...maailma, kui inimesed selle sees jäävad muutumatuks? Parafraseerin siin sedasi Andrus Kivirähk'i näidendi "Ingel, ingel, vii mind taeva..." ühte mõtet. Aga täpselt sellise mõtte leidsin oma peast. Kui vahel tekib tunne, et suudan maailma muuta, suudan teda paremaks teha, siis mingil hetkel tabab jälle jõuetus, et mitte miski ei muutu ja mitte miski ei lähe paremaks. Selle peale tekib küsimus, kas need asjad, mida teen, on ikka õiged asjad. Aga kui südames on õige tunne ja ise olen veendunud, et just nii need asjad käima peavad, siis need peavad ju õiged asjad olema.
Siia juurde siis see, et mingid asjad selle maailma muutmise juures peavad ka õiged olema, kui avastan, et minu juurde tulevad tagasi inimesed, kellega olen oma toimetamiste käigus vaid põgusalt kokku puutunud ja kes ise leiavad tee minu juurde. Võtavad helistada ja küsida, võtavad kirjutada ja rääkida.
Ja hämmastav oli see kogemus, mille sain Olav Ehala juubelikontserdil laulude sõnu kuulates, iseäranis neid, mille on Leelo Tungal loonud - kui hästi ja soojalt ikka mõni inimene oskab maailma näha ja muudabki oma sõnade läbi maailma paremaks ja ilusamaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar