi kui säravad ja kutsuvad on nende kaaned (riiulis oleva raamatute puhul pole neid nähagi, sest raamatut saad sel juhul hinnata vaid selja järgi). Oma valikukriteeriumi selgitamine läheb mul küll keeruliseks - valin raamatuid nende kujunduse järgi. Ehk siis on kirjastused minu eest ära teinud selle töö, mida peaksin muidu ehk ise tegema - st mingi kindla "sarja" raamatud on kindla kujundusega ja selle järgi siis valin ka lugemisvara. Esmalt aga tuleb sobiv "sari" valida ja see käib katse-eksituse meetodil - lased pilguga üle riiulite, loed pealkirju ja mõtled, kas see võiks huvitav raamat olla või mitte. Kui siis valitud raamat osutub heaks, võtad julgelt kätte järgmise samasuguse kujundusega raamatu - enamasti on see kindla peale minek, kuigi vahel eksib sisse ka erandeid.

John Steinbeck'i "Karbitänav" on üks järjekordne raamat ühest sarjast, mille puhtalt kujunduse järgi välja valisin. Seekord ei vedanud "sarjateadlikkus" mind alt. Kuigi raamat kirjeldab ühte lõiku ühe Ameerika väikelinna ühe tänava elust, mis iseenesest võib tunduda igava ja hallina, annab see siiski piisavalt hästi edasi inimesi ja nende suhteid ümbritsevasse, väljendades ühtede leidlikkust ja omakasupüüdmatust, samas aga ka teiste kasuahnust, kuid peamiselt näidates väikese tsivilisatsiooni poolenisti sunniviisilist sõltuvust üksteisest. Kirjaniku fantaasiast annavad tunnistust katlasse ehitatud eluasemed ning ühe peategelase poolt tellitav õllepiimakokteil - oled Sina kunagi mõelnud selle peale, mis maitse võiks sellisel joogil olla või ehk oled juba järgigi proovinud. Raamat kõigutab eelarvamusi, sest kirjeldab suurepäraselt, kuidas täieliku katastroofi taga on tegelikult inimeste üllaimad ideed ja parimad soovid. Ja mis peamine, raamat sisendab usku inimestesse.