laupäev, 11. aprill 2009

Viimaks ometi...

Arvasin, et selleks korraks olen sellest ilma. Arvasin, et seekord minuga seda ei juhtu. Arvasin, et olen vast liiga tuim. Arvasin, et olen ära unustanud, kuidas see käib. Arvasin, et seekord läheb see minust mööda.

Arvata võib paljugi, aga mis päriselt toimuma saab, seda ei tea me keegi kunagi ette. Nii avastasin, et tuleb-tuleb, kus ta pääseb. Tuleb, võtab oma ja tallab kõik mu arvamised põrmu. Ja võisin kergendatult hingata - viimaks ometi.

Kommentaare ei ole: