On selle armumise asjaga ikka keeruline küll. Avastasin, teise inimese jutuvada ajal, et olen mõtetega rännanud hoopis mujale ja totakalt omaette naeratama hakanud. Kuidagi ei suuda keskenduda neile asjadele, mis tegelikult tähelepanu nõuavad. Ikka tulevad meelde heldimapanevad hetked, ikka leian ennast enda jaoks oluliste hetkede keskelt. Piinlik on mul enda pärast, et selline hajameelsus mu vallutanud on.
Samas ei oska ma ka midagi ette võtta - kui on pidevalt võimalik sellest allikast uusi hetki ammutada, ei tule lõppu neile kallistele hetkedele, mille peale ülejäänud aega raisata. Eks see oli armunud inimeste tobe komme - armumine on juba selline hingeseisund, milles olles inimeselt adekvaatset käitumist loota on päris mõttetu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar