Klassiruum, kust saab läbi minna. Õpilased selles klassi. Õpetaja sabast kinni võtmas ja ütlemas, et ma levitaks sõna, et nendega koos saab augustis tasuta reisile minna, et nende klassist olevat äraütlejaid ja ehk ma omapool levitaksin sõna.
Lennujaam, õige värav, aga midagi, mille pärast tuleb ära käia, et siis uuesti tagasi tulla. Minek, kõik sujub kenasti. Tagasitulekul aga aeg tiksub ja kuidagi ei taha õiget kohta üles leida. Trepid on ka imelikud, vahepeal on augud sees, teen mägironijale omaseid kõõlumisharjutusi, mind aidatakse ja saan vajalikule trepikorrusele. Siis hakkan otsima väljalennu väravat. Pardakaardi peal on number kuus. Panen oma peas lennujaama plaani paika ja püüan siis õiget kohta leida. Tee peal kohtan ühte tuttavat, ta pakub mulle midagi saiataolist. Ma ütlen, et mul on kiire ja ma ei saa. Siiski tuleb ta minuga kaasa ja ulatab mulle saiatüki, sest mul on jõudu vaja. Edasi vaatan lennujaama akendest välja, see ümbrus näeb väga metsik välja, kõik on rohtu kasvanud, aga siiski liiguvad siin metsikuse sees, sealhulgas puude vahel lennukid. Lähen edasi, järgmine väravanumber on 31. Siis saan aru, et liigun vist vales suunas. Püüan meeleheitlukult sammu lisada, kuid ma ei suuda kuidagi edasi liikuda. Siis võtan appi käed, et nendega pinda oma jalge all kinni hoida, aga see ei aita, sest sellega lükkan vaid plaati, mille peal liigun, endast tahapoole. Viimaks jõuan õigesse väravasse, lennuk pole veel välja läinud, kuigi aeg on juba ammu õigest ajast üle. Ise mõtlen selle kõige juures, et niimoodi ei jõua ma mitte kuhugi oma asjadega.
Midagi, mis on olnud reaalsus, leidis nüüd koha mu unes - see meeletu tunne, see tundeline tegutsemine, see kirg, mis on olnud tuntav. Sellisest unest on hea ärgata, kuid siiski on selle juures üks väga suur puudus - see tuletas meelde seda, millest puudust olen tundnud ja mille juba peaaegu unustanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar