Hiljaaegu lugesin Herman Hesse "Peter Camenzind'i", mille peategelasega tunnen ennast viimasel ajal iseäranis samastuvat. "Peter Camenzind" räägib sellest, kuidas inimene tunnetab loodust enda ümber, kuidas ta seda endast läbi laseb ja kuidas see kõik mõjutab inimese igapäevaelu.
Nii olengi ennast üha sagedamini tabanud lihtsalt akna all istumas ja pilvemängu jälgimas (õnneks on ilm olnud selline, et vaatemängu jätkub pikalt). Samuti ei jäta mind külmaks õitsevad taimed on erilise värvikirevusega - valged, lillad, roosad, kollased. Ja see lõhn, mida õhus tunda on - kord mõrkjalt mullane, kord jälle magusalt õieline.
See tunne tahab sügavalt seest välja pääseda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar