Tavaliselt lähen ma tänavamuusikutest suhteliselt suure kaarega mööda. Ei tea, kas peletab mind eemale nende näiline enda pealesurumine või on põhjuseks miski muu, igal juhul kuulen ma neid siin-seal ikka vahel mängimas ja silmanurgast ehk fikseerin nende eksistentsigi ära, aga lähemale minna või koguni seisma jääda ei tihka.
Seekord oli aga erakordne. Põhjuseks huvi pilli vastu, mida mängiti. Olen simblist laule kuulnud, videoklippides mängu näinud ning simblihelisid ka plaadilt tuvastanud. Aga elavas esituses oli see minu jaoks esmakordne võimalus ja otse loomulikult pidin selle kohe ära kasutama. Arvan, et naisterahva, kelle pilliga tänavalt leidsin, simblimängu polnud keegi veel kunagi nii lähedalt ja tähelepanelikult vaadanud ega kuulanud. Igal juhul saatis iga tema liigutust minu ergas silm ning püüdis igat tekitatud heli tabada mu valvas kõrv. Peale sellist tähelepanu koondamist rändasid naisterahva ees olevasse kaabusse kõik mu taskupõhjas leidunud mündid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar