Kui aasta vahetub, siis mingi sisemine hääl ütleb, et peaks justkui saama paremaks inimeseks, peaks endale mingid uued eesmärgid seadma, peaks kuhugi kaugemale püüdlema? Selleteemalised mõttearendused lõpetavad tavaliselt uusaastalubadustena. Nii hea on mõelda, et muutub aastanumber ning sellega koos püüame ennastki muuta. Kuigi järgmiseks aastaks on lubadused juba ununenud ning enam ei mäleta, mis lubamise hetkel eesmärgid olid, tekib lubada-tahtmise-meeleolu aastavahetuse lähenedes ometi justkui iseenesest.
Minu uue aasta lubadus on, et mul pole mitte ühtegi lubadust. Ei-ei, ma ei arva, et oleksin saavutanud kõik, millest vaid unistada oskan, samuti ei arva ma, et oleksin parim inimeste seast. Lihtsalt otsustasin, et kuna niikuinii on selliste lubaduste andmine suhteliselt tulutu, siis püüaks seekord sedasi, et aasta peale mingeid lubadusi ei tee, vaid püüan iga üksiku päevaga võimalikult hästi hakkama saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar