Jälle leidsin ennast nagu naelutatult taevasse vahtimas...
Heitsin vaid korraks pilgu, nagu aeg-ajalt ikka teen. Taevas hõljuvad pilved püüdsid mu pilgu kinni ega tahtnud kuidagi lahti lasta. Millised kunstiteosed! Millised suurepärased lained!
Olekski jäänud pilguga taeva külge, kuid pidin minema. Ka minnes eksis mu pilk taaskord neile imelistele kujunditele ja pidin ennast väevõimuga sundima vaatama teed, mis mu ees laius.
Vahva on, kui loodus pakub selliseid imelisi vaatepilte, mille külge ennast hea meelega unustada saad ning kõige selle ilu juures tundub täiesti loomulik olevat lasta suul lahti vajuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar