Sinu jaoks kirjutan neid sõnu siia. Nii ma vähemalt algul arvasin. Aga mis nüüd pika peale selgunud on - osalt teen siia märkmeid ikka Sinu jaoks, kuid vahest selgub, et sellest kõigest on mulle endale veel kõige rohkem kasu. Tore on möödunud sündmuse kohta tehtud märkmeid mingi aja tagant üle lugeda. Samas aga on see ka halastamatu ajaraamat, mis näitab kiretult seda, mida endale muidu tunnistada ei taha - aeg möödub halastamatu kiirusega ja loota võid vaid, et mõnda neist sündmustest mäletad ka aastate pärast.
Aga Sulle, kallis lugeja, olen tänulik - aeg-ajalt saan ikka teada, et Sa olemas oled. Kas siis kirjutatud kommentaaride või räägitud juttude põhjal annad märku, et oled minuga ja oled lahkelt kaasa mõelnud ning reageerinud. Või siis mõnikord, kui mul jälle juhtub olema selline mitte-kirjutamise meeleolu või tunne, et polegi justkui millestki kirjutada, tuletad mulle kenasti meelde, et päevaraamat ootab täitmist.
Selle viimase osas olen ma iseenda arvateski ennast ületanud - kui selle blogistamisega siin alustatud sai, siis polnud ma eriti kindel oma järjepidevuses. Nüüd aga olen endalegi üllatuseks avastanud, et kirjutamine käib lihtsalt ja sõnad voolavad minust välja ilma erilise vaevata, kui vaid võtan selle aja, et siia märkmeid teha.
Teisalt ehk olen suutnud kirjutamisega enda meelest päris hästi hakkama saada seetõttu, et asjad, mis varemalt jäid vaid mõne üksiku inimesega jagamiseks, on sattunud siia laiemale ringile lugemiseks. Samuti tundub mulle, et sündmused-tegutsemised on siinse kirjutamisega kuidagi tsüklisse sattunud - selleks, et kirjutada, on vaja mingeid sündmusi, samas aga sündmused ise ärgitavad kirjutama.
Tänan Sind veelkord ja loodan, et oled ka edaspidi lugemiskaugesel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar