Eile õhtul läks siis mul lõpuks õnneks ja lõpetasin Caroline Graham'i raamatu "Kummitus tapamasinas" lugemise. Lugu ise oli minu jaoks segane ega tekitanud erilist põnevust. Kriminaalromaani žanris jäi raamat küll nõrgaks, kuid ilukirjandusliku teose valdkonda sobis täiesti hästi ja nii oleks ta võinudki olla avaldatud.
Kui aga ütlen, et raamat jäi minu jaoks segaseks, siis tähendab see seda, et lugemise käigus ei tulnud välja tegelaste selged motiivid - tundus justkui oleks "lavale" visatud mingi arv tegelasi ja siis lastud neil vabalt oma tahtmist mööda toimetada ning lõpuks avastatud, et peaks neid siis omavahel kuidagi siduma ka hakkama - sel hetkel aga osutus see tegevus oodatust keerulisemaks ja nii sai võrgustik rohkem sasipuntrale sarnanev kui korralikult ülesehitatud muster.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar