reede, 5. november 2010

Meelelahutusmaias

Ma ei saa sinna midagi parata, kui ma olen maias meelelahutuse peale. Ja nõnda võib mind lõbusa etenduse andmisega täiesti ära võluda. Sellise nipiga sain endale uue lemmiktennististi - Andres Võsandi. Näidismatš, mille ta sel kolmapäeval Tallinnas pidas, oli tema poolt mängituna niivõrd kaasahaarav, et minul muud midagi üle ei jäänud, kui kogu südamest tema mänguga kaasa minna ja saada võlutud. Tore, ma olen alati hinnanud seda, kui mänguoskustele lisandub ka oskus meelt lahutada. Jah, siinkohal tuleb tunnistada, et minu kui pealtvaataja jaoks määrab väga paljuski mängule kaasaelamise juures ära see, kuidas mängija ennast emotsionaalselt üleval peab, ma tahan näha seda, et mängija soovib mängida ja annab endast parima. Kui aga mängija tujutult mängib, siis ei saa mina vaatajana vaadatud mängust mingit erilist laengut. Eks olen midagi kaasaegse ühiskonna täieõiguslik liige - et aga saaks meelt lahutada...

2 kommentaari:

viive ütles ...

Oleks ju natukene nukker, kui Sind kui täiesti konkreetset indiviidi huvitaks enesehävituslikud ettevõtmised. Mine ja lahuta/jahuta oma meelt nii palju kui jaksad - siis jaksad nii ennast kui ka teist hoida - kasuks endale, lähikondlasele, ühiskonnale, universumile.

J ütles ...

:D Enesehävituslikud ettevõtmised - kõlab intrigeerivalt, vahel on ka neid vaja. Esimesena tulevad sellel teemal meelde koha Lars von Trier'i filmid - ei oska arvata, miks see sedasi on...