Müügistrateegia

"Tulge hetkeks, ma näitan teile väikest imet," lausub särasilmne müüjaneiu järjekordse kosmeetikaleti juures. Loomulikult on minupoolne vastus eitav. Sest minu jaoks on selline müügistrateegia täiesti vale - väikesed imed on hoopis mujal ja neid õnnestub mul näha päris sageli. Samamoodi võin ka ise enda jaoks imesid luua - lihtsalt vaadata midagi sellise pilguga, et see, mis parajasti sünnib, ongi väike ime. Ja kosmeetikast käin ma nii ehk naa suure ringiga mööda...

Vastused on teel

Kui näed, et mingi asi ei taha edeneda, siis alles hiljem selgub, et põhjused on selles, et asi tahab oma õigesse kohta minna. Nõnda selgus jälle, et ühe asja juures olid valed inimesed toimetamas ja seetõttu ei tahtnud see asi kuidagi paika saada. Tulid aga õiged inimesed ja kõik läks paika. Head teod vajavad puhaste mõtetega inimesi - teistsuguseid nad enda juures ei salli, sest nad rikuvad oma mustade mõtetega hea asja ära. Ja eks ikka tuleb otsida endale tegutsemiskaaslasi omasuguste seast, nende hulgast, kes jagavad samu väärtusi.

Uudses keskkonnas

Sai siin ükspäev restoranis käidud. Polnud ammu käinud ja kuna lõunaga oli kiire, siis sai otsustatud restorani mineku kasuks. Ja kohe oli aru saada, et ega me ikka õige seltskond pole restoranis käimiseks - kui ikka inimesed on maalt ja hobusega, siis nad ei oska restorani peente kommetega kenasti hakkama saada. Ja mis peamine - ega nad seda keelt ka mõista, mida seal kõneldakse - iga meie öeldud lause peale tuli kümme küsimust ja ega me aru saanud sellestki, mida meile räägiti. Aga nalja sai kogu selle külastuse jooksul päris korralikult, sest meid ei tahetud restoranist äragi lasta - ju siis olime sellised vaatamisväärsused, et teenindajad soovisid meid ikka pikemalt oma vaateväljas hoida.

Siit moraal: kui teil on vaja tunda, et te olete väga vales kohas, siis külastage (kiirtoidu)restorani.

Valesti mõistetud

Igast Su sõnast saan üha enam aru, et Sa mõistad mind valesti. Sa kardad, et minu tegude taga on mingi varjatud tagamõte. Kuidas Sa küll ei taipa, et ma olen Sinuga olnud aus? Ja seda alati. Isegi siis, kui minu ausus on teinud Sulle haiget, isegi siis, kui ma olen seda ette teadnud. Sulle haiget tegemine on aga olnud viimane asi, mida teha olen tahtnud. Miks Sa mind küll ei usalda või ei usu, et ma võingi olla täpselt selline, nagu välja paistan? Tean, kui elus on olnud palju pettust ja peitust, siis ei oska enam siirusesse uskuda. Ma näen, et vajan aega, et Sind veenda. Ma saan aru, et viimaks Sa siiski taipad, et kõik see, mida rääkinud olen, on täpselt see, mida mõtlen. Ja millest tuleb siis see, et mina Sind usaldan? Miks usun Sinu sisse, kui näen, et sellel usul pole suurt väärtust?

Loodan, et on antud aega - aega saada õigesti mõistetud, aega taipamiseks, aega teineteisemõistmiseks.

Paanikaosakonna vallandaja

Kui teil on vaja näha, kuidas paanikaosakonda tööle rakendada, siis tulge mõnikord minuga koos kuhugi, kus on mõni meesterahvas, kellega täiesti hästi läbi saan, kui läheduses on mõni naisterahvas, kes millegipärast ennast ohustatuna tunneb sellest, kui mina nende mõnede meesterahvastega hästi läbi saan.

Eilne õhtu pakkus jälle ühte suurepärast näidet. Ma ei tahtnud midagi muud, kui läheneva meesterahva käest küsida, kas tal on kaasas see, mille ma tal kaasa võtta palusin. Aga see, mis mu silma all selle peale toimuma hakkas, oli ikka täielik paanikaosakond. Meesterahva rabas sõna otseses mõttes jalust, et ta mingil juhul ei jõuaks minuni, üks naisterahvas. Ma seisin muiates eemal ja jälgisin olukorda.

Ehk kui tahate näha, kuidas paanikaosakond toimima panna, siis hoidke minu lähedusse, sest iial ei või teada, millal jälle põnevaks minna võib.

Tulemust näha

Mulle meeldib, kui asjadel, mida teen, on mingisugused tulemused. Võtame näiteks küpsetamise - segad koostisosas kokku ja paned koogi ahju ning üsna pea ongi tulemus käes. Nõnda leidsin ennast mõtlemas ka selle peale, miks mulle kooli ajal nt programmeerida meeldis - eks ikka selle pärast, et tulemus oli üsna kohe näha, see, kas asi toimib ja kas ta toimib nii, nagu mina parajasti mõelnud olen. Tulemust näha on väga mõnus - siis saad aru, et oled reaalselt midagi teinud. Aga eks ikka kipub olema sedasi, et midagi tuleb teha selleks, et oleks ka mingisugune tulemus.

Sisetunne ei peta

Kuidagi ei tahtnud mu suu painduda neid sõnu ütlema. Ma ei mõistnud, miks see nõnda oli. Aga teha polnud midagi. Nüüd saan aru, et see oli sisetunne, mis mind nõnda kindlalt ohjes hoidis. Sisetunne teadis, kuidas on õige. Ja need ei olnud mitte need õiged sõnad. Ja kuna polnud õiged sõnad, siis ei tahtnud nad ka minu seest välja saada. Õiged olid hoopis teised sõnad ja teod. Ja neil polnud nende esialgsete sõnadega mitte mingisugust pistmist. Õiged sõnad olid sellised, milleks polegi sõnu vaja, vaid nad on arusaadavad ka ilma sõnadeta.

Kevade esimesed märgid

Kevad tuleb, kuigi ta paistab kaugel olevat, siiski tuleb ta endale omase kindlusega. Esimeseks märgiks on juba ammu valjul häälel laulvad linnud. Kodune "lillepeerangi" annab juba märku, et varsti on suur kevad käes - üks kevadine lill on hakanud lehti ajama ja teisel on ilmunud esimesed märgid peagi saabuvast õitsemise ajast.

Ideaalsed lumehelbed

Ühel päeval avastasin ühe täiesti ideaalse lumehelbe. Kui teda märkasin, muutus mu päev paremaks. Nüüd on juba üsna pikalt olnud ideaalsete lumehelveste sadamise aeg. Nii leian ennast iga päev imetlemas järjekordseid ideaalseid lumehelbeid - ikka selliseid kuueharulisi - ja meenub hetk ülemöödunud suvest, kus mind kutsuti lumehelveste õiguste eest seisjate klubisse. Selline klubi on vajalik selleks, et inimesed ikka teaksid, et lumehelbed kõik kuueharulised on.

Ja kuigi sel aastal on lund ehk liigagi palju, siis mina leidsin täna hommikul enda jaoks ühe hea mõtte - et oleks ju võinud palju hullemini minna, see kõik oleks ju võinud vihmana taevast alla sadada.

Kas jaksan?

Emotsioonid seinast seina. Kuidas küll saaks sedasi, et ma ei oleks nii mõjutatav? Aga ei saa ju - kui on selline tundelisus sees, siis ei saa ka välise maailma mõjudeta kuidagi hakkama.

Endalt jääb vaid üle pärida, kas ma jaksan, kas suudan hakkama saada kõigi nende emotsioonidega, mida elu minus esile kutsub. Eks ma ikka pea jaksama, kuidas ma muudmoodi ikka saan.

Kui asja üle sügavamalt järele mõtlen, siis saan aru, et ei saagi rahulikuks jääda, kui oled millestki erutatud. Ehk teisisõnu: pean leppima - nõnda peabki asi olema.

Habras

Arvasin, et teine inimene on habras, sest tundsin ennast elevandina portselanipoes, kelle iga liigutus ja sõna järjekordse katastroofi esile kutsub. Ja valus oli, et ükski minu tegu, kuigi soovisin head, ei teinud head, aga halba tundus ta tegevat küll. Ja milline mure oli mu sees selle hapruse pärast ja selle pärast, millist mõju mina omasin.

Ja siis saabus hetk, mil sain aru, et ka mina olen habras. Hapraks tegi mind see hoolimine mu sees - see, et iga sõna võib haiget teha, oli kui paratamatus.

Miks on elus vahel sedasi, et kõige kallimate inimestega ei saa me suheldud, neid säästetud. Sellest, et need kõige kallimad saavad meile kõige rohkem haiget teha, olen juba ammu aru saanud. See lihtsalt on sedasi, sest nad on meie südame küljes.

Maailm ON imeline

Pühapäevahommik on sobiv aeg tegeleda üldfilosoofiliste teemadega. Täna leidsin viimaste aegade sündmuste peale tagasi vaadates, et maailm ON imeline. Ja mis väljendaks seda paremini, kui näited elust enesest.

Kui on raske aeg ja Su kõrval leidub mõni inimene, kes oskab väikeste ning lihtsate asjadega olla toeks ja abiks, siis on see ju imeline.

Kui näed, kuidas inimeste silmad säravad ja jutuvada ei taha kuidagi lõppeda, kui nad räägivad sellest, mida nad armastavad, siis on see ju imeline.

Kui inimesed, kes on midagi teinud vaid enda jaoks, satuvad ühel hetkel olukorda, kus nende tegemistest ka midagi enamat saab, ja nad oskavad sellest rõõmu tunda, siis on see ju imeline.

Kui üks laps mängib klaverit ja teised lapsed tantsivad sedasi nagu nende seest parajasti tuleb ning õues tuiskab ja möllab talv, siis on see ju imeline.

Kui üks inimene ütleb midagi sügavalt südamest, kui tema juures on armsad inimesed, ja need armsad inimesed peavad seda inimest väga eriliseks, siis on see ju imeline.

Kui üks hea inimene on leidnud teise hea inimese ja nad mõlemad säravad, siis on see ju imeline.

Kui on võimalus inimestega lugusid jagada, siis on see ju imeline.

Kui on inimesi, kes saavad aru, et kõige olulisemad on inimesed meie ümber, siis on see ju imeline.

Kui on tuisune öö ja ei ole teada, kas jõuad sinna, kuhu oled plaaninud jõuda, ning oled teekaaslasteks saanud tegudeinimesed, siis on see ju imeline.

Kui tunned, et iga päev rikastab Su elu uute positiivsete avastustega, siis on see ju imeline.

Sõltuda teistest

Õppimine käib täie hooga. Seekordseks asjaks, mida õppida, on valitud oskus teistest sõltuda. Rasked on need õppetunnid ja keeruline on selline elu. Aga eks ühistegemistega asjad sedasi olegi, et ikka keegi teine teeb kusagil midagi Sinu jaoks ja Sa pead teda usaldama, sest muidu lõpeb kõik sellega, et teedki kõike ise ja üksi, asjad saavad küll tehtud, aga rõõmu ühisest õnnestunud teost Sulle osaks ei saa.

Märgid-märgid

Vaatasin, mis toimub ja suur oli mu üllatus, kui avastasin enda jaoks uudsed märgid. Märgid viitasid sellele, et kõik asjad sõltuvad minust. Ehk teisisõnu: ka mina pean omapoolse panuse andma, et asjad toimiksid. Tegelik olukord on vast veelgi radikaalsem: mina pean olukorra päästma - hea, et mul vajalikul hetkel vajalikul määral tähelepanelikkust ja ettevõtlikkust jagus, muidu olekski kõik asjad lihtsalt olemata olnud. Kummaline, väga kummaline, poleks osanud arvata, et asjad kunagi sellise suuna võtavad.

Jätkuvalt olemas

See aasta tundub olevat vanade tutvuste uuendamise aasta. Mõni tuttav, kellega juba mõnda aega suhelnud pole, on justkui nõiaväel välja ilmunud ja nii mõnigi tutvus uuendatud. Sellised taaskohtumised on iseäranis põnevad siis, kui oled mõne inimese enda jaoks sõnadesse talletanud. Mõnus on nüüdki avastada, et oled juba varasematel kohtumistel suutnud endale luua inimesest õige pildi, sest ka praegu on temas olemas kõik need omadused, mida hinnanud oled.

Suhtelisus

Kõik, mis Sinuga juhtub või Sulle osaks saab, sõltub sellest, mis Sa ise teed ja millise energia oma tegude sisse paned. Nõnda leidsin ennast tõdemas, et vahel on mingid asjad, mille tekkepõhjustest ma päris lõpuni aru ei saa, juba paika pandud kellegi teise tegudega. Ja kui tegijad ei hooli, siis ei hooli tegijate tegemistest ka keegi. Aga kui tegijad panevad oma tegemistesse kogu oma südame, küll siis leidub neid, kes sellistest tegemistest hoolivad.

Eelarvamused

Jälle on olnud huvitav aeg. Huvitav aeg püüda mõista iseäranis iseennast - aru saada sellest, kuidas asjadesse suhtun. Antakse mulle algandmed ja meelestatus ette, et vaadata, mida teen, kui olukord muutub keerulisemaks, kui algselt paistab. Ja siis tekib võimalus katsetada oma arusaamiste, tõekspidamiste ja paindlikkusega. Tulemus on aga ikka teada - igas inimeses on midagi head, kui seda vähegi otsida. Küsimus on ainult enda tahtes seda leida.

Rahuliku südamega

Hea on avastada, et inimesed on mõistvad ja abivalmis - isegi kui see pole päriselt nende asi, tulevad nad ikka appi, kui peaks vaja olema. Tore on leida enda ümber sellise empaatiavõimega inimesi, kes ei pea paljuks anda omapoolset panust selleks, et minu hing saaks rahulik olla.

Elu teeb trikke

Kui oled juba korra andnud elule sõrme, siis tahab ta ikka kogu kätt saada. Nõnda leidsin minagi ennast tegemas asju, mida oleks pidanud teised tegema. Aga kuna minu osalust oli toimetamistes siiski vaja, ei saanud see ka kuidagi muudmoodi olla. Ja ehk laheneb kõik peagi.

Ja kuigi minu reaktsioon kogu olukorrale võib tunduda totakana - piirdusin vaid omaette naermisega - ütles elukogemus, et kuidagi teisiti reageerida oleks olnud vaid aja ja närvide raiskamine.

Mida mina tahan?

Kui üks mu kallis sõber minu käest ükskord küsis, mida mina tahan või mis on see, mis mind õnnelikuks teeb, siis vastasin talle, et mind teeb õnnelikuks see, kui need inimesed, kellest pean, on õnnelikud.

Nüüd siis olen saanud õnnelikumaks teha ühe enda jaoks väga olulise inimese. Ja see tunne mu sees on ikka üks äraütlemata hea tunne. Ja tema andis mulle võimaluse õnnelikumaks saada - teha midagi, mis midagi tähendab.

Mängu alga nüüd

Kas siis on jälle käes see aeg, kui tuleb mängima hakata? Tegelikult on hea, kui pinged on mõlemapoolselt maas ja õhus on tunda vaba mängulisust. See on lihtsalt võluv, milline vallatus peab olema sisse tulnud, kui avastad ennast korraga mängimas. Ja kõik heliseb ja helgib ümberringi.

Aeg kiiresti kadunud

Kui seltskond on meeldiv ja õhkkond on toetav ning julgustav, siis saab aeg ainult kiiresti käest kaduda. Nõnda oli minulgi õnne suurepäraselt aega mööda saata, tunda ennast täisväärtusliku liikmena ühes järjekordses ettevõtmises. On ikka vahvaid inimesi ilmas, kes siiralt ja avali südamega ringi käivad ning omi asju toimetavad. Tore on, kui saab neid nende tegemistes abistada.

Kontrollpunkt

Kui oled läbi käinud kõik teed ja rajad, siis laotatakse Su ette kontrollpunkt. See on koht, kus pannakse Sind tõega vastamisi. Ja tore on see avastus, mille saad siis teha. Avastad korraga, et vaatamata sellele, et oled käinud ahvatluste juures ära, on siin keegi, kes Sind liigutab. Kontrollpunkt edukalt läbitud!

Kahe vahel

Ma olen kahe vahel. Kahe väga sarnase inimese vahel. Huvitavad on need olukorrad, kui oled kahe vahel, kui need kaks teineteise olemasolust suurt midagi ei tea ega arvatagi ei oska. Aga kahe sellise inimese vahel on väga hea olla.

Tuleb meelde üks veidi sarnane olukord, millest, tuleb nüüd välja, suutsin luua täiesti õige luuletuse "Ring sai täis".

Lugudega üle valatud

Kui oled korraga sattunud inimesega õige teema peale, siis võib juhtuda, et mitte kuidagi ei suuda ja ei jõua Sa ära kuulata tema lugusid. Sest korraga on tal nii palju rääkida ja huvitav, et ta arvab, et just Sina võiksid see kuulaja olla. Ei-ei, kõik on õige, lugusid kuulan hea meelega ja naeran ning elan kaasa ka.

Aga kuidagi tundub mulle, et kusagil pinna all on nende lugude taga veenmisvajadus. Ei, mind ei ole vaja veenda, ma usun niigi.

Ja kõige huvitavam on see, et justkui iseenesest olen armastama hakanud asja, mida ma pole näinudki. Armastama, hoidma ja hoolima. Selliseid trikke teeb siis elu...

Kirjutamisest

Jah, huvitav on iseennast jälgida ja tähelepanekuid teha. Leidsin uue nüansi asjade juures, mida kirjutan. Ma kirjutan tavakirju samamoodi nagu kirjutaksin mõnes programmeerimiskeeles programmi - kuigi jah, loogeliste sulgude asemel kasutan tavasulge. Aga analoogia torkas teravasti silma. Mis teha, kui kõik asjad peavad olema täpsed ja ikka on vaja mõni täiendus teksti sisse põimida, et ei oleks midagi kaksipidi mõistetavat.

Kolmekordne võit

Kui tavaliselt räägitakse, et on win-win olukorrad, siis see asi, millega olen umbes-täpselt nädala jagu tegelenud, on win-win-win (ehk siis triple win) olukord - st kõigil on sellest asjast ainult võita (kõigil kolmel asjaosalisel). Igaüks peab ainult oma võimalused ära kasutama. Eks siis püüan minagi...

Midagi missioonilaadset

Kui olen siin ikka päris pikalt otsinud midagi sellist, mis võiks olla minu missioon, siis tundub, et olen leidnud midagi sellelaadset, mida olen otsinud. Teha midagi kirega, hoolimata millestki, on üks ütlemata hea tunne. Kas sellest ka päris missioon välja kasvab, seda näitab aeg. Aga praegu küll silmad säravad!

Ise oskan paremini

Kui mingi aeg tagasi arvasin, et minust mingit küpsetajat ei saa, siis nüüd on asi ikka päris korralikult muutunud. Nüüd, kui kusagil väljas söömas käies satun teiste küpsetisi maitsma, pean üha sagedamini nentima, et ma ise oskan paremini. Võib-olla on asi selles, et eks igaüks ikka teeb asju oma maitse järgi ja ju siis need asjad ongi täpselt minu maitse. Kõige huvitavam on asja juures see, et isegi, kui ma pole oma järjekordse küpsetisega päris lõpuni rahul, maitsevad nad mulle siiski, mida ei saa öelda nende asjade kohta, mida olen viimasel ajal toidukohtades maitsta saanud.

Mõelda suurelt

Kui olen midagi sellel nädalal õppinud, siis see on oskus mõelda suurelt. Kui oled harjunud arvutama kümne piires, on suhteliselt hoomamatu aru saada, mida tähendab sada või tuhat. Aga peab olema oskust mõelda suurelt - see on vist vaimult suurte inimeste iseärasus. Igal juhul on mul olnud koolitundide aeg, et saada aru, et piire seab vaid inimene ise endale. Kui need ära unustada, on võimalikud ka sellised asjad, mis jäävad väljapoole tunnetuse piire.

Täiuslikkus

Ülim rahulolu saabub hetkel, kui oled selgeks saanud, et on saabunud täiuslikkus, täiuslikkus mõtetes, millele saab järgneda ainult täiuslikkus tegudes. Täiuslikkus saabub selle peale, et asjad, mis esmapilgul teineteisest üsna kauged tunduvad, asetuvad nüüd üksteise ümber nagu mosaiigitükid, et luua ühtne tervik. Täiuslikkuse loob erinevate osade omavaheline kooskõla ja sobituvus.

Asjad vajavad aega

Asi, mida olen selle viimase nädala jooksul üsna kindlalt selgeks saanud, on see, et asjad vajavad aega. Ei ole mõtet mõtlematult tormata tulevikku, ei ole vaja asju tagant lükata, sest kõik ootab lihtsalt oma aega, et siis õigel hetkel saaks kõik täiesti õigeks.

Nädalaga jõuab mõndagi

Kui ma pühapäeval leidsin mind juba pikalt vaevanud küsimusele viimaks vastuse, siis poleks ma osanud arvata, et kolmapäeva õhtuks on ideed juba üsna kaugele liikunud ja reaalsed sammud ühe mõtte tõelisuseks saamise poole astutud. Arvestades sellist asjade liikumise kiirust olid kõik osapooled ikka väga operatiivsed. Oli meeleheite hetki, oli joovastust, oli peaaegu käega löömistki, aga kui ikka jagub usku, et kõik võib õnnestuda, siis kõik õnnestubki.

Teise mätta otsast

Kuidas paistab maailm teise mätta otsast? Seda ei saa Sa kunagi teada, kui Sinu enese sees pole tahtmist saada aru ja mõista. Nii leidsin minagi ennast olukorrast, kus oli vaja mätast vahetada. Ja tegelikult tuli välja, et see oli üks mu enda ammune mätas - see, millest olin unistanud. Aga oma arguse juures olin sellest mättast loobunud. Nüüd näidati mulle asju selle mätta otsast ja olles omaenda mõtete kammitsais pidin esialgu vastu punnima. Kuid kui hakkasin asja üle järele mõtlema, siis meeldis see asi mulle üha enam. Tahan teha veel rohkem, et saada selle mätta otsast maailma kaeda.

Hästi-halvasti

Kas tõesti on nii, et mõned suhted peavadki olema sellised, et nad käivad kogu aeg servast serva. Kord on asjad väga hästi. Ja järgmisel momendil on käes katastroof. Ja siis on kõik jälle hästi. Kummaline on olla sellises suhtes, mille puhul ei tea kunagi ette kustpoolt tuul täna puhub ja milleni see kõik välja viib. Aga vähemalt on huvitav ja on, mida oodata.

Mõned asjad ei muutu

Mõned asjad ei muutu. Kui mingid asjad kohe kuidagi suju, siis kuidas on nii, et ikka püüad neid toimetada. Ja ei aita siin ka see, kui näed ja saad aru, et see asi ei saa toimida.

Tegelikult on kummaline, kuidas ei toimi asjad inimeste vahel, kes teineteisele vaid head tahavad. See on selline äärmuslik olukord, kus head-teha-tahtmine on suurimaks takistuseks. Kõik, mis tuleb südamest ja mida niiväga teha soovitakse, muudab asja veelgi keerulisemaks.

Can we still be friends?

"Vanilla Sky" filmimuusika plaadi peal on sellise pealkirjaga laul. Kas me võiksime olla sõbrad? Kuidas saab üldse tekkide selline mõte, kui on ära käidud juba kaugemal ja tunnetatud midagi rohkemat kui sõprus? See on vaid enesepettus. Sõpruse ja armumise vahel on mõnikord väga õhuke piir, peaaegu tajumatu. Aga mis siis, kui mõne inimesega, mis sellest, et ta tekitab armumisega seotud tundeid, tahaks siiski enne sõbraks saada ja siis edasi minna, kui tee on ette nähtud?

Kas me võiksime olla sõbrad? Küsimus, mis on jäänud küsimata. Ja seetõttu ehk pole meist ka sõpru saanud. Kuigi ühiseid arusaamu ja puutepunkte, millele sõprust rajada, on küllaga. Ka väärtushinnangud on sarnased. Kas ehk liiga sarnased? Armumise juures ei tule sarnasus väga kasuks, vaja oleks teineteise täiendamist. Sõprusega on lood vist veidi teisiti.

Annaks paljugi ära

Vahel tekib tahtmine inimestele mõista anda, et nendele ja nende jaoks annaksin paljugi ära. Mida olulisem on inimene, seda enam olen valmis ära andma, seda enamast olen valmis loobuma. See vist on soov rõhutada inimesele, et olen tema jaoks nii mõnekski asjaks valmis. Õnn on, kui teine inimene seda mõista taipab. Ja iseäranis suur õnn on see, kui teine inimene seda ka hinnata mõistab.

Elufilosoofia mõju

Leidsin ennast saamas aru sellest, et elufilosoofia, mida praktiseerida olen püüdnud, mõjub väga hästi. Filosoofia ise on siis selline, et anna ja Sa saad kümnekordselt tagasi. Jah, see kõlab, nagu oleks ma saama peal väljas – kogu andmise asi on ehitatud selle peale, et aga saaks ja rohkem. Tegelikult on andmise juures nii palju rõõmu, et see on juba kümnekordne saamine. Ja kui veel kusagilt kõrvalt ka midagi juurde tuleb, siis ongi seda kõike nii palju, et pole teada, kas ikka ära mahub.

Lisaks avastasin veel ühe huvitava asja elu juures või siis maailma peale vaadates – kui püüad olukorda kontrollida, siis paratamatult tekivad probleemid ja seetõttu vist lähebki olukord kontrolli alt välja. Lase aga asjadel omasoodu kulgeda ja toimeta nii, nagu tunned, et õige on, ja kõik läheb nii, nagu peab.

Seadsingi ennast mõtteseisundisse: „Kõik läheb nii, nagu peab.“ Ja jälle näidati mulle, et see on ainus võimalus, kuidas lasta olukordadel ise laheneda ja seda soodsas suunas. Oleksin ma hakanud tegema mingeid meeleheitlikke samme, oleks see asi ilmselt lõppenud katastroofiga. Aga kui asjad said omasoodu kulgeda, siis läkski kõik õigesse kohta – tuli see, mis tulema pidi. Leidsin ennast mõtlemas selle peale, et mõnikord on vaja usaldada oma sisetunnet ja seda, et ka teised inimesed teevad seda, mida neilt oodata tahaks. Ja ennekõike tuleb usaldada elu.

Asjad, mis midagi tähendavad

On asjad, millel ei ole tähendust. Ja on asjad, mis tähendavad midagi. Tähendusega asjad on need, mis on olulised. Nõnda leidsin minagi ennast ühest tähenduslike asjade ahelast. Õnnelik olin selles ahelas. Tähendasid need asjad midagi nii andjatele kui ka saajatele. Ja mis võiks olla veel vahvam, kui südamest südamesse minevad, sügava tähendusega asjad.

Üks meeletutest

Tundsin jälle ära. Mu ees seisis üks meeletutest. Inimene, kes oskab unistada ja oma unistused ka teoks teha. Meeletus kumas läbi igast tema sõnast ja nii mõnestki teost. Samas mina kõrvalseisjana leidsin, et ma olen ikka paras siidinäpp. Mina ei oleks valmis selliseid asju tegema, mina tahaks olla mõnusasti, enda jaoks mingeid ekstreemsusi loomata. Aga võib-olla ongi meeletute jaoks parim olemise vorm alaline katsetamine ja enese proovilepanek? See on see olek, kus nad ennast hästi tunnevad.

Vanem, aga mitte targem

Elu näitab ikka üsna korralikult kätte, mis on need asjad, milles ka aastad tarkust juurde ei too. Eks see ole elu ja kõik tema sisse puutuv, milles õppimine käib, kuid millegipärast tundub, et tulemusi kuskilt ei paista. Inimsuhted on sellised asjad, mille valdamiseks tuleb terve elu ära elada ja siis ikka ei oska mitte midagi nende suhtes peale hakata. Nõnda tundsin minagi, et aastad on läinud, kuid targemaks pole ma nende aastatega saanud. Ikka on sedasi, et mõjuvad needsamad asjad ja toimivad needsamad nõksud.

Inimene põlemas

Kuulsin, kuidas telefoniliini teises otsas inimene põles. Nõnda vähe oli vaja selleks, et süüdata tuli, mis suure leegiga lõõmama lööks. Mul on hea meel, et ma sellist asja suutsin. Tegelikult ei teinud ma ju üldse palju, tegin õige väheke. Aga kuulda inimest põlemas, kogu hingest, on rohkem kui ihaldatav tasu sellise süütamise eest. Mõnus on see sisemine tunne, kui oled enda jaoks olulise inimese jaoks midagi olulist korda saatnud ja suutnud ta tõmmata lõõmama.

Ise tuleb endale võimalused luua

Näedsasiis, käes ta siis ongi. Tahtsin mis ma tahtsin, otsisin võimalusi mis ma otsisin, nüüd on nad siis viimaks leitud. Ja kõik, mida soovinud olen, kipub täide minema. Võimalused tekitasin endale ise. Ikka kippus asi sedasi olema, et muudmoodi ei õnnestunud seda asja korraldada, kui pidin kogu toimetamise enda peale võtma.

Muutunud elu

Nüüd siis olid need sõnad mu kõrvus, sõnad, mida muidu olin ihaldanud kuulda. Nüüd olid need sõnad mu kõrvus ja ma vastasin kutse peale: „Ei!“ Seda asja poleks ma ette kujutanud, et mina midagi seesugust võiksin teha. Kas siis ikka on elus sedasi, et kõik asjad tulevad millalgi, on vaja vaid kannatlik olla ja ära oodata, millal otsustav hetk saabub? Aga ootamise aeg on teadagi maru pikk ja polnud mul aega pikki aastaid oodata. Nüüd on kõik muutunud ja nõnda teistmoodi, et ma võisin vastata eitavalt (vist jätkuvalt) nii ihaldusväärsele kutsele.

Tegin maailma paremaks

Tegin maailma paremaks. Aitasin neid, kes abi vajasid. Eks seal oli mitu asja koos, miks üldse aitama asusin. Olid omad huvid ka mängus. Aga peamine oli kogu asja juures see, et sain milleski erilises kaasa lüüa. Sain osa millestki, mis pole laiadele massidele ja mis mõnele inimesele väga palju tähendab.

Kuid kogu selle maailma paremaks tegemise juures oli kõige olulisem see, et ka minu enda maailm muutus sellest paremaks (taaskord tekkis põhjus naerusui ringi käia).

Kriibib

Vaatasin täna pilte, ilusaid pilte. Ja tundsin, kuidas hing kriibib. Tahaks ka selle ilu sisse. Isegi, kui praegu ei ole seda ilu, vaid on tuisk ja torm, külm, lumi ja jää. Ikkagi tahaks selle sisse. Või vähemalt tahaks kuidagigi saada selle ligi, mis ilus on.

Ja loomulikult ei saanud asi piirduda ainult sellega, et võiksid olla ainult need ilusad pildid. Pidin nägema ka veel kriipivamat pilti. Et ma ikka teaks, millest ma ilma olen jäänud ja mis mulle ikka veel osaks pole saanud.

Tundemeenutused

Nii, see on nüüd siis käes. Olukord on kontrolli alt väljunud. Miks? Kuidas? Millest? Aru ma ei saa. Kas siis nii kergesti see käibki, lihtsalt üks pilt, üks nõksatus, üks mõte ja ongi kogu lugu? See kõik peaks olema ununenud, peaks olema kustutatud, aga pole ta nii väga midagi. Miks ta nüüd siis jälle siin on? Kuhu kadus see neutraalsus? Mis oli see, mis meenutas jälle kõiki neid tundeid?

Kõige hullem on see, et tegelikult pole mulle seda kõike üldse vaja. Ma ei taha neid asju uuesti läbi elada. Aga mingid asjad on ikka kusagil sügaval sees ja nende vastu ei saa. Mis kord juba sügaval hinges, ei seda sealt kergesti välja saa.

Mis silmist, see südamest

Vaatasin ükspäev ennast kõrvalt. Ma olen ikka täiesti sobimatu selleks, et püsida ühe inimese lummuses. Piisab vaid sellest, kui tekib silmapiirile keegi teine, kui ma kohe kaotan eelmise huviobjekti vastu huvi. Vähemalt peale vaadates leidsin ennast küll sellisest olukorrast. Jah, elu muutub kiiresti...

Vana arm ei roosteta

Täna jõudsin jälle ringiga tagasi inimeseni, kes kipub ununema, mõnikord harva. Aga eks ma ise otsisin probleeme. Kuidas saab mööda inimesest, kes on mingi asja oma südameasjaks võtnud, kui ma just selle asja kohta uurima hakkasin. Oh, milline kiusatuste retk sai kohe alustatud. Annaks kohe kiusatusele järele ka... Eks paistab, mis ja kuidas edasi. Vajaksin tõesti oma viimase kuu mõtete vahele veidi vaheldust.

Kirgedest

Kui on mõni kirg, mida rahuldada ei saa, siis tuleb leida alternatiivne lahendus. Vahel piisab sellest, et mõne oma teise kire ette võtan ja sellega siis ennast maandama asun. See on leevendus, mida pakuvad igal inimesel olemas olevad kired.

Kummaline oli see, kui avastasin, et olen ühe uue kire juurde saanud. Mõtlesin selle peale, mis on need asjad, mida kirglikult teen ja siis korraga leidsin, et on lisandunud midagi, mis minus taaskord kireleegi süüdanud on.

For all the wrong reasons

Ma olen juba tervelt kolm nädalat korralik olnud. Olen suutnud ennast režiimi peal hoida. Täiesti tubli saavutus, tegelikult. Aga... Olen seda suutnud ainult valedel põhjustel. Valed on põhjused, kuid tulemus on õige. Oh, elu on ikka nii keeruline.

Tegelikult on iga asja puhul oluline leida õiged motivaatorid. Ikka peab olema midagi, mis tekitaks soovitud tulemuse. Ikka tuleb tekitada inimese enda sisse see tahe, et sooviks teha vajalikke asju. Mina praegu soovin, õigete motivaatorite ajel. Eks paistab kaua selline mõju kestab. Praegu igal juhul asi toimib. Kolm nädalat on väga pikk aeg...

Naerukihvatus

Ikka leiab mõne asja, mis naerma ajab. Nii juhtus minugagi. Nina all seisis mul "Baccara" plaat - loomulikult tuli mulle kohe naer peale. Nõnda ma siis pidingi isekeskis naerma.

"Me jätame tobeda mulje: üks mustas, teine valges. Me oleme nagu Baccara."
"Misasja?"
"Baccara, oli minu nooruspõlves selline ansambel. Kas Sa ei tea?"
"Muidugi tean, aga mismoodi mina siia puutun? Sina ole Baccara, kui tahad."
"Ei saa nii lihtsalt."
/Vana kuub/

Selle "Vana kuuega" on vaja veel üks lugu ära rääkida. Kuigi olin endale komplekti selle kontsertlindistusega rõõmustanud juba aastaid tagasi, andsin kohe ära CD poole, jättes DVD endale. Nüüd siis viimaks rõõmustasin selle endale uuesti, et ka CDd saada. Ja kurb on mu meel - ma saan aru, et olulisem osa plaadist on lauludel, kuid siiski on suhteliselt kurb kuulda, kuidas mõnes kohas on vahetekstid poole mõtte pealt ära lõigatud. Nõnda jääb pool selle lindistuse võlust saamata, vaid seetõttu, et see on CD. Saan aru, et CD seab ajalise piirangu, aga kummaline on, et kui on otsustatud vahetekste edasi anda, siis võiks nad olla ikka kogupikkuses, mitte vaid jupiti. Aga ilmselt on see minu kiiks - sest müüakse neid asju ju koos ja eks siis inimesed vaatavad nii DVDd kui ka kuulavad CDd ning nõnda saavad niikuinii kogu ulatuses kõik teada.

Avatud silmadega

Kui elad oma elu kogu aeg ühtemoodi, siis ei oska arvatagi, et asjad võiksid kuidagi teisiti olla. Aga siis saabub hetk, kui keegi avab Su silmad ja seetõttu saad justkui uuesti nägijaks. See silmade avaja näitab Sulle, et asjad võivad olla ka teistmoodi ja nii märkad nüüd korraga neid asju, mida seni pole märganud, paned tähele seda, mille olemasolust enne vaid teadlik olid, kuid mida kunagi näinud polnud.

Ühest küljest on tore käia ringi avatud silmadega - maailm on ilusam ja helgem. Teisest küljest aga tuleb kurbus hinge, et enne pole seda ilus märganud ja et nüüdki mõnel hetkel seda muu varjus seisvana eraldada ei oska.

Mõttemängud

Laulusõnad tekitavad minus mõttemänge, sest neis on sees kõik see, mida elus läbi elada on võimalik. Nii võib ühel hetkel kujutada ennast 17-aastaseks Margareetaks või siis müstiliseks naiseks, kellega ei olegi võimalik kunagi päriselt kohtuda. Samuti võib neist leida endale omaseid käitumisskeeme - tuleb välja, et ka teised inimesed on vahel oskamatud oma asju ajama.

Mõttemängud on aga vahvad - kujutlusvõime asub teele ja teeb mõnisaid keerdkäike oma sihi saavutamiseks. Lõpuks võib leida selliseid huvitavaid kombinatsioone, et isegi üllatud, kuhu siis seekord välja sai jõutud.

Kärsitu

Vaatasin ükspäev filmi "The Lake House" ja leidsin ennast mõttelt, et ma olen ikka paganama kärsitu inimene. Selles filmis ootavad peategelased teineteisega kohtumist kaks aastat. Mina aga ei oska ega jaksa oodata ei nädalat ega päevagi. Hetkedegagi on probleeme. Mis siis veel aastatest rääkida. Kas on see kaasaegse inimese vajadus meeletu elutempo järele? Või on see lihtsalt teadmine võimalustest, mis iga mööduva hetkega tõelisuseks saamata jäävad?

Tunnen puudust

Tunnen nii mõnestki asjast puudust. Puudust tunda saan aga vaid sellistest asjadest, mida oskan igatseda. Puuduse tundmine tähendab ju seda, et see asi on mingil hetkel olemas olnud ja teda praegu olemas ei ole. Ja need asjad peavad olema head - ega muidu ju ei raiskaks oma energiat nende peale. Lohutada võin ennast sel tunnen-puudust-hetkel vaid sellega, et millalgi ikka jõuavad kätte need asjad, millest puudust tundnud olen.

Muusikast

Muusika kuningriik ei pärine siitilmast ning võtab vastu need, kelle on ära tõuganud nii kombed, intellekt kui ka kultuur. /Vaatega tuba, E. M. Forster/

Kunagi pole hilja

„Make a fool of myself?“
„Never too late.“
/The Bucket List/

Jah, iseennast lolliks teha pole kunagi liiga hilja. Alati on võimalik, et leiad enda seest selle oskuse ja veendumuse, et kõik ei lähe just nii, nagu kõlblusnormid seda parajasti nõuavad.

Kust aga tuleb see alaline soov olla korrektne ja korralik, teha kõike kehtivate reeglite kohaselt. See võtab ju elult kogu lõbu, või kuidas?

Autohull?

Avastasin ennast huvitava mõtte juurest. Kui oleks valida, kas kasutada raha endale mingi uue rõiva rõõmustamiseks või autole mõni vajaliku osa hankimiseks, siis kõhklematult oleksin valmis väljaminekut tegema auto kasuks. See oli üks üsna kummaline mõte. Kas sellest tuleb välja minu autohullus, mis ennast kusagil pinna all kogu aeg peitnud on? Eks siin ole mitu asja koos. Kõigepealt muidugi see, et auto on minu jaoks asi, mis peab töökorras olema. See lihtsalt on sedasi. Ja kui on võimalik töökorras olekut kindlustada, siis teen seda kõhklematult. Samas olen ma ilmselt nii vähenõudlik, et uusi rõivaid hangin endale üsna harva. Seega polegi selliste võimaluste vahel valimine justkui üldse mingi küsimus. Teema aga kerkis üles sellest, et tehtavad kulutused olid rahaliselt võrdväärsed.

Virisemiseks pole põhjust

Kui mõnel hetkel tahaks olla rahulolematu, siis leian enda seest tunde, et virisemiseks ei ole põhjust. Elu on olnud nõnda helde, et sellist heldust ei oleks ma temalt oodata osanud. Kuigi tahaks mõnikord rohkem, siis tean, et see, mida ma kogeda saanud olen, on palju enam kui teistel inimestel terve eluea jooksulgi õnnestub kogeda.

Ma tean seda kõike

Ma tean, et ei tohi. Ma tean, et ei saa. Ma tean, et on vaja oodata. Ma tean, et pole võimalik. Ma tean, et selline juba kord elu on. Aga igatseda ja loota tahaks ju ikkagi ka? Seda ei saa mulle keegi keelata. Seepärast igasten ja loodan. Kuigi tean, et asjad peavad käima oma loomulikku rada pidi. Tean, et pean leppima osaks saanud õnnega. Ja kui peaks veel õnne osaks saama, siis see on üks järjekordne ime, üks ütlemata suur ime.

Muutumatud inimesed

Kui pole mõnda inimest aastaid näinud ja kohtud temaga taas, siis on hea avastada, et mõned inimesed on ikka samasugused, et mõned inimesed püsivad ka aastate möödudes samasugustena, vähemalt oma põhiolemuselt. Ja kui see muutumatus on täpselt selline, mida ootad ja loodad, siis on vedamine veel iseäranis suur. Sellise vedamise osaliseks sain ükspäev - oli tore päev!

Minu inimene

Vahel on sedasi, et pole palju vaja selleks, et saada aru, kas inimene on minu või ei ole ta seda mitte. Juba mõnest teost ja mõnest lausest piisab, et saada aru, et on tegemist on minu inimesega. Mõnus on tabada ennast sellise äratundmise juurest, et olen leidnud järjekordse oma inimese.

Hukutav kombinatsioon

Mis mind võlub? Mis mõjub mulle atraktiivselt? Leidsin jälle ühe kummalise asja - mulle meeldib, kui ühe mehe sees on kaks täiesti erisugust olemust. Mulle meeldib, kui mehes on korraga sees nii karmus-teravus kui ka hellus-õrnus. Selline on minu jaoks hukutav kombinatsioon - sellisele kombinatsioonile ei oska ma eriti hästi vastu seista. Kas ongi vaja? Ei usu, et oleks - kui usaldus on olemas, siis võib ennast hukutava kombinatsiooni meelevalda unustada.

Hoidke oma lähedasi!

Tekkis üks hetk, mil oleks tahtnud öelda kõigile enda jaoks olulistele inimestele, et nad hoiaksid enda jaoks olulisi inimesi ja suhteid. Kahjuks oli see hetk, mil olin saanud järjekordse kinnituse, et üks suhe, mille suhtes olen igasuguse lootuse kaotanud, ongi nõnda igaveseks kaotatud. Ja see just oligi selline kirgastumise hetk - tahtsin, et kõigil teistel oleks olulised suhted korras ja et nad oskaksid neid hoida.

Ehk siin ongi minu sõnum teile: "Hoidke oma lähedasi!" /See oleks oma vigade vältimine ja õppimine teise inimese vigadest./

Läbilõigatud mõte

Tekkis tahtmine ihata ja kogu südamest oodata, panna kogu oma igatsus lootusesse. Selline oli tahtmine, aga tegin sellele kiire lõpu. Laususin endale: "Kõik läheb täpselt nii, nagu peab!" Peagi sain teada, et esialgse mõtte läbilõikamine on ainuõige tegu - sellega säästsin ennast liigsest üleskeerutamisest ja sisututest lootustest. Tulemuseks oli aga, et sain olla igati rahul sellega, mis tegelikult toimus.

Täiendus mõned tunnid hiljem: ...on võimatu tulevikku ligilähedaseltki ette aimata /.../ on võimatu eluks harjutada. Väike viga dekoratsioonides, üks nägu publiku seas, publiku lavaletung, ja kõik su hoolikalt läbi mõeldud liigutused ei tähenda midagi või siis tähendavad liiga palju. /Vaatega tuba, E. M. Forster/

Ja veel mõne möödunud minuti järel: You cannot plan the future by the past

Juba nüüd näha

Jah, aasta alguse märke sai õigesti loetud. Juba täna, aasta 13. päeval sain kinnitust sellele, et see aasta on selline, kus võtan oma elu korraldamise enda kätte, ise leian endale võimalused, et saaksin soovitut. Initsiatiiv on selle asja nimeks. Eks paistab, kas see ka karistatav on. Praegu tundub, et päris mõnus on ise otsustada ja samme astuda. Saab näha, kuhu see kõik välja viib.

Piinlikult hajameelne

On selle armumise asjaga ikka keeruline küll. Avastasin, teise inimese jutuvada ajal, et olen mõtetega rännanud hoopis mujale ja totakalt omaette naeratama hakanud. Kuidagi ei suuda keskenduda neile asjadele, mis tegelikult tähelepanu nõuavad. Ikka tulevad meelde heldimapanevad hetked, ikka leian ennast enda jaoks oluliste hetkede keskelt. Piinlik on mul enda pärast, et selline hajameelsus mu vallutanud on.

Samas ei oska ma ka midagi ette võtta - kui on pidevalt võimalik sellest allikast uusi hetki ammutada, ei tule lõppu neile kallistele hetkedele, mille peale ülejäänud aega raisata. Eks see oli armunud inimeste tobe komme - armumine on juba selline hingeseisund, milles olles inimeselt adekvaatset käitumist loota on päris mõttetu.

Sisemine kindlus

Selline olukord on küll esmakordne, kus olen avastanud enda seest sisemise kindluse. Mitte midagi ei ole vaja karta, mitte millegi pärast pole vaja muretseda, sest kõik on paigas ja õige. Sisemine kindlus annab mulle "jõupositsiooni", et lõbusalt ja hirmudeta teha täpselt seda, mida tahan. Ei loe mulle miski, mida teised arvata võivad. Kui tavaliselt keerutaksin oma peas mõtteid sellest, et midagi võiks valesti minna, siis praegu saab kõik ainult õigesti minna, praegu saab kõik vaid suurepärane olla.

Imelised peavad olema need hetked, millega on antud selline sisemine kindlus, sisemine veendumus, et karta pole vaja. Imelik on, et ka see teema oli arutluse all ja juba toona väitsin, et ei karda. Ehk seepärast ongi mu sees see sisemine kindlus. Teadmine, et reaalselt on võimalik (ka kõige meeletumate) unistuste täitumine, annab ikka tohutu sisemise kindluse süsti.

Kuradike mu sees

Juba mitmendat päeva on mu sees üks kuradike, kes mu tegusid juhib, kes korraldab seda, et ma tobedatesse olukordadesse satuks. Selline võiks olla tõsine ja murelik suhtumine toimuvasse. Kuid mina olen hoopis lustlik ja seiklushimuline, tunnen, kuidas kuradike mu sees innustab mind aina meeletumaid samme astuma.

Põhjuse leiab alati

Kui soovid leida võimalust katkenud vestlust jätkata, siis põhjuse leiab alati. Olgugi, et sõnad on hoopis teised, mis varem valmis mõeldud, ja teemad on sootuks midagi muud, kui see, mis tegelikult meeles mõlgub. Aga põhjuse leiab alati.

Nõnda saigi üks katkenud jutulõng on järjekordse jao võrra edasi aidatud. Kuigi räägitud sai kõigest muust, sai edasi antud olulisim - suhtumine sellesse, mis toimunud. Süda on nõnda rahul, et ilma suurema sekelduseta ja sõnadesse takerdumiseta sai antud märku, et kõik on parimas korras.

Nüüd siis jääb ainult edasi minna. Julgelt ja sirge seljaga - nagu varemaltki. Inimlik soojus vastu kajas.

Varem oleks tahtnud tunda

Kas teil tekib mõne inimesega tuttavaks saades tunne, et oleksite tahtnud teda varem tunda? Elu muudab inimesi, sellest ei pääse me keegi. Küll lihvib ta nurki maha, küll annab iseloomuomadustesse uusi värvinguid juurde.

Kui mõne inimesega esimest korda kokku puutun, siis mõnikord tahaksid näha, milline ta enne oli, kuidas on ta saanud selliseks, nagu ta parajasti on. Nõnda tunnen mina mõnikord, et tahaks olla mõnda inimest tundnud juba varasemast ajast. Samas saan aru, et võib-olla sellel ajal oleksime teineteisest märkamatult mööda läinud. Sest olen ju minagi muutunud.

Aga mõttega, et kuidas oleks mõne inimesega olnud kohtuda siis, kui kõik oli teisiti, võib ju ikka mängida.

/Ja kohe tuleb ette hulgaliselt momente, mil ma olen mõne inimesega minevikus väidetavalt kohtunud, kuid need kohtumised ei ole minusse mingete meenutuste jälgi jätnud./

Üks erakordne inimene

Vahva on kokku puutuda erakordsete inimestega, kes teevad mingite asjade nimel, mis nende jaoks olulised on, rohkem, kui need, kelle südameasjaks peaksid need asjad tegelikult olema. See on selline kirgastav hetk, kui tabad, et on erakordseid inimesi olemas.

Ja kui teil peaks tekkima tahtmine Eesti balletieluga kursis olla, siis www.ballett.ee on üks asjakohane kodulehekülg.

Õ nagu sõprus

Ühel hetkel avastasin (sellest on juba päris mitu aega möödas, kuid nagu ikka tahavad mõned mõtted pikemalt mõlgutamist saada), et "õ" on üks väga sobiv täht sõpruse kirjeldamiseks. Kuna "õ" täht on eesti keelele omane, siis tahaksin arvata, et sellise tähe erilisus lisab igale sõbrasuhtele samasuguse erilise maigu.

Nõnda tore on, kui on sõber, kellega kõneleda saab nõnda, et mõlemal on mõnus olla.

Elus juhtub mõndagi...

"Muinasjuttudes juhtub nii mõndagi, aga elus on vahel nõndagi, et seal juhtub veel enam, sellest sünnibki uus muinasjutt." Selline oli kunagi üks laul, mida lauldi Vanalinna Päevade raames peetud muinasjutuõue etenduste sissejuhatuseks.

Praegusel juhul tuleks see laul ümber sõnastada järgmiselt: "Laulus juhtub nii mõndagi, aga elus on vahel nõndagi, et seal juhtub veel enam, sellest sünnibki uus laul." Sellise mõtte sain oma peas sõnastatud hetkel, kui leidsin, et olukord, mida parajasti läbi elasin, on üsna täpselt ühes laulusalmis kirja pandud.

Mõtte jõud

Täna hommikul õnnestus mul näha, kuidas toimib mõttejõud. Oli mu kõrval inimene, kellele ei meeldinud lahendus, mis talle välja pakuti. Leidsin ta enda kõrvalt ketramas, et nii ikka need asjad ei lähe. Ketras mis ta seda mõtet ketras, aga ära suutis ta muuta asjade korralduse. Sai hoopis teistsuguse lahenduse. Loodetavasti sai see parem - igal juhul sai see rohkem tema soovide järgi, kui esialge variant.

Tõrjudes väiklust

Kui taban ennast mõne väiklase mõtte pealt, siis asun seda kohe tõrjuma. Milleks olla väiklane, kui on võimalik olla helde, lahke ja avatud hingega. Väiklus viib vaid kibestumuseni, ainult iseenda mürgitamiseni. Kuidas aga suudaks neid esialgseid väiklaseid mõtteid ennetada? Selle kunsti tahan omandada. Nõnda, tean, võib minust saada parem inimene.

Nüüd siis on otsustatud

Oli siin kunagi üks nimekirja koostamise teema. Ootasin ja vaatasin ma seda asja nõnda kaua, kuni jaksasin. Ja nüüd siis on asjad nii, et sain teada, miks mul see otsustamise asi nõnda keeruline oli. Asjad tahtsid lihtsalt teistmoodi minna. Ja ehk ongi hea, et sellest asja ei saanud? Eks elu näitab, kuhu ja mismoodi edasi. Ehk tuleb teisi võimalusi või teistsuguseid kombinatsioone?

Korrektsus ennekõike

Jälle sadasin jalgupidi samasse ämbrisse. Lugesin enda jaoks olulist uudist - otsisin selle välja, et lugeda üle seda, mida olin juba kuulda saanud. Lugesin ning sain taaskord kinnituse selle kohta, et inimesed ei viitsi ega taha süveneda. Kas siis tõesti on nõnda keeruline välja uurida mõned üksikud faktid ja nendega kõik paika panna? Aga ei, kes see ikka viitsib vaeva näha sellise asjaga nagu korrektsus.

Maine on visa tekkima, aga kerge kaduma. Juba teine mainekaotus selle veel üsna lühikese aasta jooksul. Kuidagi kurb algus uuele aastale.

Kui vahel tahaks...

...viriseda, vinguda või millegi kallal oma hambaid teritada, siis avastan üsna pea, et selline tegevus mulle pikaks ajaks rahuldust ei paku. Peagi leian ennast juba sellelt lainelt, et elu on ilus ja kõik on suurepärane. Kuid vahel tunnen siiski, et ka mina võin ju mõnikord natuke tujutseda (või siis vähemalt teha nägu, et tujutsen). Lubage mulle need mõned hetked, siis saan ennast juba kokku tagasi ja olengi jälle rõõmsameelne ja janune lõbu järele.

Kamaluga õnne

Kusagilt olen kuulnud, et ütluse selle kohta, et killud toovad õnne, olevat vanad eestlased oma suures optimismis välja mõelnud. Hea on sedasi mõelda. Iseäranis siis, kui oled parajasti kummuli keeranud pool alusetäit teetasse, millest enamus kildudeks on purunenud. Kas siis nüüd saan ma kamaluga õnne tunda? Kilde oli ju küllaldaselt...

Inimesed on erinevad

On inimesed, kelle jaoks on loodud kollane ajakirjandus. On inimesed, kellele meeldib teiste eludest kõike teada saada. Ja on inimesed, kellel on iseenda eluga nii palju peale hakata, et pole aega võõrastesse eludesse süvenemisega tegeleda.

Sellest kõigest järeldan, et inimesed on erinevad. Erinevate arusaamade, erinevate huvidega. Ja igaühel on õigus olla just täpselt selline, nagu ta soovib. Seda õigust tahan rõhutada, sest tean, et lastes teistel jääda iseendale truuks, võin kindel olla selles, et ka mina võin olla see, kes ma olla tahan.

Veel üks märk

Praegu meenus veel üks asi, mis 1. jaanuaril juhtus. See oli justkui märk selle protsessi, mille möödunud suvi lõpul käima lükkasin, lõppemisest - autoraadio antenn murdus viimaks täiesti katki justnimelt uue aasta esimesel päeval. Nüüd siis on tee otsas, uus antenn küll juba auto peal, aga pole kindel, kas tahan massimeediakanaleid oma ellu tagasi saada.

Üks soov jälle täitunud

Olen juba mitmeid aastaid tahtnud talvisel ajal loomaaeda minna. Täna siis sain selle soovi täide viidud. Mõnus talveilm viis loomaaeda jalutama ja vaatama, millised siis näevad loomad talviti välja. Minu suureks imestuseks oli nõnda palju loomi väljas külma käes - eriliseks üllatuseks ka kängurud. Ja kõige toredam oli see, et hülged, minu suured lemmikud, kaunist talveilma oma basseinis nautisid. Lisaks hakkas silma, et loomaaias on kõvasti laiendus- ja uuendustöid tehtud ning seetõttu tundus ka loomadel parem olevat. Kokkuvõtlikult oli tore talvepäev!

Saatuslik veebruariöö

Ühel saatuslikul veebruariööl aastaid tagasi kohtusin inimesega, kes muutis mu elu. Täiesti ootamatult astus ta sügavalt mu ellu sisse. Sellest, mis oli algul mäng, sai midagi rohkemat. Praegu püüan aru saada, miks? Milleks oli talle mind vaja? Põhimõtteliselt olen vastuse juba ammu teada saanud, st mõistan, miks tal oli vaja kedagi kõrvalt, kedagi, kes oleks talle olulisele inimesele lähemal kui ta ise sel hetkel oli. Aga miks just mina? Kuidas just minust sai see inimene, kelle ta välja valis? Mina ei teinud midagi, peale väikese tögamise, mis ikka asja juurde käib.

Neid vanu asju ja aegu meenutan justnimelt nüüd, sest viimaks tunnen, et olen temast üle saanud. Nüüd viimaks olen võimeline asja analüüsima, enne oli võim ja vägi tema käes ning mina olin vaid tunnete ajel tegutsev ja toimetav inimene. Kuigi meie viimased kohtumised ei ole minusse enam niimoodi mõjunud nagu nad varemalt tegid, on ta siiski olnud mu mõtetes ikka sellel erilisel kohal. Teda olen ma oodanud ja teda kohata lootnud.

Praegu aga tahaks minna ta juurde ja küsida: "Miks?" Nüüd oleksin valmis põhjuseid kuulama. Ja vaatamata kõigele on mu südames jätkuvalt soov, et tal hästi läheks ja et ta õnnelik oleks. Tema õnn on minu jaoks alati oluline olnud. Täpselt samamoodi, nagu tema jaoks on olnud kellegi teise õnn oluline. See mind tema juures võluski - julgus võidelda oma õnne eest ka siis, kui tundub, et see käest kipub libisema. Ja kui ma võisin olla abiliseks selle eesmärgiks saavutamisel, siis seda suurem on minu õnn.

Tõestamisvajadus

Kui on kätte jõudnud see hetk, mil avastad, et oled kellegi jaoks midagi enamat kui lihtsalt üks inimene massist, siis tekib justkui iseenesest mingi tõestamisvajadus Sinu enda sees. Kummaline on see, et kellegi jaoks, kes Sind juba on märganud, tahad nüüd jätta paremat muljet, olla iseenda parim variant. Kui nüüd asja üle järele mõtlema hakata, siis pole ju enam midagi vaja tõestada – kõik on tõestatud ja kinnitustki saanud. Ja see kõik on käinud loomulikult, ilma liigse pingutuseta. Nüüd midagi tõestama asuda on ilmne rumalus. Aga eks need sisemuses möllavad tunded ongi täpselt sellised, mis panevad lollusi tegema ja igasuguseid reegleid eirama.

Mehisem pool

Kust küll võetakse selline sisemine jõud, et enda mehelikkus täiel määral välja elada, võttes samas kõrvale ääretu helluse. Need just on need asjad, mis võluvad meeste juures, sest nõnda näitavad nad välja oma mehisemat poolt – kui see juba paljastatud on, pole midagi vaja häbeneda, kõik on loomulik, kõik on kohane. Nauditav on olla selliste hetkede tunnistajaks. Nõnda võibki uskuda, et maailm on imeline ja unistustest saab tõelisus.

Sõnad näitavad sisu

Igaüks nimetab asju sedasi, nagu ta asjade peale mõtleb. Esimesena tulevad suust välja sõnad, mida oleme oma mõtetes kandnud. Mina polnud selliseid sõnu kandnud, minu jaoks olid nad võõristust tekitavad. Nõnda saingi teada selle tõe, mida olin enda sees kandnud. Sain teada, et ma pole hetkekski enda peas selliseid mõtteid kaalunud. Minul olid hoopis teistsugused mõtted ja hoopis teistsugused tunded, teistsugused arusaamad ja suhtumised. See oli üsna õnnelik avastus – et vaatamata meeletusele, mis kõike esile kutsus, ei olnud sinna juurde tekkinud teistsuguseid mõtteid. Oli ja on ka praegu vaid siiras imetlus ja austus, usaldus ja rõõm.

Mõtelda ei ole vaja

Kui tekivad hetked, kus midagi muud teha ei ole, siis ikka kipuvad igasugused mõtted pähe. Jah, kipuvad pähe need mõtted, mida on magus endast seest läbi lasta. Ikka mõtlen, kuidas oli. Ja mõlgutan mõtteid ka selle üle, kuidas kõik edaspidi olema saab. Lootus toidab selliseid mõtteid, võimalused, mis tulevikus olemas on, pakuvad hulgaliselt viljakat pinnast mõttelendudele.

Aga tegelikult pole mõtelda vaja. See ei vii kuhugi, sest tegelikult lähevad asjad ikka sedasi, nagu nad just parajasti minema peavad. Kuidas nad aga minema peavad, seda ma praegu ei tea. Seda näitab vaid aeg. Ootus, lootus, ärevus on hinges lainetamas. Meeletu rõõm vaheldub täieliku meeleheitega. Mõtlemine ei aita kuidagi kaasa, pigem teeb olemise talumatuks. Tahaks juba mingit muutust. Aga ei saa, sest ma tean, et ma pole seisukorramuutuseks veel valmis.

Läbiv tegevus

See aasta möödub mängu tähe all. Algas kõik juba aasta lõpus, aasta viimasel päeval sai hulgaliselt lauamänge mängitud. Ja nüüd on päevade sisustamiseks olnud ikka ja aina mängud. Milliseid suurepärased lauamängud on küll maailma loodud! Ja nende paremikuni polegi ma veel jõudnud. Ja selle mängutuhina tulemusena seisab mu laual "Hundimäng", mis vajab mängimist, et järgmine kord ulgumine ja sõrmedega laual klõbistamine paremini välja kukuks. Head mänguaastat!

Uue aasta esimene suur huumor

Jah, palju võib oodata selliselt aastalt. Lõpuks siis rõõmustasin endale "plaadid", mida olin juba mõne aja oodanud. Rõõmustasin jah, aga... Plaate ümbrise sees ei olnud. Algul arvasin, et ühte plaati ei ole, aga lähemalt vaadates selgus, et ka teist plaati ei ole. Nojah, eks vahel läheb asjadega kiireks - ei jõuagi ümbrise sisse plaate panna. Jah, eks ma pean siis oma kujutlusvõimet kasutama, võtma plaadiümbrise kätte ja kuulma ja nägema oma vaimukõrvas ning -silmas plaatidel olema pidanut.

Improvisatsioon, leian sõna plaadiümbriselt. Eks pean minagi nõnda improviseerima...

Väärtustamisest

Kui kedagi või midagi oluliseks pead, siis ikka teed nii, et sinu teod oleksid kooskõlas selle inimese või asja olulisusega. Kui aga vaid oma sõnades räägid, kui oluline mõni asi on, ja tegudega neile asjadele kuidagi järele ei jõua, siis tead kindlasti, et pole see kõik nii tähtis teps mitte.

Nõnda siis on inimesed ja asjad, keda/mida tähtsustad, olulised vaid siis, kui annad neile väärtuse oma tegude läbi. Ja kui teod tegemata jäävad või midagi osutub olulisemaks, siis ei saa väärtustamisest juttugi olla.

Mõnikord on kurb kõrvalt vaadata, mida tähtsaks peetakse ja mida sugugi mitte. Vabandusi leiab alati, kuid tühisuse märk jääb külge. Ja kuigi vahel tekib lootus, et inimesed on muutunud/muutumas, siis südame teeb hellaks see, kui nad oma käitumisega annavad kinnitust sellele, et asjad on jätkuvalt nii, nagu nad on ka varematel aegadel olnud.

Kuid samas on hea meel näha inimesi, kes hoiavad ja kannavad väärtusi ning tegudega kinnitavad oma sõnu. Ja vahel ei lausu sõnagi, kuid teevad rohkem, kui mõni oma suure suuga eales teha jõuab. Sellised inimesed mulle meeldivad!

Kõik sõltub iseendast

Uue aasta esimene hommik leidis mu sel korral eest täis otsustavust. Olin otsustanud, et kuna minul on võimalus teisi inimesi aidata, siis pean andma omapoolse panuse, et saaks teoks nende inimeste soov. Miks nõnda otsustasin? Aga seepärast, et kui inimesed ise on leidnud, et nemad mingeid samme ei astu, siis võin ju mina olla see, kes teeb võimalikuks selle, mis muidu jääks mugavuse või soovimatuse taha. Kas minu panust ka hinnatakse? Mine tea, aga olulisem on see, et mõned kellegi jaoks olulised asjad said teoks ja tõeks. Ja muu polegi oluline.

Alustades uut aastat heategudega võin kindel olla, et heategusid jagub terveks aastaks.

Lihtne elu

On inimesi, kes elavad oma elu lihtsalt - ootavad, et teised inimesed nende eest kõik ära teeksid ja otsustaksid. Ja on inimesed, kes elavad oma elu teistmoodi - nemad on need tegijad ja otsustajad. Selline mõte koorus välja ühest vestlusest. Kui sul on vaja astuda vaid üks väike samm, et midagi ära teha, ja sa seda sammu ei astu, siis ilmselt oled lihtsat elu elav inimene. Ehk siis loodad, et sinuni tulevad asjad ka ilma sinupoolse pingutuseta. Aga kui astud sammu, vahest kakski soovitu poole, siis võid kindel olla, et saad täpselt seda, mida tahad.

Aastavahetus on inspireeriv

Sattusin lugema sõnumeid, mida olen teistele inimestele aastavahetuse puhul saatnud. Ja avastasin üllatusega, et aastavahetus on väga inspireeriv hetk. Olen saatnud selliseid salme, mida nüüdki oli päris meeldiv lugeda. Mõtlikuks teeb see hetk, mille oleme ise tähtsaks teinud - tegelikult pole selles ju muud midagi erilist, kui vaid üks järgmine hetk, päev, kuu, aasta meie elus. Sõltumata sellest, et aastanumber vahetub ja kalender nullitakse ära.

Kui on ette nähtud

Viimasel ajal valmistab mulle probleemi muusika valimine. Plaate, mida kuulata, on hulgaliselt ja seetõttu on imeraske otsustada, mida konkreetselt mängima panna tahaks. Eile sai siis otsustatud Jaan Tätte kasuks. Ja üksikutele Tõnu Raadiku muusikaga paladele järgnesid täielikult Jaan Tätte enda kirjutatud lood. Ja siis korraga oligi need sõnad mu kõrvus. Need, mis olid ette nähtud.

Ja need käisid sedasi:

Ei tea, kas see, mis meie vahel eile õhtul juhtus,
ongi ainult see, mis vahel on:
kui inimene teise sisse sõbralikult suhtub
või veidi rohkem, kui see tavaks on.

Kas minu käitumine kombelõtvusena näis,
kui suu läks kogemata vastu suud?
Kui minu nina vastu sinu sooja põske käis
ja mõte haarata ei suutnud muud,

kui vaid, et ma ei ole üksi sellel patuteel,
ma tundsin, korraks liikus sinu huul.
Siis mõtlesin, et aitab kah, mis siis, et tahtsin veel...

...

Ei taibanud, et enne, kui sa jõudsid minu kambri,
su võitlus oli võidetud su peas.

...

Ma enesesse priskelt valepõhjendusi tõin,
et mitte sinu rahu rikkuda.

...

Ju peagi hommik kohtas meie magamata päid.
Ei teadnud, kuidas juttu alata.
Sa lohutasid naerdes mind, et kõik on hästi läind.
Küll veidi kahju on, miks salata.
/Ballaad, Jaan Tätte/

See on olnud üks nendest lugudest, mis on esile kerkinud ka varem. Aga nüüd, kuulasin ja vaatasin ja tabasin ära, et see on justkui minu elust maha kirjutatud. Oh, kas siis tõesti, viimaks ometi on see siis tõesti olemas?

Traditsioone tuleb jätkata

Uue aasta algul tuleb ikka midagi soovida. Soovida tahaks ikka midagi head. Hea soovimine teeb ju maailma paremaks.

Soovid Sulle, kallis lugeja, uueks aastaks: et uus aasta muudaks senised suhted sügavamaks ja siduvamaks; et uus aasta annaks ehk juurde ka mõne uue suhte, mille järgi seda aastat hiljem hea meenutada on; et oleks alati aega lähedaste ja oluliste inimeste jaoks; et hellust ja hoolivust oleks selles aastas.

Soovide täitmist püüan iseendast alustada. Eks paistab, kuhu see kõik välja viib.

Soovimatus valgusvihus

Sattus jututeemaks olema see, kas inimesed tegelevad iseenda eksponeerimisega ja kuidas siis need asjad välja kukuvad. Ja huvitav asi tuli välja. Et inimesed, kes püüavad pidevalt valgusvihku ja tähelepanu keskpunkti sattumisest hoiduda, satuvad siiski kuidagi ikka sinna soovimatusse paika. Kas see on jälle selline elu äraspidine reegel, et see, mida mõni teine ehk kogu hingest ihkab, saab osaliseks hoopis kellelegi teisele, kes pole suurest "õnnest" sugugi vaimustatud.

Kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest, mida ihkad,
siis sa hiljem üle kõige samu unistusi vihkad.

...

Mida tunda pole saanud,
seda pole sinu sees.
Millest ilma oled jäänud,
see ei oota sind ka ees.
Seda, mida sul ei ole,
seda anda sa ei saa
ja su jalge all on võõras-võõras maa.

...

Sinu unistuste maailm enam kaua sind ei toida,
kui sa tunned, et sul millestki ei ole kinni hoida.
Kui ka elu lubab panna sulle kuldse krooni pähe,
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe.
/Võõras maa, Jaan Tätte/

Märgid uue aasta algusest

Uus aasta andis mulle kohe kaks märki. Esimene märk oli see, et uus aasta tuleb stiihiline - kuidas muudmoodi saada aru sellest, kui mõnusast jõululumisest ilmast saab aastavahetust ümbritsevateks hetkedeks täielik loodusjõudude valitsemine, tuul tormas täiega ja hetkega sai igast õuesolijast lumememm.

Teiseks märgiks oli see, et oma elu tuleb oma soovide kohaselt enda juhtimisele võtta. Nõnda pidin minagi astuma paar sammu, et mu uue aasta esimene soov täide läheks. Kas saab terve see aasta olema selline - oma elu korraldamise iseenda kätte võtmise aasta? Seda näitab vaid aeg.

Vahepeal meenus veel kolmaski märk - kallasin ennast kogemata šampusega üle.

Küll kipub ikka lõbus aasta tulema ;-)