reede, 1. jaanuar 2010

Soovimatus valgusvihus

Sattus jututeemaks olema see, kas inimesed tegelevad iseenda eksponeerimisega ja kuidas siis need asjad välja kukuvad. Ja huvitav asi tuli välja. Et inimesed, kes püüavad pidevalt valgusvihku ja tähelepanu keskpunkti sattumisest hoiduda, satuvad siiski kuidagi ikka sinna soovimatusse paika. Kas see on jälle selline elu äraspidine reegel, et see, mida mõni teine ehk kogu hingest ihkab, saab osaliseks hoopis kellelegi teisele, kes pole suurest "õnnest" sugugi vaimustatud.

Kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest, mida ihkad,
siis sa hiljem üle kõige samu unistusi vihkad.

...

Mida tunda pole saanud,
seda pole sinu sees.
Millest ilma oled jäänud,
see ei oota sind ka ees.
Seda, mida sul ei ole,
seda anda sa ei saa
ja su jalge all on võõras-võõras maa.

...

Sinu unistuste maailm enam kaua sind ei toida,
kui sa tunned, et sul millestki ei ole kinni hoida.
Kui ka elu lubab panna sulle kuldse krooni pähe,
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe.
/Võõras maa, Jaan Tätte/

Kommentaare ei ole: