Igast Su sõnast saan üha enam aru, et Sa mõistad mind valesti. Sa kardad, et minu tegude taga on mingi varjatud tagamõte. Kuidas Sa küll ei taipa, et ma olen Sinuga olnud aus? Ja seda alati. Isegi siis, kui minu ausus on teinud Sulle haiget, isegi siis, kui ma olen seda ette teadnud. Sulle haiget tegemine on aga olnud viimane asi, mida teha olen tahtnud. Miks Sa mind küll ei usalda või ei usu, et ma võingi olla täpselt selline, nagu välja paistan? Tean, kui elus on olnud palju pettust ja peitust, siis ei oska enam siirusesse uskuda. Ma näen, et vajan aega, et Sind veenda. Ma saan aru, et viimaks Sa siiski taipad, et kõik see, mida rääkinud olen, on täpselt see, mida mõtlen. Ja millest tuleb siis see, et mina Sind usaldan? Miks usun Sinu sisse, kui näen, et sellel usul pole suurt väärtust?
Loodan, et on antud aega - aega saada õigesti mõistetud, aega taipamiseks, aega teineteisemõistmiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar