Istusin rannaliival ja nautisin olemist. Olin ennast mõnulema seadnud ning võtsin kõike seda, mida sel paigal pakkuda oli - suurepärane vaade ja rahustav merekohin.
Lainetes kahlasid surfarid. Vaatasin neid ja minus tekkis imetlus - selleks, et vaid hetkeks saada laineharjale, tuleb näha pikalt vaeva, et tabada just õige hetk. Ja kui see õige moment siis viimaks leitud on, saab laine harjal sõita vaid loetud hetked. Milline peab olema see meelekindlus, millega asutakse sellisele raskele retkele? Milline peab olema see üürike nauding, et selle nimel nii palju vaeva ollakse valmis nägema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar