Täiesti kummaline on ikka elu. Kui ta tekitab pingeid, siis ikka on vaja midagi seesugust, millega neid pingeid maandada saaks. Täna avastasin suure üllatusega, et kahe suhteliselt keerulise ja raske päeva järel suutis mu näole laia naeratuse peaaegu momentaalselt tuua see, kui mõtlesin, millist kooki ma täna küpsetada tahan ja milliseid põnevaid asju sinna koogi sinna panna. Nõnda vähe oligi vaja selleks, et saada üle sellest masendusest, kuhu viimase kahe päeva sündmused mu viinud olid. Tore, kui hea tuju tagasisaamine nõnda kergesti käib. Ja praegu toimub küpsetamisteraapia täie hooga - kook on ahjus ja tuba häid lõhnu täis.
PS Küpsetamine on kunst - vanasti arvasin, et täiesti omandamatu, aga oli neid, kes mu esimesed katsetused vastu pidasid ja sealt saadud julgusega nüüd küpsetangi eksperimenteerides ja proovides, enamasti tuleb sedamoodi välja, et endal sünnib süüa ja teistelegi sünnib pakkuda.
PPS Eilse päeva suurim kompliment: "Sina siis oled kunstnik, jah?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar