Täna on hea päev, rõõmustasin endale Jaan Tätte "Laulud". Pole oluline, et suuremat osa nendest sõnadest, mis selles kogumikus koos on, tean peast ning oskan kõvasti ja valesti neid lugusid ka kaasa laulda. Olulisem on hoopis see, et nüüd näen ma neid sõnu, mida seni vaid kuulnud olen. Nägemine toob kaasa uue mõistmise, uue arusaamise.
Ja hea oli meelde tuletada mõnda ununenud laulu. Mõnus on silmadega üle sõnade lasta ja omaette ümiseda järjekordset viit.
Üks neist lauludest sobis mu arvates väga hästi tänasesse päeva:
MIS TEED
Ah et miks mul paistab kingast välja varvas?
Ah et miks mul augud sokis alati?
Aga mulle tundub - nii on hea ja armas
ja ma ei käi ju alasti.
Ah et miks mu pead ei kata kaabu?
Ah et miks mu särk ei ole puhas siid?
Aga mütsiga mul argipäev ei laabu,
mu kõrge laup võib peitu jääda nii.
Ja et miks ma paistan teil hulgus?
Ja arvate, et saatus mulle karm.
See tundub vaid, sest ma ei tea, mis kurbus.
Mu südames on kõikehõlmav arm.
Mis teed, mis teed, mis teed peaks minema,
et näha, kas toomingad õitsevad veel?
Mis teed, mis teed, mis homme õhtul teed?
Läheks vaataks, kuis kraavides voolavad veed.
Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, miks te ei tee
vahel rõõmsamat nägu, kui näete mind teel?
Tean ju küll - teie ka tahaks tulla minuga,
aga täna ei jõua ja homme ei saa.
Ah arvate, et minu elu tühi?
Ah arvate, et mul on kõik ükskõik?
Te eksite - ma ootan igat päeva
kui laps, kes ootab pidusid ja pühi.
Ah et pea kas on mul õhtul kuskil panna?
Kas kuskil keegi on, kes ootab mind?
Las seda saladust vaid mina kannan,
vaid vihjeks ütlen: jah, ta ootab mind.
/Jaan Tätte/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar