Ei, ma ei soovi sellest pikemalt rääkida. Ei, tänan, ma ei vaja teie tähelepanu. Praegu tahan ma olla üksi oma mõtetega, sest see, mis toimus mu sees, leidis aset liiga ootamatult. Ma vajan praegu neid hetki, mille vältel iseendas selgusele jõuda. Ulakus on mu sees, sellest saan aru. Jälle lasen ennast mängu kaasa haarata, kuigi tean, et see pole õige asi ja sedasi jätkates saab keegi kindlasti haiget.
Kõike seda silmas pidades ei suuda ma ära imestada, miks avastan ennast taaskord sellisest situatsioonist? Miks kipun tõepähe võtma asju, mis mõtlematult välja on öeldud? Miks lasen ennast nii kergesti ahvatleda ja paitavaid sõnu neelama torman?
Ei, aitäh, aitab juba sellest... Tahaksin öelda, aga see pole nii lihtne - süda toimetab ikka oma tahtmisi pidi.
Ja kusagil kuklas tiksub ikka seesama mõte, see juba ammu välja öeldud lause, mis tundub, ongi mind ikka saatma jäänud - pillist ja mehest ja südamest.
/Mis on see vägi, mis tekitab selliseid tundeid? Ei tea. Aga tean, et ma pole ainus./
1 kommentaar:
siit ma selle püha kolmainsuse sain, puudutas ja saigi minu omaks.
nii ta on.
Postita kommentaar