Goo Goo Dolls'ist olen siin kirjutanud ennegi - põhjust pole vaja kaugelt otsida, sest nad meeldivad mulle väga. Kuigi vahepeal on nendega kuidagi asi soiku jäänud ja nende uhiuut kogumikplaati pole ma endale isegi rõõmustanud, tõi 1. jaanuaril minuni jõudnud kingitus mind taaskord nende (täielikku) lummusesse tagasi.
Nii hea on alustada uut aastat positiivsete emotsioonidega ning taasavastada see rõõm ja vaimustus, mida saavad pakkuda kellegi teise tegemised, kellegi teise looming. Kingituseks oli siis Goo Goo Dolls'i 04. juulil 2004 Buffalo's toimunud kontserdi salvestus.
Milline jõud! Milline emotsioon! Millised mälestused! Tean, et elavas esituses on kontserdid alati kõige paremad, kuid siiski suutis see salvestus mind taaskord viia seisundini, kus tundsin, et tahan Goo Goo Dolls'i ka live'ina näha. Lihtsalt niivõrd ehedalt meenus see tunne, kui sain olla samasuguses massis (ingliskeelne sõna crowd tundub siinkohal justkui täpsem) ning lasta ennast publiku ja ansambli ühisest hingamisest kanda. Lisaks tundus kuidagi eriti südantsoojendav vaadata, kuidas esinejad ei lasknud ennast segada sellest, et taevast lausa kallas vihma kaela ning jätkasid ka veest tilkuvatena endast viimase andmist - tuli mullegi meelde paar sellist kontserti, kus kuulajana täiesti läbimärjana kontserdipaigast lahkuda olen saanud - seega tean omast käest, et vihm pole muusikaelamuse saamisel mingiks takistuseks, isegi, kui taevaluugid on täiesti avali unustatud.
Kõik see kokku lummas mind veelkord ja eks te isegi teate, kuhu see lummus lõpuks välja viib?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar