Ikka olen tahtnud, et siin oleks kirjas ilusad ja vahvad asjad, lõbusad ja teistpidised mõtted. Aga vahel on nii, et lihtsalt ei saa, lihtsalt ei jaksa kuidagi igapäevasest elust niimoodi läbi tulla, et midagi külge ei hakka. Üks selliseid päevi oli täna. Päev, mil mõni karikas sai täis. Päev, mil mõni piir sai ületatud ja seetõttu siin praegu kirjutangi.
Asi siis selles, et olen püüdnud elu asjadest aru saada ja tunnistan ausalt, et ei saa aru. Teema siis selline, et milliste asjade peale inimesed enda ja teiste aega kulutavad ja kui läbimõeldult nad tegutsevad. Täna sai sellel teemal üks piir ületatud, sest minul ei ole nii palju aega raisata, kui tundub teistel inimestel olevat. Selle kõige juures peaksin ehk asja peale hoopis teistpidi vaatama - olema õnnelik selle üle, et ma suudan efektiivselt ja ratsionaalselt ja kiiresti toimetada. Aga ma ei saa seda teha, kui ma näen kõrvalt, kuidas teised inimesed ei suuda ja ei oska mõelda, arutleda ja toimetada, mille tulemusena raiskavad nad minu aega. Ma saan täiesti kenasti sellest aru, et inimesed on erinevad ja nende tegutsemis- ja mõtlemiskiirused on erinevad. Aga, kui selle aegluse juures on veel ebaratsionaalsed tegevused, mis suure tulemuse jaoks midagi juurde ei anna, siis ajab ikka kurjaks küll.
Ja kui ma mõnikord tunnen, et ma ei ole piisavalt kiire ja tõhus oma tegemistes, siis täna (ja juba ka korra eelmisel nädalal) sain ma väga hästi aru sellest, et mul on, mille üle uhkust tunda, midagi sellist, mis on suureks eeliseks. Kuigi arusaamatuks jääb, milleks seda eelist vaja on või kus on mul võimalus selle kasutamiseks, on ta mul siiski olemas ja eks teda ikka aeg-ajalt läheb ka vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar