Kui mingi sõnakujund pähe satub, püüan selle ikka üles märkida. Märgin üles, kuid edasi arendamiseks võimalust kohe ei otsi. Selleks peab olema sobiv hetk, sobiv meeleolu. Nii siis nüüd võtsingi ennast kokku, sest märkmete hulk hakkas juba üle mõistuse kasvama ja üllatuslikult leidsid ülesmärgitud sõnaseosed endale ka väga lihtsalt kaaslase. Nõnda saingi kerge vaevaga märkmetepagasi tühjendatud ning täienditega vormi valatud.
Teistmoodi sõnadevool tabab mind aga siis, kui mingid tunded tahavad must välja pääseda - siis leiab tee minust välja sõna sõna, rida rea järel. Siis ei saa ma kuidagi ennast peatada, et sõnadevool blokeeritud saaks. Ja polegi vaja, sest tunded tuleb ju enda seest valla lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar