Teiste autode vahelt paistis vaid osaliselt välja see, mis oli ühe auto peale kirjutatud. Ja ootamatu oli see avastus. See, mis ma sealt siis välja lugesin. Kuidas on see võimalik, et ühes sõnas võib olla sees teine sõna, kui vaid alguse ja lõpu tähed ära kaotada? Keegi kommenteeris minu avastust väga kenasti: „Ma arvasin, et Sinu mõistus teeb selle koha peal kustutusprotsessi – ehk sõna, mida Sa ise ei kasutaks, ei suuda Sa välja lugeda.“ Aga ometi ma suutsin ja hoopis teise pilguga vaatan nüüd neid autosid, kus see pikk sõna peal on ja hoopis teise tähenduse on nüüd kogu asjalugu saanud. Pole siin isegi Smirnoff’i viina vaja, kui elu ise asjad kõverpeegli kaudu kätte juhatab.
Selle peale tuleb mulle meelde see, kuidas eelmisel suvel sai Ahvenamaal käidud. Kuna olin koos kahe inimesega, kes rootsi keelest midagi ei tea, oli päris huvitav kõrvalt jälgida, mida nemad arvasid siltidelt lugevat. Mina, üldistest rootsikeelsetest sõnadest arusaaja, muidugi lugesin sealt välja seda, mis seal kirjas oli. Ja ise kõrvalt veel imestasin selle olukorra üle – et milline fantaasialend saab tiivad, kui vaid loed ja mitte midagi aru ei saa. Mõnikord on arusaamine ikka paras nuhtlus küll – võtab elult kogu romantika (nagu füüsikagi).
Selliste seisukohtadega lugemisaastal välja tulla muidugi on omaette julgustükk. Seepärast lisan siia mõttetera: lugeda on hea ja häid asju lugeda on veel parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar