Jah, üks kiri sai ära kustutatud. Lugesin igasuguseid asju ja leidsin, et ma peaks teise kirja kirjutama. Muudmoodi ma lihtsalt ei oska. Ikka ja jälle tekib vajadus kirjutada. Millest küll säärane vajadus? Kas ei saa tõesti muudmoodi? Sama asi, sama tee. Ju siis on ikka ette nähtud, et ma kirjutama pean. Kuigi tean, et see kiri, mille mõte pähe tekkis, jääb kirjutamata (ehk ei jõua adressaadini), ikkagi on see tunne sees, et pean kirjutama.
Kirjanik olen vist hingelt - kogu aeg käiksid käed ja kirjutaks midagi. Olgu selleks siis hetkel pähe tulevad mõtted või heietamist leidvad ideed või sootuks mõni luulerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar