Hommikune meelelahutus

Tavaliselt olen toimetused ikka niimoodi sättinud, et tipptunni ajal ma autoga ummikus istuma ei peaks - kui on asja pealinna, siis on kõik kohtumised kokkulepitud alates kella 10st.

Tänane hommik erines aga selle poolest, et valikut polnud - tuli oma minemist rihtida täpselt 8 peale hommikul. Ja eks ma siis optimistlikult ennast teele seadsingi. Esimene märk, mis oleks pidanud mind eesseisva meelelahutuse osas valvsaks tegema, oli see, et suure teele keerates oli linnapoole suunduval suunal ummik seismas. Mina ei lasknud ennast sellest häirida ja keerasin linnast välja sõitma ja oma tavapäraseid nurgataguseid teid kasutama. Aga abi oli sellest vaid niipalju, et mõne aja sain rahulikult sõita, kui olingi sama targalt oma autoga teosammul liikuvate autode rivis. Edasi läks asi sedasi, et toimus mõningane liikumine, kuni ühel hetkel jäi kõik suisa seisma.

Ja nii ma seal siis istusin, oma autos, ja mõtlesin, et näed, missuguse hommikuse meelelahutuse ma siis endale korraldatud sain - et see on justkui omaette kogemus, kuidas sellistes tingimustes hakkama saada. See on midagi seesugust, mida minu päevad enamasti ei sisalda. Meelelahutuse kõrgpunktiks oli see, et hulgaliselt leidus neid juhte, kes ootamisest tüdinesid ja kohe hulgakesti liikluseeskirju rikkudes möödus neid - üks auto teise järel vuras mööda seal, kus möödasõit keelatud oli, ikka läbi vastassuunavööndi ja minu peast käis läbi mõte, et mis siis küll juhtuma hakkab, kui sealt suunast ka autod tulema peaks.

Ja keset kogu seda sahmerdamist avastasin ühel hekipuul istuva tihase ja niisiis oli tema minu järgmiseks meelelahutajaks. Teda oli vahva jälgida, kuidas ta omi toimetusi toimetas, tegemata sugugi välja sellest melust, mis ümberringi toimus.

Ühel hetkel sai minugi ootamise mõõt täis ja kuna olin liikunud ühe kõrvalepõikevõimaluse juurde, siis kasutasingi seda ja sain taaskord autoga sõitma hakata. Edasi läksid asjad juba oluliselt kiiremini. Aga kell oli selleks ajaks juba üle 8 tiksunud ja ma jäin hiljaks.

Loomulikult sinna, kuhu hiljaks jääda ei tohi. Ehk siis perearstikeskusesse. Ja kuna ma hiljaks jäin, siis laiutati registratuuris käsi ja öeldi, et 3 numbrit perearstile oli, aga need on nüüd läinud. Ja kui ma hakkasin uurima, et mis siis edasi teha, kui on erakorraline vajadus abi järele ja kui oodata ei kannata, öeldi, et perearst on selles ja selles kabinetis, et minge ja oodake ja vaadake. Ootasin vast 5 minutit ja olingi ilma igasuguse numbrita perearsti kabinetis ja mu mure sai lahendatud umbes 3 minutiga.

Pean vist õnne tänama, et asjad niimoodi läksid. Samuti ka iseennast kiitma, et ma ikka piisavalt järjekindel oma asjades olin. Aga eks selle kõige eellugu on see, et kõigepealt ei suutnud ma internetist kuidagi tuvastada, kus mu perearst vastu võtab - lugu nimelt selline, et perearst oli vahepeal teises kohas vastuvõtmas, sest hoone, kus muidu tema vastuvõtt oli, lammutati ja sinna ehitati uus asemele. Nüüd on siis uus hoone valmis ja läks ikka tükk aega, et teada saada, et kas ka minu perearst seal toimetab ja millal tal vastuvõtuajad on. Lisaks siis ka see teadmine, mis meil siin üldiselt õhku on paisatud - et arsti juurde ei saa ja arsti juurde tuleb pikalt aega oodata.

Aga hommikune meelelahutus oli suures plaanis ikka mõtlemapanev küll - iseäranis see autoga liikumise teema, et minul tuli sellega kokku puutuda nüüd üle väga pika aja, aga kui palju raiskavad oma aega need inimesed, kelle jaoks on see igahommikune rutiin. Ja olukord polnud seotud niivõrd autoga liiklemisega - sellessamas ummikus nägin liinibussi ka seismas, niiet, poleks ka seltskondlik transport aidanud.

Raske kehavigastuse tekitamine

Elu ikka oskab korraldada, olukordi, mis panevad pead vangutama ja mõtlema.

See lugu leidis aset ühes toidupoes, kus mina riiulite vahel liikudes riivasin (vähemalt oma arvates) oma käes oleva korviga üht naisterahvast. Loomulikult vabandasin. Sain aru, et minu vabandust vist ei kuuldud, keerasin ümber ja vabandasin veelkord.

Edasi liikusin juba kassasabasse ja kuulen siis selja taga selliseid lauseid, mis olid lausutud selle sama naisterahva poolt temaga koos olnud lapsele: "Oi, mul on nii valus! Üks inimene läks mulle pihta ja nüüd on mul nii valus!" Ma siis keerasin ennast tema poole ja palusin veelkord vabandust. Naisterahvas aga jätkas kurtmist, kui valus tal on ja et nüüd tuleb sinikas. Mina siis vabandasin selle peale veelkord. Selle peale lausus naisterahvas: "Ega sinikas selle pärast siis olematuks muutu!" Selle peale ei osanud mina enam midagi kosta. Laps aga soovis sinikat näha. Selle peale teatas naisterahvas, et sinikas on pükste all, ega ta selle pärast pükse jalast ära võtma hakka, aga et pärast näitab. Ja hala jätkus aina edasi.

Selle kõige peale sain ma aru, et mul pole selle asja juures enam midagi teha - mind ajas selline hala muigama. Sest mulje minu teost jäeti selline, nagu ma oleksin jõuga teisest inimesest läbi jooksnud.

Samas mõtlesin, et võib-olla on tõesti mõni inimene nii hell ja õrn, et ka õrnem riivamine tekitab sinikaid, ega teise inimese kohta ei tea ju kunagi.

Veidi hiljem, juba poest väljas olles, mõtlesin selle peale, et huvitav, kas ma oleks pidanud naisterahvale mingisugust kompensatsiooni pakkuma? Või et kas Ameerikas oleks selline asi viinud mingi kohtuasjani ja oleksin pidanud kohtukulli ette minema. Samas mõtlesin ka selle peale, kuidas üks hetk võib kõik pea peale keerata.

Ja alles oluliselt hiljem sain aru sellest, et ma oleks pidanud sellele naisterahvale selle peale, kui ta ütles, et vabandamine sinikat ära ei võta, ütlema, et ega see halamine seda samamoodi tee! Aga sellised asjad ei tule mulle ju kunagi pähe, alles oluliselt hiljem, sest ma enamasti ikka otsin viga enda tegemistest ja püüan neid kuidagi heastada. Teised võivad teha seda, mida nad heaks arvavad, ka minu vastu ebaõiglased olla...

Saatmata kiri

Eks neid saatmata kirju ole ennegi olnud ja tuleb kindlasti veel. Aga tänane on siis seesugune.

Ma arvasin, et Sa oled julgem, aga näed, eksisin. Ma arvasin, et Sa oled parem, aga näed, eksisin. Juba ühel teisel korral vaatasin ja mõtlesin, et see suund, kuhu Sa kulged, pole see suund, milles mina Sind hea meelega minemas näeksin. Tookord juba mõtlesin, et koht, kuhu Sa tüürid, on ikka kaugemal minust (aga kes olen üldse mina, et Sa minu juurde peaksid teel olema?)... Aga, teades, kui kergesti mõjutatav Sa oled, siis polnud ma sugugi imestunud selle üle, kui lihtsasti Sa kaasa läksid sellega, mis toimus. Proovisin Sind korraks tõmmata paremale teele, aga eks inimene ole teadagi laisk ja nõnda siis Sinagi valisid tee, mis oli lihtsalt vanu rööpaid pidi kulgemine.

Iga järgneva päevaga avanesid mu silmad üha enam. Sain aru, et ma olen eksinud. Sain aru, et ka minu suund on vale. Ja võib-olla ongi hea, et asjad läksid, nagu nad läksid. Nii ongi lihtsam. 

Mõtlesin just selle peale, et see, mida ma teen, on paras enesepiinamine, selle kõrgeim vorm. Tore, et Sa aitasid mul sellele lõpu teha. Vabastasid mind sellest kahevahelolekust, millele ma ise ei osanud lõppu teha.

Eks selles osas on elu ikka selline, et kui mõni asi tundub mõnel päeval olevat täielik katastroof, siis mõnel teisel päeval pole sellest mitte midagi, see ei mõjuta olemist ega meeleolu kuidagi. Tuleb vaid õige aeg ära oodata - nüüd on see aeg siis käes.

Kas mul on kahju, et asjad niimoodi läksid? Kummaline küll, aga praegu on mul täiesti ükskõik, läks, kuidas läks, vahet pole...

Ja tegelikult on huvitav see, kuidas mõned asjad, mis elus juhtuvad, annavad kindlama veendumuse neile mõtetele mis juba niikuinii peast läbi on käinud. Ja mõru meel saab kohe oluliselt rõõmsamaks - et mõtted on liikunud õiges suunas, sisetunne on õige ja tuleb vaid iseennast usaldada...

Ikka leidub neid kirsse tordile

Kui olen siin kõrvalt jälginud nii mõndagi vindumist, siis poleks arvanud, et ma ise olen ka ühe vindumise sees. Aga, vindumistega on lugu sedasi, et kui ise ei oska või ei taha või ei suuda või ei julge lõppu teha, siis saabuvad mõnel hetkel päästvad kirsid tordile, mis enam samamoodi edasi minna ei luba.

Nõnda siis oli üks eile postkasti saabunud arve selliseks kirsiks tordile, mis tegi asjad minu jaoks selgeks ja muutis otsuse langetamise lihtsaks. Ja taaskord tuleb tõdeda seda, et inimesed ise ikka on need, kes asjad endale korraldavad.

Märksõnadeks on taaskord puudulik suhtlemine ja hoolimatus (või kui ma oskaksin olukordi läbi näha, siis ka tegelikult sügav nahaalsus ja minu jaoks imelik mõistmine, et üks väike ettevõte käitub oma klientidega nii, nagu see kipub tavapärane olema suurfirmade puhul). Ja pole siis imestada, et üheks eilse päeva naelaks oli ka see, et sain aru, et see, mis mind teistest inimestest eristab, on see, et ma kuulan ja panen tähele ja lähen asjade sisusse ja see võimaldab mul jõuda sootuks teistsuguse tulemuseni. Ja ise ma muidugi olen kummastunud - selle üle, et kui avada inimesed, saada aru sellest, miks nad üht- või teistmoodi käituvad, siis on edasine suhtlemine imelihtne. Küsimus on vaid selles, et kas me viitsime või jaksame või tahame aru saada ja mõista (ja tean ka seda, et mõnel juhul olen minagi mõistmatu, aga mul tekib trots, kui minust (ja ka mõnest teisest) inimesest oma arusaamadega üle sõidetakse ja surutakse peale autoriteeti seal, kus seda loomulikuna pole).

Teine teema, mille enda jaoks eile avastasin, on see, et lastega on lihtne ja tõeliselt. Lapsed on väga mõistvad ja arusaavad ja arvestavad, täiskasvanud on aga selles osas oluliselt jäigemad ja nendega pole suures plaanis midagi arutada, sest nemad on välja kujunenud ja teavad täpselt, kuidas asjad olema peavad.

Aga minnes tagasi selle juurde, mis puudutab seda arvet, siis ma ikkagi arvan, et kui tegemist on hinnakirja muutusega, siis tuleb sellest ka teada anda. Ja teadaandmise õige viis pole sellel hetkel, kui esitatakse arve. Või soovitus tutvuda teadetetahvliga, mis mingit sisulist väärtust pole siiani kandnud. See, et info allikaks võiks olla kodulehelt ja et seal võiks üleval olla korrektne info, oli liiga palju tahetud. Ja teadaandmine siis, kui on "juba liiga hilja", ei käi kohe üldse mitte. Minu jaoks selline asjade korraldamine ei sobi - tean-tean, mu standardid on liiga kõrged, aga eks viga ole jälle selles, et ma hindan teisi enda järgi.

Viga ikka minus?

Tänane päev pakkus siis taaskord seda mustrit, mida olen juba kogeda saanud. Mustrit, mis algab sellega, et arutan mõne oma sõbraga mõnda tulevikuplaani ja siis jätab mu sõber otsa lahtiseks - ehk siis, ta pole kindel, kas tema poolt plaanist asja saab või ei saa.

Ja kui siis hakkab kätte jõudma see plaani jaoks kavandatud hetk ja taaskord on seis selline, et mina ei saagi enne teada, et sõbral plaani realiseerimiseks võimalust pole, kui pean seda mõistma sellest, et aeg möödub ja plaani teokstegemiseks vajalik ajahetk jõuab kätte ja sõbrast pole kippu ega kõppu.

Nii ma siis mõtlen ja arutlengi, et kui see on korduv muster ja mitme erineva sõbraga niimoodi, siis peab viga ikka minus olema. Või mida saaksin mina selles olukorras teisiti teha, kui ma kuidagi ikka takerdun sellesse lootusesse, et kui sõbra poolt jääb ots lahti, siis ta annab mulle teada ka sellest, et kui plaanist asja ei saa, mitte ei jäta mind tühjalt ootama ja lootma? Ja üldse pole ma seda tüüpi, et sõpru oma tühiste küsimustega torkida, et mis sest asjast siis saab, kui ma ei tea, miks mulle teada pole antud... Ja see põhjendus, et mõnikord ollakse sitt sõber, ei päde tegelikult sugugi...

Eks see kõik annab aga perspektiivi, sellele, kuidas ma endaga ringi käia luban. Või mida ma eeldan või mida ma loodan või mida ma loomulikuks pean. Ja omaenda sõprade puhul veel seda enam...

Sisetunne on õige

Nüüd asjade peale tagasi vaadates mõistan ma, et mu sisetunne oli õige.

Puutusin ühe inimesega esmakordselt kokku, sain tema tausta kohta veidi teada ja mõeldes selle peale, mis on tema igapäevane töö ja milline oli see kontekst, milles mina temaga kokku puutusin, tekkis minu sees küsimus: "Kuidas saab selline inimene sellise asja juures toimetada?" Aga, kuna kõik asjad tundusid sujuvad ja kenasti kulgevat, siis jätsin selle esialgse küsimuse kõrvale, nuheldes iseennast veel veidi selle eest, et ma nõnda eelarvamuslikult inimesse suhtun.

Kuid, aeg läks edasi ja nüüd, kui asjalood on selgunud ja ka see, kuidas inimene on ja milliseid otsuseid ta vastu võtab, tuleb mul taaskord tõdeda, et mu sisetunne oli õige ja see esimene reaktsioon polnud sugugi ekslik.

Ja selle teema juurde lihtsalt peab käima üks ilus loojangu pilt:

Täiesti emotsioonivabalt

Leidsin oma postkastist kirja, mis andis vastuse ühele minu viimase aja küsimusele. Minu tehtud töö saadeti kuu peale, sest olla leitud teine tegija, kuna asjadega olevat kiireks läinud. Minu käest keegi isegi ei küsinud, kas saan ja suudan nii kiiresti toimetada, kui soovitakse. Samuti ei antud mulle teada, et on teine tegija leitud ja nii hoidsin mina mõttetult oma ajaressursis lõtku ka selle projekti jaoks.

Ja kõigele krooniks lisati lõppu hüüdlause: "Tule ja toeta meid, rahaliselt!"

Kuigi ma ei osanud sellist asjade käiku ette näha, mis siis, et aimasin, et midagi on toimumas, sest vaadates kalendrisse tundus vaikus juba väga kahtlane, arvasin ma, et minu reaktsioon on teistsugune. Aga ei, ma kirjutasin täiesti emotsioonivabalt vastuse, mis oli vähemalt minu arvates väga neutraalne. Muidugi tean ka seda, et mul on siin praegu üleval teine teema, mis kogu emotsiooni enda peale võtab, aga ikkagi olin üllatunud kuivõrd lihtsalt käis see vastuse kirjutamine (kas praegu ongi siin see teine teema mastimänd, mis mind mõnel teisel hetkel raskena tunduda võivast olukorrast nii kergesti üle aitas?). Peast käis läbi ka mõte, et kas ma üldse peaks sellele kirjale vastama, aga ma olen siiski viisakas inimene ja nõnda see emotsioonivaba vastus sündiski.

Ja see läheb väga kenasti kokku minu teise liigi inimese tundega, mis oli mu eelmise kirjutise teemaks - nüüd sain väga selgelt seda tunda, et olen teise liigi inimene, kes sobib hästi ärakasutamiseks ja rahaliseks panustajaks, küll aga mitte sellesse nimekirja tähtsatest ja kuulsatest tegelastest, kes kõik projekti kaasatud on ja keda peagi ilmarahvale näitama hakatakse.

Iroonilisel kombel annab see hoopis teistsuguse maigu ühele teisele vabatahtlikule projektile, milles olen saanud osaline olla ja kus kannatati rahulikult ära kõik minu veidrused ja oskamatused ja kohutavused ja lõpptulemus sai selline, et olid rahul need, kelle jaoks see töö tehtud sai, ja ka mina ise olin rahul...

Mul on see au...

Eks ma olen seda suhtumist ennegi kohanud. Et kui oled teenuse osutaja, kui sulle su tegevuse eest makstakse, siis oled teise sordi inimene ja pead täitma kõik kliendi soovid. Eile tuli see asi kuidagi eriti üles.

Kõigepealt muidugi see varateismeline noormees oma suurepärase lausega: "Sul on suur au käia minu löödud palle üles korjamas, kasuta seda võimalust!" Ja kuigi ütlesin noormehele selle peale, et sellise väljaütlemisega kandideerib ta aasta huumoriauhinnale, viis see mu mõtted sootuks teistele radadele. Ja vaatasin ma siis enda ümber ja sain aru, et see, mille see noormees nii teraselt välja ütles, on lihtsalt väljendus sellele, mis ümberringi toimub.

Ja eks ma tean, milles on probleem - ikka minu eneseuhkuses. Sest ma ise tean oma väärtust ja ei taha painduda sinna, kuhu mind painutada soovitakse. Aga kui see väärtus välja ei paista (ja inimesed niikuinii ei viitsi ega taha süveneda), siis polegi midagi teha, oledki see, kelleks sind peetakse.

Pole piisavalt...

See mõttelõng sai alguse ühest linnatretist, mille käigus nägin naisolevusi, kes on igal hetkel väljapeetud. Ja nii ma siis mõtlema hakkasingi - et minus lihtsalt ei ole sellist sisemist tunnet ja vajadust, et ma pole sellise asja jaoks piisavalt äge.

Järgmine mõte sinna kõrvale oli see, et ma pole üldse piisavalt äge, üleüldse. Teen omi asju ja toimetan ja pealtnäha saan justkui hakkama, aga seda, mis teeks mind või minu tegusid erakordseks, seda lihtsalt pole. Erakordsed on teised inimesed, nende teod ja tegemised, väärivad ära märkimist, mina sellesse liigasse ei pääse.

Veel üks mõte oli see, et teen, mis ma teen, sellist asja, et mind presidendi vastuvõtule kutsutaks, lihtsalt ei ole juhtu. Ükski minu tegu pole sellist austust väärt. Rääkimata riiklikest autasudest või millestki seesugusest.

See pole nüüd sugugi arutelu sellel teemal, nagu ma seda kõike hirmsasti ihkaks, aga see on lihtsalt mu elu taustsüsteem (nagu füüsikaski sõltub elus kõik taustsüsteemist). Ja eks ma siis mõtlen tagasi eilsele hommikule ja lihtsale jalutuskäigule loomaaeda, hea sõbra ja tema lapse seltsis, kus oligi hea ja mõnus olla, neil hetkedel, tundsin, olin väärtustatud ja hinnatud, olin täpselt nii eriline, nagu olema pean.

Ühe suurema mõtte lisas eelmine nädal siia veel - et mul pole midagi sellist anda, mis oleks piisavalt hea, mis oleks piisavalt hindamist väärt. Ja minu heatahtlikud soovid, tuleb välja, on üks suur ämbrites kolistamine vaid. Aga, eks mul tuleb õppida, jätta seesugused teod edaspidi tegemata.

Ja kusagil kuklas ringleb mõte sellest, et ma peaksin (elu)keskkonda vahetama, sest praegusesse ei oska ma lihtsalt sulanduda...

Kuidas nad jaksavad?

"Kihnu Virve 90" oli hea vastus sellele küsimusele, mis mind ikka aeg-ajalt painanud on. Et kuidas muusikud jõuavad-jaksavad. Aga sel kontserdil, kus olid laval mitme põlvkonna tegijad ja kaasaarvatud Kihnu Virve oma krapsaka 90 eluaastaga, sain väga hästi aru, kuidas see võimalik on või milline on see jada, mis sellise tegususe tagab.

Et kui on eeskuju Kihnu Virve, kes on kaua elanud (nagu kenasti märkis Raido Koppel), näol ees, mis siis viga seal järel tulla meeste väel, mille puhul Kukerpillid on 45 aastat koos mänginud või siis nende järel Väikeste Lõõtspillide Ühing, kahe liikmega esindatuna, järgmisel aastal juba 30 aastat koos mänginuna. Et ega need mehedki saa kehvemad olla ja eks see elulust ja -säde on see, mis ikka edasi aitab. Seda sädet ja lusti, on mul heameel näha, jagub ka nooremasse põlvkonda, keda laval esindasid akordionistid Erik Nisu ja Julius Koppel.

Siinkohal ongi vast õige jagada üht pala, kus see üle põlvkondade ulatuv muusikaline side, mis ikka jaksu annab, kenasti näha on:

Elementaarne viisakus

Mõnikord ma tunnen, et ma ei jaksa. Taluda seda viisakusetust, seda, et inimestest üle sõidetakse. Ja kus saab parima indikatsiooni sellest, missugused inimesed on, kui mitte tualetijärjekorrast.

Siinkirjeldatud stseen leidis aset Nordea kontserdimajas ja kontsert, mille puhuks oli kokku tuldud, kandis pealkirja "Kihnu Virve 90". See sündmus peaks ju ometi andma mingitki märki sellest, milline on see publik. Heatahtlik, sõbralik, hooliv, viisakas - need on sõnad, mis mulle esimese hooga pähe tulevad. Ja eks ma tean, et seal oli ka palju seesugust rahvast.

Aga ikka peab olema selliseid hetki, mil saad aru, et ikka ei oska olla ega mõista inimesi. Ehk siis, indikaatoriks tualetijärjekord, mis ulatub teiselepoole tualetiust. Esimese märgina see, et uks peab lahti olema ja sellesse vahekäiku, mis jääb ukse ja tualeti eesruumi vahele, on kindlasti vaja ennast pressida, mis sellest, et kitsas on ja mis siis, et see takistab inimeste tualetist väljumist. Kui mina siis otsustan, et tualetiuks ei pea pidevalt lahti olema, leiab minu taga seisev naisterahvas, et tal on nii kiire, et lipsata minust mööda. Tema kaaslanegi on sama tegemas ja kui püüan talle meelde tuletada, et elementaarne viisakus on inimesed enne välja lasta, viidates voolule, mis tualetiuksest suhteliselt ühtlaselt välja voolab, taltub ta veidi, aga ma näen, et ta ikka tahaks, edasi tormata, minust mööda tormata. Ja nii ma siis hoian voolu kinni ja kui piisavalt inimesi on tualetist väljunud, leian tualetti sisenedes minust mööda lipsanud naisterahva enda ees seismas ja küsin ta käest, et kas ehk ma peaks tema kaaslase ka endast ette laskma. Selle peale poeb kõnetatu siiski minu taha oma kaaslase kõrvale.

Ise tunnen täpselt seda, et ma ei oska sellises ümber ja mööda trügimise ühiskonnas hakkama saada, et mulle ei istu selline asi. Ma tean, et viga on minus endas, kes ma olen elu oravarattast väljas ja seetõttu ei ole mul kiire - ka selliste asjadega, et peaks hirmsasti tualetisabas kellestki ettepoole saama, sisse tormama sinna, kus ruumi ei pruugi olla.

Umbes nädalajagu päevi tagasi olin ühes teises tualetisabas ja seal sain sabast kinni paaril neiul, kes ka arvasid, et nemad peaksid kiiremini saama, ootavatest inimestest mööda saama. Sel hetkel hämmastas mind kuivõrd leebelt ja täpselt oskasin neid juhtida selle olukorra, mis nende ümber toimus, taipamiseni - eks ma tean, kustkohast see osavus tulnud on, mul jagub selliseid tegelasi, kellega on tarvis nutikas olla, peaaegu igasse päeva.

Käsi lihtsalt ei tõuse

Oli taaskord üks neid masendavaid päevi, mil oli tunne, et oleks vaja kuidagi seda kurbust ja valu leevendada. Ja mõttest käis läbi see vahend, mida keskmine eestlane sellisel puhul kasutab - ehk siis alkohol.

Käisin ringi päeva, käisin kaks ja kuigi tee peale sattus neidki kohti, kus selliseid asju müügiks leidub, ei tõusnud mu käsi sugugi riiulist mõttes väljavalitud jooki haarama ja seda ostukorvi panema. Ja isegi see õllepudel, mis mul külmkapis on, jäi puutumata.

Ja nõnda ma siis mõtlengi, et asi on vist ikka harjumuses - et kui ei ole harjunud jooma, siis isegi suurtel masendushetkedel ei oska sellise asjani teed leida...

Mõte läheb siinkohal tagasi paari päeva tagusesse aega, mil mul soovitati ennast purju juua ja ma ei osanud selle peale muud öelda, kuiet ühe oma sõbra olen ma seetõttu suuresti kaotanud, et ma temaga joomises sammu pidada ei jaksanud, et nii nõrk olen ma sellel teemal, mis omaalgatuslikust purjujoomisest me siis veel räägime...

Kui ootad kirja, siis...

...homseks jäta pisarad:



Igaüks meist teeb oma valikud. Ja mis ma sinna parata saan, et ma ootan, vastust (ja seesama fraas sellest eelnevast laulust mu peas kumiseb). Ühel teisel juhul olen juba vastuse ootamisest loobunud ja andnud endale lubaduse, et (sõnadeta väljendatud) vaikusesoov saab täidetud ja vaikus jääb püsima. Kuid antud juhul on, ootus ja lootus ja kas see on siis tõesti nii vale, et ma usaldan seda tunnet, et tuleb vastus. Eks igaühel on oma põhjused, miks ja millal, kuid iga järgmine (vaikuse)päev tekitab aina sügavamaid haavu... Olen selle üle nüüd palju mõelnud ja iseendast ka aina enam aru saanud - et miks ma ennast avada ei taha, ei taha asjatut lootust üles puhuda, ei saa ennast täiesti vabaks lasta... Sest mul on kogemus ja see on suuresti ühesuunaline - ikka selles valguses, et ma pole piisavalt oluline, ei oma piisavat väärtust (ja see tõdemus teeb haiget). Eks püüan oma jõuvarusid (või pigem usuraase) kokku võtta ja ennast lohutada mõttega, et ju siis on mingid teised asjad, mis takistavad mulle vastamast. Lisaks tajun seda, et ma ikka üldse ei oska, kohe üldse mitte, suhelda ja olla ja hakkama saada. Sellest ma sugugi ei räägi, et mõnel juhul võimaldab distants haigetsaamist vältida...

Irooniline on see, et selle kõige läbi mõistan ma väga hästi seda, kuivõrd ma vajan, teisi inimesi, aga ju teistel siis seesugust vajadust pole ja nende elud on toimetusi-olulisi-inimesi täis, sest vaikus on püsiv ja kõikehõlmav, ei kippu ega kõppu.

Ootamatu kohtumine

Eks see ole ikka nii, et kui ringi liigun või näiteks valgusfoori taga seisatan, siis hoian pilgu taevas - ehk on kedagi seal toimetamas näha (ja kui teistel inimestel on sel puhul võib-olla igav, siis ikka leian mõne linnu, kes omi asju ajab ja mu tähelepanu, kasvõi osaliselt, endale saab).

Täna sõitsin meie kodupõllu (veel saab seda põlluks nimetada, sest heinapallid on seal peal ja loodetavasti see nii ka jääb, kuigi jah, meie küla poolt juba suur ehitustegevus käib ja viimase poole aataga on kerkinud paarkümmend maja ning ehitustegevus jätkub) teed mööda ja pilku ettepoole heites nägin, et miski suur lind on põllu kohal lendamas.

Mõtted hakkasid kohe liikuma sinnapoole, et ei tea, kas saan siis viimaks mõnda kotkast või kullilist lähemalt nägema - olen neid sellesama põllu peal ikka aeg-ajalt kohanud, aga mitte nii lähedalt, et neid mõnusasti vaadelda ja ka identifitseerida saaks.

Sõitsin siis edasi ja nägin, et lind laskus põllule. Ega siis muud, kui enam-vähem selle koha peal, kus ta madalale ära kadus, auto teeserva võtta ja oodata, mis juhtuma hakkab. Ega läinudki palju aega mööda, kui lind põllult õhku tõusis ja tiivad laiali laotas - oli ikka suur tegelane küll. Aga kui ta sedasi tiivad laiali laotanud oli ja ma teda paremini nägin, siis sain aru, et tegu on haigruga - seda linnuliiki olen varemaltki meie põllul kohanud, nende hääli kuulnud, aga seda ma ei teadnud, et nad meil ka talvituvad ja seetõttu oli see minu jaoks päris ootamatu kohtumine.

Kuna ma päris kindel oma arusaamas ja liigimääratlemises ei olnud ja lind muidugi lendas minust kaugele eemale, siis tuli see asi üle uurida - tuleb välja, et jah, haigrud talvituvad meil tõesti, küll üksikud, aga siiski.

Selle teemaga haakub kenasti minu viimase aja värvikam linnuelamus. Koduõuel nägin mitmel hommikul järjepanu üht pasknäärt (ma siiski arvan, et ikka üks ja sama lind oli), enam-vähem ühel ja samal kellaajal. Aga iga kord, kui ma fotokaamera kätte võtsin, et teda pildi peale püüda, oli ta nagu võluväel kadunud. Ja siis, ühel hommikul, oli see pasknäär minuga nii lahke, et mitmekümne minuti jooksul poseeris ta mulle lahkesti. Minu osaks polnudki siis teha muud, kui muudkui nupule vajutada, kaamerat ümber seadistada ja taaskord nupule vajutada.

Ja kuidagi on nüüd nii, et pärast seda fotosessiooni, kui järgmisel päeval tuli lumi maha, pole teda näha olnud. See oligi justkui tema viis pakkuda mulle mõnusat meelelahutust enne, kui pikemaks ajaks paus tuleb...

Heas ja halvas...

Üks stseen eilsest õhtust pani mind mõtlema.

Stseen oli siis selline, kus naine tuli oma purjus meest koju viima ja oli mehe oleku pärast suhteliselt endast väljas (kuigi, kell polnud isegi veel üle südaöö ja mehele vastu tulla oli vist üks suhteliselt tavapärane tegevus).  Mees oli ennast nõnda purju joonud, et tema õelam ja tigedam pool selgesti esile tuli. Sinna juurde suur saamatus ja vastutustundetus.

Ja nii ma siis vaatasin seda olukord pealt ja mõtlesin, et mina niimoodi küll ei tahaks, sellist meest ja selliseid olukordi. Ja kõrvalt sain aru, et see oli see, mille teemal abiellumisel ikka lubadusi antakse, et nii heas kui ka halvas toeks ja abiks olla.

Teine mõte, mis mulle pähe tuli, oli see, et selleks, et inimese tõelist olemust tabada, tuleb ta purju joota - siis on selge, millise inimesega tegemist on. Konkreetse inimese puhul oli see nähtud sisu, kas just üllatuseks, aga pigem selline nentimine - ah siis sellised mõtted on inimese sees.

Kolmas mõte oli see uhke auto, mille mees naisele just ostnud oli ja millega naine siis kohale sõitis - et kas sellised kingitused on need, mis panevad leppima, taluma, soovima, tahtma?

Ja veel üks mõte, mis mulle eilsest õhtust kaasa anti, oli see, kuidas üks meesolevus rääkis loo, kuidas ta oma lapsi armastab ja kuidas on lastele hea isa, et nad siis naisega on niimoodi rääkinud, et kui nad lapsi hästi kasvatavad ja neile headeks vanemateks on, siis võib-olla hakkavad nad millalgi ka teineteist armastama.

Kogu see teema taandus minu jaoks ikka sinna, kuhu ma enamasti jõuan - et ma vist ei oska(kski) ega suuda(kski) kellegagi koos elada, olla, pole piisavalt tolerantne ja selle nii-heas-kui-halvas puhul tuleks minu jaoks mingil hetkel mingi piir ette (vähemalt eilne aus sisemine tunne oli küll selline). Ja et minu armastuse otsimise-leidmise soov kuulub pigem ulme valdkonda ja eks see ikka üks tühi tallamine on...

Imeline maailm ehk ikka leidub keegi

Tükk aega olen mõelnud oma blogi pealkirjale ja juhtlausele - et ikka ja aina on mul siin, vähemalt viimasel ajal, kirjutada neist asjadest, mis kogu sellele asjale irooniamaigu juurde annavad. Ja kuidagi nagu veidi kriipinud on selline tunne. Et kas siis tõesti imelist ja ilusat ja head elus ei leidugi, millest kirjutada...

Aga, ju see õhus olev mõte, et peab olema ka midagi ülimalt positiivset, millest kirjutada, nõudis ikka realiseerumist. Ja nõnda siis saangi sel korral kirjutada oma tõeliselt imelisest kogemusest, mis tegelikult läheb päris hästi kokku ühe suurema mustriga, mida aeg-ajalt ikka täheldanud olen.

Lugu siis seesugune, et tuli mul taaskord asendada üht teist treenerit, ühel teisel spordialal, kes ei saanud oma treeningut läbi viia. Ja saalis oli siis terve rida poisse ja üks tüdrukki, parajas puberteedieas. Mõned lõbusamad, mõned tõredamad, aga sellistena, nagu nad on. Mina, oma suures naiivsuses, nagu hiljem selgus, panin neid tegema harjutusi, mida neil on vaja selleks, et oma mänguoskust parandada, aga milleks nad tegelikult veel valmis polnud. Aga kui see siis kuidagi tujutult ja suurte tulemusteta toimus, asus mulle korraga appi üks vanem poiss nende trennitegijate seast, võttis selle asja korraldamise sujuvalt üle. Ja tegi ja toimetas ja saigi kõik toimima, nagu vaja. Neil hetkedel, kui ta nägi, et mingid asjad ei toimi, sain teda julgustada vaid oma kogemusega, et ta on sama optimilistlik, kui mina. Aga, tegelikult sai ta, ala paremini tundes ja oma suurema kogemusega mulle appi tulles, väga suurepäraselt hakkama. Ja eks ma siis kiitsin teda ja tänasin ja saime siis kahekesi selle asja enam-vähem kenasti lõpule viidud.

Aga teadmine, mis mulle sellest kogemusest kaasa tuli, oli selline - ikka leidub keegi, kes on valmis appi tulema, kui näeb, et hädas olen. Ja selles valguses on mul viimasel ajal ikka päris mitmeid hetki ja kogemusi, kus inimesed ongi ulatanud oma abikäe ja siiralt ja heatahtlikult andnud enda parima, et mind toetada ja abistada. Ja see on tegelikult ju imeline.

Selles valguses võib-olla ongi hea lisada eile kuuldud lause, taaskord ühe noormehe suust, kes mulle appi tuli, kui mul abi vaja oli ja kui teda selle eest tänasin: "Sina tulid meile appi, nüüd on meie kord Sind aidata!"

Millal siis asja pärast?

Täna on siis see päev, kui taaskord saab selgeks, kas üks minister saab oma ametikohal jätkata või mitte. Ja seda ainuüksi ühe väljaütlemise pärast. Mina, kes ma olen oma elus palju meestega kokku puutunud, ei oma tegelikult suuremat illusiooni sellel teemal, kuidas ja millest mehed mõtlevad ja nõnda polnud selle ministri väljaütlemises minu jaoks mingit uudist, kuigi jah, intelligentsemad meesisendid peaksid suutma oma väljendumissoove kontrollida, ehk siis juhtida seda, mida ja millal nad ütlevad.

Aga, kummaline on see praegu tekkinud olukord selle pärast, et asja esialgsest sisust on eemale liigutud, see on sootuks unustatud ja nüüd on teravik suunatud hoopis kõrvalseisjale. Olgu siis pealegi, kui selline on üldsuse soov ja see, et tegelik "tegija" nõndamoodi kõrvale jäi, on praegu saanud asjade loomulikuks käiguks. Ja võiks ju tsiteerida Eesti filmiklassikat: "Oma näoga päästa naise ilu!"

Kuid, üldises plaanis häirib mind praegusel juhul, nagu ka ühe ministri eelmise umbusaldusavalduse juures see, et ühtegi ministrit ei soovita umbusaldada selle töö pärast, mida nad teinud on/teevad, ikka on umbusaldusavaldused seotud suuremalt jaolt otsitud põhjustega. Miks ei ole seda jõudu-jaksu-tugevust, et ministreid umbusaldada selle pärast, millisesse seisu on nende otsused Eesti viinud - aina kasvavad eelarveaugud, segadused maksudega on vaid peamised viimase aja teemad.

Ma ei taha siinkohal teha üldistavat järeldust, mis tavaliselt sellistes olukordades kehtib - kui sisu ei suudeta hallata, hakatakse tegelema formaalsustega (mitmeid kordi elus nähtud ja kogetud tõsiasi). Vähemalt sellisesse valgusesse asetub kõik toimuv minu jaoks praegu. Ja kurb on see, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva lävepakul on riigitüüri juures vaid vähe neid, kes tegelikult tahavad Eesti elu paremaks teha, Eesti elu edasi viia - ikka taandub kõik sellele, et tahetakse riigipiruka juures olla, riigipirukast osa saada (sellest on kantud ka see praegune umbusaldusavaldus ju)...

Ja retoorilise küsimusena tuleb mul siia pead vangutades lisada: kas ma ikka tõesti oleksin pidanud endale eesmärgiks seadma Eesti presidendiks saamise (tean-tean, ma ei oleks niikuinii kvalifitseerunud, aga mõttemõlgutusi sellel teemal võin ju ikka kedrata)?

Ikka esirinnas, ikka esirinnas...

Lugedes presidendi Brüsselis välja öeldud lauset, et Eesti peaks Euroopa Liidu eelarvesse rohkem panustama, tuleb minul silme ette üks analoogne olukord minevikust.

Lugu siis seesugune, et sai oldud ühel rahvusvahelisel kohtumisel (välisriigis ja osalejaid kuskil 100 inimese ringis) ja muuhulgas arutati seda, et kus võiksid järgmised analoogsed kohtumised toimuda. Mina, rumala peaga, arutlesin valjuhäälselt seda oma Eesti kolleegiga väljaspool koosolekuruumi, et võib-olla on võimalik see kohtumine Eestis korraldada. Meie mitteformaalsest vestlusest võttis minu kolleeg selle jutu rääkida kohtumise eestvedajatega ja järgmise tööpäeva formaalses keskkonnas räägiti sellest, et kohtumine võiks aset leida Eestis, juba kui täiesti arvestatavast võimalusest. Kuna see polnud see hetk, mil hakata asju ümber rääkima, siis tuligi vaadata, et kas kuidagi on siis võimalik seda asja teha.

Kuna aga Eestis ei käi riigiasutustes ükski selline asi ilma korraliku eelarveplaneerimiseta ja minu teada meie asutusel selliseid väljaminekuid planeeritud ei olnud, siis tulin Eestisse tagasi, arutasin asja teadjatega ja tuligi välja, et tuleb kuidagi muudmoodi hakkama saada. Nõnda saigi siis hakatud mõtlema, et kuidas seda olukorda lahendada. Lõpuks sai see asi tehtud siis nii, et osalejad ise maksid kogu kohtumise korraldamise kinni - st konverentsiruumide ja lõunase toitlustamise osa sai kõik hotelliarvetesse sisse kirjutatud ja sai siis nõnda see kohtumine Eesti läbi viidud. Ja ääremärkusena olgu lisatud, et seesama kolleeg, kes olukorra tekitas, ei arvanud, et tema peaks selle asja korraldamise ja kordaajamise enda peale võtma.

Aga põhjus, miks see tookordne olukord mulle hästi silme ette tuleb, on selles, et mulle tundub meie presidendi jutt praegu täpselt samasugune - et tema annab suuri lubadusi välja, aga kuidas need reaalselt siis täidetud saavad, see on juba kellegi teise rida. Teisest küljest paneb selline suhtumine mind päris korralikult ahastama - kas Eesti pole piisavalt juba igale poole ja kõikjale panustanud, kas tõesti on meil siin siis nii palju raha riigieelarves üle (tean-tean, et tegelikult on puudu ja praeguste arengute tulemusena jääb aina enam puudu, mis siis, et tööjõumakse laekub aina enam), et esirinnas joosta Euroopa Liidu eelarvet täitma? Ja tegelikult võiks selle asja juures mõelda ka selle peale, et Euroopa Liidu institutsioonide ülevalpidamine ja sealsed palgad ja toetused ja kompensatsioonid, millest meie presidentki osa on saanud, on tegelikult, tavamõistes üle igasuguse piiri. Kui oskaks selle asemel, et hakata rääkima täiendavast panustamisest, hoopis mõelda selle peale, et kus on kokkuhoiukohad, siis vast poleks seda lisapanust vajagi.

Saada kõike, mida ihkan...

Mõnikord pakub elu selliseid hetki, et kõik ongi ilus ja hea. Minu seni viimane selliste hetkede kogemus pärineb neljapäevaõhtust, mil oli suisa kaks mehepoega, kes olid valmis kõiki mu soove täitma. Pruukis mul vaid öelda, et lilli tahaks - tekitati kohe terve lilleaed, sinna juurde veel purskkaev ja mõnus aiakiik. Siis mõtlesin, et mis kandilisi autosid mulle pakutakse, tahaks Porsche't või Bugatti Veyron'i. Pruukis mul vaid see välja öelda, kui ma nad kohe sain. Ja nõnda edasi. Lihtsalt, mis iganes mulle pähe turgatas, see ka tehtud sai. Ja relvade asemel sain endale kätte hoopis laterna ja fotokaamera.

Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis päris jabur sai see asi nt sellepärast, et korraga oli olemas nii avar erinevate lillede-põõsastega kaetud väli kui ka erinevate suurusete ja kaunistustega jõulupuud. Ja minu soovide kohaselt tekitati ka helitaust ja organiseeriti mulle kõrvaklapid pähe, et ma sellest kõigest ikka maksimaalselt osa saaksin.

Selline ideaalmaailm siis, kus kõik soovid vaid hetkega täidetakse ja milles mul osaline olla lasti, ma olin justkui kauaoodatud külaline, kelle heaks kõike soovitakse teha. Eks see meenutab mu ühte eelnevat tõeliselt südamlikku ja sooja kogemust, kui veidi suurem ringi neid vahvaid tegelasi mulle virtuaalse mina valmis meisterdas ja kui äge ma selles vitruaalses maailmas olin. Ja nii äge on see, millise entusiasmiga seda asja siis toimetatakse ja kui kiiresti on lapsed valmis oma parimaid oskusi demonstreerima ja kui rõõmsad ja rahulolevad nad ise selle kõige juures on.

Ja selles vallas edasi minnes on mul väga hea meel, et praegusel hetkel on trendikas ruubiku-kuubikuga toimetada - saan minagi lastele näidata trikke, mida lihtsasti teha saab. Vahva on see, kuidas neil silmad säravad peas ja kuidas nad on valmis kõike uut õppima ja omandama. Ja mõnusasti naeratama panevad ka sellised hetked, kui mõni laps, kes on kõrvale hoidnud, on korraga ennast nõnda hästi tundma hakanud, et võtab ja osaleb ja on aktiivne. Väikesed muutused, mis lapse enda otsuste pealt tulevad, on vast ikka kõige paremad - ja nii pole imestada, et mõni, kes muidu on oma nö kohustust täitmas käinud, on nüüd nii hasarti täis, et ka kahest trennitunnist kipub väheks jääma. Tasa-vaikselt, aga siiski edasi.

Rattas sees

Eks elus ole ikka nii, et tõusud ja mõõnad käivad käsikäes ja eks seetõttu peaks ma ju selleks kõigeks valmis olema. Aga kas samamoodi käivad käsikäes ka soojus ja jahedus, lähedus ja kaugus?

Minu elukogemus näitab, et just nõnda see asi ongi. Ja nõnda ma olengi selles rattas sees, mis kord taeva poole veab, siis käib tipus ära ja kihutab suure kiirusega maapinna suunas.

Ise mõtlen ma selle kõige juures, et miks pagana pärast on mul nii lihtne kõige hea ja ilusaga kaasa minna ja miks peavad need kukkumised nii rängad olema? Eks tean ka vastust - ma olen usaldav ja naiivne ja vaatamata sellele, et ma ammu enam ei looda, on ikkagi nii lihtne lasta asjadel minna, lasta ennast kaasa kiskuda...

Ja kuna see kõik juba ringiratast käib, siis olen jälle tagasi selles seisus, kus olin nädal aega tagasi ja mul tuleb kõigega otsast peale alustada! Või mis nädal tagasi, poolteist nädalat tagasi juba.

Ärgem unustagem ära ka seda, et iga sõna jätab jälje, mõned kohe iseäranis sügavad...

Miks peaks üle minema?

Lugesin täna ühe tarkvara kohta, mida aeg-ajalt kasutan, et peaksin selle pilveversiooni üle kolima ja seda siis ettevõtte, kes selle tarkvara valmis on teinud, soovitusel - et nende arvates on pilve kolimine igati kiiduväärt mõte.

Mina aga, olles teatud põhjustel sellesama tarkvara pilveversiooniga kokku puutunud, olen seda meelt, et mulle meeldib minu praegune tarkvara kasutamise viis väga kenasti. Ja põhjus on kasvõi lihtsalt selles, et nt pilveversioon ei luba mingeid lahtreid, siis, kui oled mõned teise programmi vahelduseks lahti võtnud, enam muuta. Ja kõike tuleb otsast peale alustada. Sellesama pilveversiooniga oli veel selline veidrus, et mingid asjad, mis on arvutipõhise programmi puhul automaatsed, pole seda pilveversiooni puhul teps mitte, mis tähendab, et juba sisestatud andmeid tuleb taga otsida ja seeläbi kannatab ka kasutusmugavus.

Ja nõnda ma siis muigasingi selle pilveversiooni pakkumise peale - et kahjuks või õnneks, ma tean, mida see üleminek tähendab ja mida mul kaotada on ja ausalt öeldes, ei taha ma sellist protsessi läbi teha!

Mis selle kuupäevaga siis on?

Ma olen ju kogu aeg olnud see, kes mustreid otsib. Ja eks ma siis leian neid ka sealt, kuhu keegi teine vaadatagi ei oska. Kuid, kui järele mõelda, siis siiski vist mitte. Sest, kui on märkimisväärsed sündmused, siis need ju jäävad meelde ja jäävad meelde ka kuupäevad, millal need sündmused on aset leidnud.

Nüüd siis on siin üks selline kuupäev - pealtnäha tore ja helgeid hetki täis, aga hoopis olulisem on see, millised on need tagajärjed ja tulemused. Sügavalt sisse sukeldumise kuupäev, et mõista, et tulemused on tühjad ja tühised.

Ja nõnda ma siis mõtlen, et mis selle kuupäevaga siis lahti on - kas liiga optimistlik lähenemine ja taaskord need lootused, millel on ette nähtud luhtuda?

Aga, eks elu näitab, kas ma olen õigel teel või eksin...

Võistlemisest ja mõõduvõtmisest

Eile õhtul sai minul viimaks mõõt täis - siis, kui üks inimene, kellega koos trennis käin ja kes muidu on väga mõistlik, hakkas rääkima sellest, et mina ja veel mõned trenniskäivad inimesed mängivad sulgpalli paarismängu valesti.

Lugu siis seesugune, et sulgpalli paarismängus ei tohtivat teha pikki ja kõrgeid serve, aga meie seltskonnas oli selliseid servijaid ikka mõningaid küll. Ja põhjendus, miks seda teha ei tohiks, oli selline, et see konkreetne inimene pole harjunud niimoodi paarismängu mängima. Eks sealsamas trennis saan ma kogu aeg vastu päid ja jalgu kõige muu teemal ka - alates sellest, et pallid on nirud ja lõpetades sellega, et niikuinii mängida ei oska (aga eks igaüks saab sellise suhtumise peale seda, mida ta oodata oskab - ehk siis, kui on vähe teistsugused paarilised, siis sujub kõik kenasti ja eks ma ise tean ka seda, et mida rohkem ma mängin, sest paremini ma mängin, sest asi on lihtsalt selles, et ma pole aastaid sellist aktiivset liikumist teinud, aga kui see juba meelde tulema hakkab, siis tuleb kõik muu ka välja - sest ma ju tean, et see kõik on olemas).

Ja see on nüüd sissejuhatus vähe üldisemasse teemasse. Olen ju arvukalt kokku puutunud, iseäranis viimasel ajal, sellega, kuidas inimesed, kes reketialadega tegelevad, kiruvad oma vastaseid, et see on paha või teine on paha või kolmas mängib ebamugavalt. Või siis olles olnud kohtunikuks ka ühel pubispordialal, on hulgaliselt leidunud virisejaid sellel teemal, et kuidas ikka loos on seesugune või teistsugune ja kuidas üks või teine vastane ei sobi.

Eks ma saan väga hästi aru ka sellest, mis mind kogu selle teema juures häirib - igaüks peaks ise oma mängu mängima ja ise piisavalt hea olema, et igasuguste vastaste ja mängustiilide vastu mängitud saada. Kui juba võistled ja mõõtu võtad, siis pead olema ka valmis selleks, et vastane ei sobi või toimetab kuidagi ebamugavalt ja see ongi ju kogu selle asja eesmärk - püüda selle kõigega hakkama saada. Aga tundub, et selline pahameele avaldamine on mingi üldisem trend, et võibki viriseda kõige kallal, mis ei sobi.

Ja eks ma tunnen siis ennast ohmuna, taaskord, et mul on etteheiteid teha vaid iseendale. Peaks ikka ka kõik asjad kellegi teise süüks panema, oleks vast asi, mida uuel aasta uue hooga proovida...

Veedab kvaliteetaega

Stseen eilsest päevast, kus laps, kelle ema oli päevaks võistlustele toonud, püüdis oma ema telefoni teel kätte saada ja lausus: "Ta ei võta telefoni vastu!" Ja selle kõrval siis üks lapsevanem teatas südamerahuga: "Ilmselt veedab ta kvaliteetaega!"

Mina kõrvalt vaatasin ja see olukord tegi mulle mitmel põhjusel haiget. Esiteks muidugi sellepärast, et see ema polnud lapsele sellel võistluspäeval kaasa elama tulnud, kuigi tal see võimalus oli. Ja teiseks see teise lapsevanema kommentaar sinna kõrvale, millest võis välja lugeda, et ilma lasteta veedetud aeg on kvaliteetaeg.

Aga kes olen mina, et sellisel teemal üldse mõelda või arutleda või midagi tunda?

Kas see peab nii olema?

Olen kõrvalt nägemas ühe organisatsiooni kasvamist ja püüan aru saada, et kas see, mis toimub, on kasvamise paratamatu tagajärg või on asi milleski muus. Lugu on lihtsalt sedasi, et tore ja vahva ja tegus organisatsioon, kes oli alati valmis kõigile vastu tulema ja kompromissile minema, on nüüd korraga hakanud tegelema formaalsustega. Minu jaoks on see selge märk sellest, et sisuga ei jõua enam keegi tegeleda ja see pole sugugi hea.

Ma saan hästi aru, et see on ainult minu vaatenurk ja ju on asjadel teistsugused põhjused, aga minu tunne ja kogemus, kuna mul tuleb selle organisatsiooniga ikka kokku puutuda, on selline, et side hakib ega toimi enam korralikult. Ja selles seisus tunnen ennast praegu nii, et seljatagune, mis mul oli, on korraga ära kadunud.

Ma saan aru ka, millest kogu olukord tingitud on - asjad on üle pea kasvanud ja tegemist on nii palju, et süveneda ei jõua. Teiseks teemaks on kindlasti ka juhi teema - eks organisatsioon on ikka juhi nägu. Ja kui ma nüüd vaatan ühe teise hetke peale tagasi, siis minu sisetunne ütles sel hetkel, kui mulle pakuti selle juhi abi ühe olukorra lahendamisel, et tema kaasamine teeb asja sootuks hullemaks. Õnneks asjad sedasi ei läinud ja sain kuidagi ilma selle "abita".

Aga jah, kõrvaltvaatajana mõtlen ja püüan aru saada, mis on praeguste asjade taga ja kas see jätkub ka edaspidi ja kas asjad peavad tõesti nii olema või on mõned teised variandid võimalikud...

Milleks teile kõik need lapsed?

Ma olen seda mitmel puhul kõrvalt näinud ja ikka mõelnud, et miks lapsevanemad ei oska oma lapsi hinnata ja hoida, millest tekib see, et ühel hetkel on need lapsed üleliigsed. Ja eilse päeva valguses tahaksin ma kõigilt neilt lapsevanematelt küsida: "Milleks teile kõik need lapsed?" Kui ilma nendeta on parem, kui on selge see, et lapsed pole suurt midagi väärt, ei tähelepanu, ei hoolivust, ei austust, ei lugupidamist, et lapsed on lihtsalt ees ja jalus. Kui on juba enda omad, siis võib nendega teha, mida iganes, väntsutada neid, nagu heaks arvatakse. Ja siis olen siin kõrval mina, kes ma näen, kui suurepärased needsamad lapsed on ja kuidas nad on targad ja arukad, hoolivad ja arusaajad.

Ja muidugi terendab mu silme ees see teadmine, kui suure hälbega ma ise olen - et mul ühtegi last pole ja ühtegi ka tulemas pole. Kuidas mina olen see, kelle poole ühiskonna pilgud on suunatud, et näed, vaata, tema ei saa ega oska, tema on vigane eksemplar, pole ühiskonnale ühtegi last juurde sünnitanud.

Ja veel üks samm sellest edasi on teadmine, et ma olen vigane eksemplar ka selles mõttes, et ma ikka üksi olen ja endale kaaslast leida ei oska. Lugedes kõike seda, mida saab lugeda inimene, kelle jaoks selliseid artikleid kirjutatakse - kuidas Eesti naised on vaid rahaahned ja ennast täis ja üleolevad, kuidas nad Eesti mehi halvustavad ja välismaamehi paremateks peavad - mõtlen ikka ja aina, et peab see palk mu silmas ikka suur olema, et ma seda kõike enda juures ei märka, ise oma asjadega olen alati hakkama saanud ja et mulle on Eesti mehed oma põhjamaises karguses alati meeldinud. Ja siis olen siin mina, ise ennast hea südame ja lahke loomuga kannatlikuks inimeseks pidades saan ikka ja aina teada, kuivõrd sobimatu ma olen ja ise kogu selle asja juures mõeldes, et mis minul siis viga on, mille pärast siis mina nii sobimatu olen.

Bring it on!

Eile oli täpselt selline hetk, et sain aru, et kui juba on võetud tee põhjamineku suunas, siis laske aga kõik käia, te kõik, kellel mingigi teema minuga on. Bring it on oli see väljend, mis mu meeles mõlkus - et kui juba, siis juba, kui on juba halvasti, siis võib veel halvemini olla. Ja eks elu õppetunnid võivadki koos tulla ja las nad siis tulevad. Kui oled juba sahmaka vastu vahtimist saanud, siis pole ju suurt lugu, kui samasugused hoobid järgnevad. Võtad neid kui paratamatust, sest eluhetk on täpselt selline...

Üle piiri mindud

Praegu on must masendus peal ja tunne on selline, et kõik see, mida ma teen, tuleb katki jätta. Sest ma ei oska ega suuda taluda seda, et lapsed, kes on minu kätte usaldatud, satuvad minu juuresolekul rünnaku alla. Ja samuti ei oska ma hakkama saada teadmisega, et mina ei suuda ega oska neid piisavalt hästi kaitsta.

Kuidas võib mõni üksik repliik sedasi lõigata läbi kogu selle usalduse, mis on olnud? Kuidas võib mõni olukord niimoodi endast välja viia, et ei suuda oma emotsioone talitseda ja tulebki kõrvale astuda ja võtta hetk iseendaga taaskord hakkama saamiseks? Lihtne on see üle piiri minemine, mis sellised asjad esile kutsub. Aga eks ma pidevalt kordan sedasama viga, mida ikka - eeldan, et täiskasvanud on targemad ja mõistlikumad, kuigi nad seda tegelikult pole...

Ja kõige rohkem teeb vast haiget see, kui näed inimest, kellest väga lugu pead ja keda hindad, samamoodi talitamas, kuigi ta pealtnäha suudab ennast talitseda, aga need "joonealused" tegevused kõnelevad selget keelt.

Sai siis nüüd parem või?

Ikka on nii, et elus tuleb ette erinevaid olukordi. Ja iseäranis huvitavad on need olukorrad, kus oled kõrvalseisja ja lihtsalt vaatad ja imestad.

Tänane stseen oli siis seotud sellega, kuidas ühele üleüldiselt tülikale noormehele, kes minugi trennis käib, koht kätte näidati. Minul pole selle noormehega suuremaid probleeme olnud, sest mina suhtlen temaga otse ja austan teda sellisena, nagu ta on - ja saame täiesti kenasti hakkama, sest noormees on tegelikult heasüdamlik ja abivalmis, mõnel hetkel unustab ennast, aga kellel selliseid asju siis ei juhtuks!

Aga, tänane stseen oli siis selline, kus õpetajad, kes meie trenni ajal ka kohal juhtusid olema, seda noormeest siis paika asusid panema - sellel teemal, et kuhu ja kuidas oli ta oma üleriided-jalanõud jätnud ja see toon, millega seda tehti, oli hukkamõistev ja kritiseeriv. Ja mina siis vaatasin kõrvalt ja mõtlesin: "Kas sai siis nüüd parem?" Sest tegelikult polnud need asjad nii laiali midagi, aga tundus, et kellelgi oli vaja oma pingeid maandada ja siis leiti, et noormees, kellega kogu aeg mingi teema on, on just see õige inimene - tundus olevat selline tema-on-alati-süüdi-teema olevat.

Ja iseäranis vaatasin kogu seda olukorda kõrvalt selles valguses, et mul tekkis tahtmine küsida nende õpetajate käest, et kas nende päev sai parem seeläbi, et nad niimoodi selle noormehe paika panid?  Seda, mida nad noormehel teha palusid, oleks saanud sootuks teistmoodi ka öelda, aga see õpetajalik-formaalne olemine oli see, mis mind pead vangutama pani.

Mis siis ikka...

Kui ma nüüd laskuksin oma irooniapärlite sügavusse, saaksin taaskord tõdeda, et ma olen üle mõistuse osav, teist minusugust ikka annab leida.

See kõik on ikka seotud sellega, missugused on minu sotsiaalsed oskused ja milliste ämbrite tulemusena saan ma hakkama sellega, et lõhun ära kõik hea ja ilusa, olles selline, nagu ma olen, tehes asju, mida ma teen.

Nüüd siis on siin jälle üks selline seis, kus tunnen, et peaksin abi otsima laulusalmist:



Sest kosta ei oska ma midagi ja diivanit ostma ka ei kipu, aga olen taaskord lõhkise küna ees. Ja eks ma tean ka seda hetke, mil asjad valesti läksid - nagu ikka, ei suutnud ma oma suud kinni hoida. Teisest küljest aga arvan, et see oli tol hetkel ainuõige samm ja kahetsemiseks või teisititegemise mõtete mõlgutamiseks ma ka põhjust ei näe.

Ja eks vist on ikka nii, et kui midagi pole ette nähtud, siis pole teda ette nähtud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, taaskord targemana. Kurbus on hinges, aga kelle asi...

Ise enda rumalusest aru saada

Üks hea omadus, mis minus mõnikord esile kerkib, on oskus iseenda rumalusest aru saada. Nõnda juhtus ka seekord.

Hakkasime lastega koos planeerima selle nädala trennitegemise plaane ja treeningvahendeid oli juurde vaja ja nõnda lubasin neile, et räägin inimesega, kellel neid on. Kui aga see aruteluhetk selja taha jäi ja olukorrale otsa vaatasin, siis sain aru, kuivõrd rumal ma olin olnud seda lubadust andes - ei, sugugi mitte sellepärast, et ma selle inimesega rääkida ei saaks, vaid selle rääkimise tulemus on ju ette teada - et neid treeningvahendeid ma ei saa, sest ma ju tunnen inimest piisavalt, et teada, kuidas tema sellesse asja suhtub.

Nõnda ma siis vangutasingi iseenda peale pead, et küll ma võisin ikka rumal olla ja leidsin alternatiivse tee treeningvahendite juurdehankimiseks - ilma mingi suurema vaevata sai olukord lahendatud, aga vähemalt ei läinud ma neid küsima inimese käest, kelle käest neid niikuinii saada pole.

Vahva tegelane

Mul on selline olukord, kus minu juhendatavates ringides käivad vennad - üks ühes valdkonnas ja teine teises. Ja eks ma siis aeg-ajalt vestlen nendega sellel teemal, et kuidas teisel vennal läheb. Täna oli aga minu jaoks eriti vahva hetk, kui vendadest noorem hakkas minu käest uurima, et kuidas ma tema vennaga hakkama saan. Ma siis vastasin talle, et tema vend ikka kogu aeg katsetab mu piire, et millal ma tema peale karjuma hakkan, aga kuna ma siiani pole põhjust näinud, siis pole ma tema peale veel karjuma hakanud ka ja eks ma saan aru, mida ta teeb ja ega ta seda kõike ju paha pärast mõtle. Selle peale teatas siis see väiksem vend: "Jah, ta suudab kõik õpetajad endast nii välja viia, et nad tema peale karjuvad. Aga, kui ta peaks Sulle liiga tegema hakkama, siis räägi kohe mulle, ma räägin emale ära, et ta vennaga räägiks ja vend Sulle enam liiga ei teeks!"

Selline vahva tegelane siis, niimoodi minu eest väljas! Sellised hetked on need, mis südant soojendavad ja olemise heaks teevad! Aitäh!

Võrdõiguslikkusest

Aeg-ajalt ikka tuleb üles võrdõiguslikkuse teema, aga seda sugugi mitte selles valguses, nagu meil võrdõiguslikkuse voliniku töövaldkond välja paistab...

Näiteks on mulle viimastel päevadel silma jäänud hoopis teine diskrimineerimise juhtum. Mulle ju ikka keeleteemad meeldivad ja nõnda on seegi teema seotud keelelise väänamisega ja minu arvates toimub kõigi uudistelugejate silme all päris radikaalne diskrimineerimine. Lugu muidugi puudutab perekonnanimede käänamist. Presidendi perekonnanime puhul tuleb seda käänamist teha vormis Kaljulaid, Kaljulaidi, Kaljulaidi (vahva on muidugi see, et siiani leidub inimesi, kes ajavad perekonnanimed Kaljulaid ja Kaljurand segamini). Samas tema poolvenna perekonnanime puhul käib käänamine Kaljulaid, Kaljulaiu, Kaljulaidu. Samamoodi on lugu ka perekonnanime Karilaid käänamisega - Karilaid, Karilaiu, Karilaidu. Mina näen siin küll diskrimineerimist - mulle tundub, et see diskrimineerimine käib ametikoha põhiliselt ja sellist asja ju ka olla ei tohiks. Kui juba võrdõiguslikkus, siis kõigile! Ja eks ma tean ka, millest see kõik alguse sai - see oli ju president Meri, kes sellist erisust taga ajas... Kuigi, keelenõuanne räägib sellist keelt.

Esmaspäeval olin aga ise peaaegu minemas võrdõiguslikkuse voliniku juurde, sest tundsin, et mind diskrimineeritakse - et kui ühel inimesel oli vabanduseks puberteet ja teisel inimesel oli vabanduseks, et tal juba 50. eluaasta piir ületatud, siis sain aru, et minul polegi ennast millegagi välja vabandada ja kohe tekkis tahtmine ka võrdset õiguslikkust taga ajada (et kui kõik ennast välja vabandada saavad, siis minul peaks ju ka mingi vabandus varnast võtta olema)!

Küll on ikka tore!

Ma ikka ei suuda ära imestada. Seda ID-kaardi teemat. Mina, kes ma nüüd olen taas täieõiguslik Eesti Vabariigi kodanik - sertifikaadid uuendatud ja nüüd taas võimeline ka elektrooniliselt olemas olema...

Kõigepealt pani mind pead vangutama, et ID-kaardi sertifikaatide uuendamise teema puhul on vähemalt Tallinna linna tänavatele tekkinud plakatid!!! Huvitav, kes selle mõtte peale tuli? Sellest ma isegi ei räägi, et kaubanduskeskuses toimub ID-kaardi sertifikaatide uuendamine mobiilsideoperaatori juures - nalja teete või? Eraettevõtted on riigi sponsorid või (pole siis imestada, et mobiil-ID'd nii aktiivselt peale suruti)? Kuigi jah, praegu tausta uurides selgub, et Eestil polegi enam oma sideettevõtet mobiil- ja telefoniside valdkonnas - vanasti ikka oli Eesti Telekom, millel oli osalus Eesti Telefonis (Elionis) ja EMT's, nüüd aga tuleb välja, et see riigi osalus on maha müüdud (tean-tean, et olen ajast maha jäänud). Vähemalt on riigil osalus veel Leviras, muidu oleks kogu sidealane infrastruktuur eraettevõtete käes. Nüüd läksin sidevaldkonda ära, aga pole midagi teha, mõtted ikka kanduvad vanadesse armsatesse aegadesse tagasi.

Teine teema on see, et juhtusin täna külas olles uudiseid vaatama ja peaminister lõpetas oma sõnavõtu teemal, et kas Eesti ametkondi teavitati juba juunis ID-kaardi turvalisusega seotud probleemidest, lausega: "Teavitus ei olnud digitaalselt allkirjastatud!" (vihjates, et see justkui tühistaks teavitamise kui sellise) Sellist lauset kuuldes mõtlesin mina küll seda, et no kuulge, mingi formaalsuse taha ei saa sellise asja juures pugeda, see pole normaalne - sest saades probleemi sisust ja tõsidusest aru, arvan ma, et mitte ükski oma tööd tõsiselt võttev ja südamega tegev ametnik ei hakka sellisel hetkel tegelema formaalsustega, vaid asub kiiresti probleemile lahendusi otsima ja siis käivad asjad kõige kiiremini just mitteformaalseid kanaleid pidi. Olen seda kriisiolukorras näinud ja kogeda saanud ja see oleks tegelikult see moodus, kuidas riik saaks ülihästi toimida - tegelikult teavad ju erinevates ametkondades samas valdkonnas töötavad inimesed üksteist väga hästi ja kui vähegi tahet on, saadakse kõik asjad aetud-tehtud. Küsimus on vaid selles, kas seda tahet on ja kas see oli soovitud tegevus üldse, formaalsused aetakse selle kõige käigus ka kiiresti korda, kiiremini, kui tavalise bürokraatiamasina korral. 

Ja kõige krooniks oli minu arvates päeva naelaks see, et president ütles väljas lause: "Poliitikud ei tunne kübervaldkonda piisavalt hästi!" Esimese hooga tekkis küsimus, et vaata, kes räägib. Aga, kui lugesin sõnavõtu sisu, siis sain aru, et president vist pidas ennast silmas - nagu meil kombeks on, on seis ju selline, et kui oled president, siis annab ametikoht ka kohe kübervaldkonna pädevuse! Imeline! Ja imestama pani mind, kui taaskord külas olles juhtusin nägema seda hetke, kui pärast (justnimelt pärast) seda, kui ID-kaartide sertifikaadid olid kehtetuks tunnistatud, kutsus president kokku ID-kaarditeemalise kriisikoosoleku ja võttis asja kokku, et probleem lahendati hindele 4+. Minu jaoks oli see huumori koht, sest 4+ ei ole olukorra lahendamine, kus lastakse inimestel kasutada murdmisohuga kaarte mitmeid kuid ja sealjuures veel e-valimistel - kehtetuks tunnistamine oleks pidanud olema tundide küsimus, sest praegu ei saa keegi tegelikult garanteerida, et vahepealsel ajal pole kellegi identiteedi alt mingisuguseid pahategusid korda saatud.

Aga tegelikult näitab kogu see ID-kaardi teema seda, kuivõrd haavatav on süsteem, mida me praegu kasutame ja kuivõrd palju me sellest sõltume - mina ühendasin ennast ID-kaardist lahti (mida mul siin ikka niiväga ühendada oli, kui ID-kaardid sertifikaadid oli kehtetuks tunnistatud ja neid uuendada ma ka ei saanud) sellega, et tasusin ühe suurema arve sularahas. Selline variant ju toimib ja alati, ei sõltu elektrist ega internetiühendusest ega pilvest, ja veel kõige vähem mingitest sertifikaatidest.

Mis siis puudu on?

Vaatan enese ja eluga hästi hakkama saavaid inimesi (autod, majad, suvekodud) ja mõtlen, et mis neil siis puudu on, et nad rahulolematud nõnda on? Mis on see, mis paneb kraaklema mõnekümne euro pärast?

Ja kusagil kuklas hakkab kõlama see lugu:



Ja eks ma saan aru ka sellest, et põhjus, miks mina elus edasi ei jõua, on selles, et ma olen liiga leplik ja olen täiesti rahul kõige sellega, mis mul olemas on...

Kuidas inimesi õnnelikuks teha?

Ma ei tea, kas ma olen sellel teemal juba kirjutanud, aga praegu on mu peas taaskord ringi käimas see mõte, mis mind aeg-ajalt ikka painab. Teadmine sellest, kuidas mina saan teisi inimesi õnnelikuks teha - kui teised inimesed peavad selleks vaeva nägema ja palju panustama, siis minu elu mustriks on see, et minul on õnn teisi inimesi õnnelikuks teha sellega, kui mind olemas ei ole.

Selle üle võib nutta või naerda, aga ju ma siis olen selline inimene, kes oma kohalolekuga kutsub teistes esile tugevaid reaktsioone ja peamine sõnum, mida sellest välja lugeda saan, on see, et parem on, kui mind poleks.

Ja eks ma siis aeg-ajalt pakun inimestele seda rõõmu - et mind olemas ei ole. Homme jälle on üks selliseid teiste inimeste õnnelikuks tegemise päevi - palju õnne neile kõigile!

Ega kaks ilma kolmandata jää...

Kevadel, kui suveplaane tegin, arvasin, et olen hea inimene ja aitan kaasa teiste inimeste huvide toetamisele. Kui sellest mõnele asjaga seotud inimesele rääkisin, hakkas nende peades mingisugune häirekell tööle. Mina seda häirekella tol hetkel näha-kuulda ei osanud ja ise ma selle peale ka ei tulnud, kuid nüüd saan aru, kuivõrd naiivne ma olin. Eks elukogenumad inimesed oskavad teisi inimesi läbi näha ja saavad aru nende mõttemaailmast, mina, kes ma ikka inimestest vaid head mõtlen, ei oska ju selliseid asju oodata.

Aga, eks siis elu õpetab. Sest eilne päev andis kindla kinnituse ka selle kohta, et ükski heategu ei jää karistamata ja ega ka kaks ilma kolmandata jää - tuligi oodatult see heateo eest karistamise kolmas kord.

Ja suures plaanis on tunne mu sees nii närine, et ma mõtlen juba selle peale, et kõigest üldse loobuda, kõigele käega lüüa ja jätta katki see asi. Sest, kui ma ise selle kõige sees kõige rohkem haiget saan, siis arvan ma, et see pole sugugi see "tasu", mida ma selle asja tegemise eest saama peaks.

Ja kõige iroonilisem selle kõrval on see, et ikka on kõige suuremateks virisejateks need, kellel selleks tegelikult põhjust ju ei ole, aga kui võimalus virisemiseks on, siis tuleb seda ju kasutada...

Ja taaskord tekib ka küsimus, et kui mina kedagi hoian, kellegi eest hästi hoolt kannan, miks siis needsamad inimesed mind ei hoia, minu eest hoolt ei kanna?

Mina neid mänge ei oska

Ikka sama olukord - väike lõõp ja läbi lillede saadetud sõnum. Ma vist olen tõesti liiga tõsine inimene, et see kõik minu peal kohe toimima hakkab. Kuidas ma saaksin nii, et neid mänge poleks, oleks nii, nagu oleks ja ei mingeid mänge-lollitamisi.

Ja eks ma saan aru ka sellest, et viga ongi minus, minu "ajaloos". Aga, keegi võiks ükskord aru saada ka sellest, millised on väljaöeldude sõnade mõju teisele inimesele...

Kuidas klienti kaotada

See stseen on pärit ühes öisest tanklakülastusest - mis teha, kui päevatoimetused kanduvad üle südaöö ja siis on ainus mõistlik koht, kus mingeidki oste sooritada saab, tankla.

Niisiis, kell on tiksunud juba tunni jagu üle südaöö, kui astun tanklasse sisse, käin riiuli juurest riiuli juurde ja vaatan, mida ma soovin. Ühel riiulil oleva mulle sobiva toote hinnasilt on küll vahetusse läinud selle asja kõrval oleva hinnasildiga, aga sellest ma ennast kõigutada ei lase - loen toodete kirjeldusi ja järeldan, et sildid on vahetusse läinud. Otsin siis vajaliku raha välja ja sean ennast kassa poole

Kassas ulatan teenindajale toote ja raha. Teenindaja lööb toote kassast läbi ja seal muidugi on selle teise toote hind ja kuna see teine toode on kallim, siis palub teenindaja minult raha juurde. Seletan siis teenindajale, et väljas on teine hind ja palun, et teenindaja tuleks minuga riiuli juurde, kus need hinnad on, et saaksime koos hinna üle vaadata. Asun siis riiuli poole teele ja loodan, et teenindaja järgneb mulle. Aga minu lootus on asjatu, teenindaja varjab ennast koos teise teenindajaga grilli- ja burgeri- ja jumal teab veel mille leti taha ega jõua minuni. Lähen siis uuesti tagasi ja palun teenindajal endaga kaasa tulla, seletades talle, et ma soovin, et ta ise näeks, missugune hind väljas on. Teenindaja seletab midagi sellest, et see hind on eelmisest kuust sinna jäänud.

Mina olen ikka veel särtsakas-võitlusvalmis meeleolus ja tahan, et teenindaja minuga kaasa tuleks. Lõpuks see siis pärast pikka vaidlemist õnnestub ka. Võtan siis riiulist selle toote, mis mul näpus on, triipkoodi ette ja loen selle hinnasildilt, mis on küll vales kohas, triipkoodi, mis on täpselt see, mille toote pealt leian. Selle peale teeb teenindaja sellise lükke, et tõstab kallima toote hinnasildi kallima toote ette, st õigesse kohta, ja rebib riiulilt selle odavama toote hinnasildi. Ise seletab, et see hind on eelmisest kuust. Ma siis naeran ja küsin: "Täna on 12. november, mis eelmisest kuust Te mulle räägite?" Ega ma sel hetkel ei tulnud ju selle peale, et neil võis ju kuuvahetus käia hoopis täiskuu järgi ja täiskuu oli 3. novembril.

Loomulikult oli selle kõige tulemus see, et toode jäi teenindaja kätte, mina ütlesin, et niimoodi ma seda asja saada ei taha ja andsin lubadusi, et selle tanklaketi tanklasse mina enam naasama oste sooritama ei lähe. Nii lihtne ongi klienti kaotada!

Küll mul ikka veab!

Vaadates kogu selle ID-kaardi olukorra ja uue kuu peale, tegin enda arust vajalikud lükked ära - ehk siis, tasusin kõik arved, mis vähegi kättesaadavad olid, tegin ühe püsikorralduse ja ühe ettemakse. Aga sellega ma ikkagi ei arvestanud, et võivad tekkida eriolukorrad...

Ehk siis, kui ikka saab lugu, siis saab lugu ja pikalt ja mitu korda. ID-kaardiga oli siis see lugu, et teadsin, et reede õhtul pannakse sertifikaadid kinni ja ongi minu ID-kaardist saanud vaid tükk plastikut, millal ja kuidas saan seda uuesti elektrooniliselt kasutada, pole praegu teada, sest sertifikaatide uuendamisega läheb praegu veel aega.

Aga, olin ju korralikult valmistunud ja kusagil kuklas hoidsin seda võimalust, et kui muudmoodi ei saa, siis on ju olemas pangaautomaadid. See, kui naiivne ma olen, selgus aga peagi. Saabus siis laupäeva hommik ja muidugi tekkis kohe kiire-kiire vajadus ülekande tegemiseks - inimene kusagil Euroopa peal laiali, raha napilt ja nüüd vaja appi tõtata. Ega siis midagi, võtsin oma tarkuses siis suuna sularahaautomaadi juurde, sisestasin pangakaardi, PIN-koodi ja valisin menüüst "Maksed". Edasi aga pakuti mulle vaid kolme valikut: "Määratud maksed", "Telefoni maksed" ja "Tagasi peamenüüsse". Mina siis vaatasin, et see, mida mina tahan, ei lähe ühegi nimetatud kategooria alla, küsisin aga automaadilt kaardi tagasi ja võtsin välja telefoni. Helistasin siis vajalikule telefoninumbrile ja ise imestasin, et miks mind on vaja tuvastada, kui ma tahan ainult teada, missugusest automaadist ma makset teha saan. Teine mõte aga käis mu peast veel läbi (mille pärast ma olen korra isegi klienditeenindusega vaielnud) - et tegelikult ei ole pank kunagi ID-kaarti sobiva autentimisvahendina käsitlenud (vähemalt telefoniteeninduse juures küll), ikka kas mobiil-ID või smart-ID.

Võtab siis teenindaja kõne vastu ja küsin siis oma küsimuse, et missugusest automaadist ma saaks ülekannet teha. Selle peale teatatakse, et selliseid makseautomaate pangal enam polegi ja et ma saan ju püsimaksete alla selle ülekande panna - minna internetipanka sisse (kas paroolikaardi, ID-kaardi, smart-ID või mobiil-IDega) ja siis teha endale püsimakse ja seejärel saan ma seda ülekannet automaadist teha. Selle peale siis lugesin teenindajale ette, miks ma kõiki neid teisi alternatiive kasutada ei saa ja et tegelikult tahtsin ma ainult teada, kus on, aga tänud, et sain vastuse sellele küsimusele - et minevikus on.

Siis tekkis mul juba sportlik hasart, et kas ma saan selle ülekande tehtud või mitte. Ega siis muud, kui ID-kaart kaasa ja pangakontorisse. Seisab seal siis ilus poiss, teretab ja küsib, et mida ma soovin. Mina siis, et paroolikaarti soovin. Tema, et milleks mulle see, kui see kaotatakse alates jaanuarist ära. Mina vastan talle selle peale, et näete, selline olukord - ID-kaardi sertifikaadid kehtetud, mobiiltelefon selline, et sellega ei saa mobiil-IDd kasutada, smart-IDst rääkimata ja automaadist ma ka ülekannet teha ei saa. Tema siis vaidleb, et mismõttes ei saa pangaautomaadist ülekannet teha - kui see on püsimaksete all, siis saate. Mina siis seletan talle, et kas see ei tundu tobe olukord, et selleks, et mingit ülekannet teha, pean ma enne pangakontorist läbi tulema (kuna ma elektroonilisi kanaleid pidi kuidagi oma kontole ligi ei saa) ja sõlmima püsikorralduse, et siis automaadis makse teha. Et minu jaoks ei ole selle variandi nimi "makseid saab pangaautomaadis teha", tema aga muudkui ajab oma rida, et ärgu ma öelgu, et makseid ei saa automaadis teha. Sain aru, et pole mõtet enam vaielda ja ütlesin siis, et mul on paroolikaarti vaja. Palus mul siis istuda ja oodata.

Istusin ja ootasin ja sain siis viimaks teenindaja juurde ja pidin talle pikalt seletama, miks mul ikkagi seda paroolikaarti vaja on. Lisaks tahtsin ka seda, et päevalimiit oleks suurem, kui 200.- euroraha. Selle peale tuli vastus, et see on tehniliselt võimatu - selle peale pidin jälle vaidlema hakkama, et ärgu tulgu mulle seletama, et see on tehniliselt võimatu, sest inimene, kes vähegi IT-süsteemidest midagi teab, teab ju ometi seda, et see tähendab lihtsalt ühe numbri kohale teise numbri kirjutamist - ja siis tõmbasin selle vaidlusteema ise maha, öeldes, et see, et teenindajal selleks õigusi pole, ei tähenda, et seda tehniliselt teha ei saa. Sain siis oma paroolikaardi kätte ja hakkasin ennast kontoris oleva arvuti juurde seadma.

Ilusad poisid (selleks hetkeks oli ühele ilusale poisile lisandunud veel teinegi) tahtsid mulle kena päeva soovida, aga ma siis ütlesin, et ma ei lähe veel kuhugi. Seadsin ennast siis arvuti taha ja sain vajaliku tehingu suhteliselt kiiresti tehtud. Pakkisin oma asjad kokku ja siis soovisin ilusatele poistele kena päeva.

Ja kogu selle asja peale mõtlesin, et küll mul ikka veab - kogu see ID-kaardi teema, kuigi distantseerisin ennast sellest juba nädal enne paanikat, on ikkagi mulle meeletult kogemusi-elamusi pakkunud (kuigi jah, mul ei ole olnud magamata öid, nagu paljudel inimestel, mul nii suurt ja nii kiiret vajadust polnud). Ja ilma selle kõigeta ma polekski teada saanud, et minu kodupank on kontoritesse "tööle" pannud ilusad poisid, kelle ülesandeks on kliente teretada, nende käest küsida, mis teema on, neid istuma juhatada ja siis teenindajate käest küsimas käia, kas teenindajad on vabad ja seejärel kliente nende juurde suunata ja pärast klientidele kena päeva soovida. See oli minu jaoks kogu selle protsessi juures selline hetk, mil ma sain aru, et maailm on ikka väga jaburaks kätte läinud! Kuidas saaksid mulle tuttavad töötud inimesed sellistele töökohtadele?

Ja üks huvitav küsimus tuli mul veel üles - sel kuul on ootamas ühe arve tasumine, mis kuidagi ei mahu selle 200-eurose päevalimiidi sisse ja juba sain küsida ka selle küsimuse, et kas on võimalik selle arve eest tasuda sularahas - vastus oli üllataval kombel isegi jaatav. Vaat seesugused lood ja laulud siis. Aga, praegu on see ID-kaardi teema minu jaoks ikka veel õhus, eks paistab, mis siis saama hakkab, kui ma ühel hetkel sertifikaate uuendama hakkan.

Saada välja praagitud...

Eks see ole ju ammu teada, et kui mõni asi saab nässu minna, siis ta nässu ka läheb. Enam-vähem sellise mõttega saan kokku võtta ID-kaardi turvariskiga seotud olukorra, minu isikliku kogemuse põhjal.

Peagi saabub uus kuu ja valjuhäälselt on teada antud, et kui ID-kaardi sertifikaate ära ei uuenda, siis kaarti enam elektrooniliselt kasutada ei saa. Proovisin siis uuendamise ära teha, aga eks sain teada seda, mida ennegi teadsin - et minu arvuti operatsioonisüsteem pole selle jaoks sobiv.

Olgu siis pealegi, oma viga, aga, pakuti ju välja mobiil-ID kasutamise varianti ja kuigi 1-eurone lisaväljaminek kuus tundub minu jaoks jabur senise tasuta lahenduse asemel, siis mõtlesin, et olgu, võib-olla peakski ennast kaardist ja kaardilugejast lahti ühendama ja seadsin sammud oma mobiilioperatoori teenindusse. Teenindaja haaras abivalmilt juba vajaliku SIM-kaardi järele, aga ma peatasin ta hoogu - võttes taskust oma mobiiltelefoni välja, laususin, et ehk peaks enne proovima, kas üldse töötab. Tegi siis teenindaja oma kaardiga proovi ja tulemuseks oli see, et EI TOIMI! Hakkasin siis poolendamisi arutlema, et mis nüüd siis edasi teha. Selle peale teatas teenindaja: "Aga võib-olla smart-ID?" Ma siis näitasin talle veelkord oma telefoni ja sellega jäi see teema katki. Järgmisena tuli pakkumine: "Aga võib-olla soovite uut telefoni?" Ma siis vastasin, et olen oma praegusega väga rahul ja ma tõesti ei soovi endale uut telefoni osta (ju oleks tasutagi saanud, aga seda siis 24-kuulise tähtajalise lepinguga, mis nende mõistes "tasuta telefoniga" kaasas käib).

Tänasin teenindajat, astusin teeninduspunktist välja ja tunne oli seesugune, et nüüd olen ma siis korralikult väljapraagitud, Eesti Vabariigi poolt, kuns mul puudub igasugune tahtmine olla innovaatilise Eesti kodanik, sest ma arvan, et kui asjad toimivad ja töötavad, ei ole mõtet neid välja vahetada. Ja huvi pärast siis uurisin, et missugused on kaasaegsed nuppudega telefonid - iroonilisel kombel tähendaks see kõik minu praeguse nuppudega telefoniga võrreldes ajas tagasiminekut - 3G asemel 2G, igasuguse interneti kasutamise võimaluseta (mida minu kümme aastat vana telefon kenasti pakub).

Kuidas niimoodi saama?

Lugesin täna panga internetilehelt, et alates novembrist piiratakse ID-kaartide kasutamist, kui nendega kohe-kohe midagi ette ei võeta, st sertifikaate ei uuendata (asja iroonia on selles, et lugedes pikka selgutust sain aru, et tegelikult pole praegu selge, kas seegi avastatud riski maandab). Eks ikka nende kaartide elektroonilist kasutamist, millel on see turvariskiga kiip.

Ja kuna see teema mind päris ei rahuldanud ja kõiki vastuseid ma kätte ei saanud, siis lugesin ka RIA ametlikku infot selle kõige kohta. Kõik ju ilus ja kena ja arusaadav, aga see, mis oli võimaliku soovitusena kirja pandud, pani mind ikka vihastama küll - see, et senise ID-kaardi tasuta lahenduse asemel soovitatakse kasutada Mobiil-ID'd - et saaksite kõiki toiminguid ka edaspidi elektrooniliselt teha - mille kuutasu on vaid 1 euroraha (aga, Mobiil-ID'ga liitumine ju ka maksab, mobiilsidefirmasse mineku aeg ju ka maksab).

Nüüd ma siis vahutangi siin omaette - sest minul ju nutikat telefoni pole (on ikka nupukas) ja olen sellest asjast ennast eemal hoidnud. Selle pärast ei saa ma kasutada ka Smart-ID'd. Selle kõige peale mõtlen ma, et kelle jaoks või kelle pärast see riik siis on või mis on siis see Eesti IT edulugu, kui ID-kaart on kõigile kohustuslik dokument, aga seda dokumenti tema täisfunktsionaalsusega kasutada ei saa...

Saan aru jah, et keen üle vale koha peal, sest räägitakse sertifikaatide uuendamisest ja see peaks olukorra lahendama, aga see Mobiil-ID kasutamise soovitamine oli minu arvates küll kivi sellesse kapsaaeda, mis tundus esialgugi olevat kogu selle ID-kaardi turvariski taga - et kellelgi ei lähe müügitöö piisavalt hästi ja kellelgi on vaja raha juurde saada...

Ja mida peaksid tegema need inimesed, kellel mobiiltelefoni pole - või on see mingi riigi poolt antav kingitus, mis igale kodanikule garanteeritakse?

Vangutan pead ja mõtlen: kuidas niimoodi saama?

Vastused tulevad ootamatutest kohtadest

Eilne olukord, kus ma liigse viisakuse pärast riielda sain, pani mind veidi mõtlema. Et miks ikkagi see muster mu elus sees on ja kuidas ma suudan oma viisaka käitumisega teised inimesed endast välja viia.

Ja täna turgatas mulle pähe üks mõte, miks see nii on. Et asi pole niivõrd minus, vaid selles, mida minu käitumine teises inimeses esile kutsub - et võib-olla on teise inimese reaktsiooni põhjuseks see, et minu käitumine riivab temas mingit sellist kohta, mille suhtes ta ise tundlik on ja saab aru, et tema nii ei oskaks ega saaks ja see siis ajabki inimese endast välja.

Sest, kui eilsetele sündmustele otsa vaadata, siis on ikka täiesti jabur selline reaktsioon, nagu minu vabandussõnadele osaks sai - et ma selle peale riielda sain. Aga eks ma teisest küljest sain aru ka sellest, et mina oma ilusa elumulliga olengi niivõrd kaugel sellest edasipürgimise ja konkurentsi maailmast, et ma olengi võib-olla ära unustanud, kuidas realses maailmas asjad käivad. See mõte on muidugi üks tõeliselt vahva tõdemus, sest mulle meeldib mu konkurentsivaba elu, kus ainus mõõdupuu on mu enda väljamõeldud ideaal.

Ja nõnda need vastused tulevadki, täiesti ootamatutest kohtadest. Aga, järgmiseks korraks on mul siht silme ees, kuhu ja kuidas edasi...

Kui inimese pilk vihast vahutab

Sellises olukorras olen ma ju ennegi olnud - kus seisan vastamisi inimesega, kelle pilk vihast vahutab ja kes on kohe-kohe plahvatamas. Täna siis taaskord selline olukord. Läks vaja palju aega ja palju veenmisjõudu, häid sõnu ja ka mõtlemapanevaid sõnu, et see kõik ära lahtuks.

Asi poleks ju nii hull, kui ma ei teaks, miks see kõik nii on - mitte need pole põhjused, mida inimene ise näeb ja põhjusteks peab, need on tagajärjed, tõeline põhjus on eeskujus - inimeses, kes arvabki, et käsi käiku lasta on hea ja õige, või need harjumused, kuidas teiste inimestega käituda. Lisaks veel ka see, et tegelikult olid selle kõige taga hoopis inimese enda eelarvamused ja mõtted, mis ta oli oma peas välja mõelnud, sest hilisemates olukordades neutraalselt asju vaadates ei saanud mina küll aru, et keegi oleks erilisi teravusi just selle inimese suunal öelnud, asi tundus ikka olevat inimese enda tundlikkuses.

Kuid, asja iroonia on see, et inimene, kes esialgu tuli teist inimest parastama, ei talunud pärast sugugi seda, et tema peal rakendati täpselt sama meetodit, ja oi, kui kiiresti sai karma ta kätte.

Kuidas minust õpetaja sai

Seda lugu võiks alustada ühest mõttevahetusest kuskil poolteist või kaks aastat tagasi. Ühes olukorras tuli kuidagi jutuks, et ma peaksin õpetajaks hakkama. Või, kuna mul pedagoogilist haridust pole, siis peaksin liituma "Tagasi kooli" programmiga. Selles hetkes, ma mäletan ise väga hästi, oli minu tunne küll selline, et mida on minul lastele edasi anda või kuidas ma üldse nende ette läheksingi, et mis oleks see tarkus ja teadmine, mida saaksin nendega jagada ja kuidas see klassi ees olemine siis üldse käima peaks...

See teema jäi siis tookord katki, sest tundsin, et minu jaoks pole see õige asi. Või et mina pole õige inimene õpetamisega tegelema. Lihtsalt, kuidagi tekkis see tunne.

Nüüd siis on aeg edasi läinud ja igal nädalal olen ma klassi ees ja igal nädalal, isegi väljaspool seda klassi ees olemist, pöördutatakse minu poole kasutades sõna "õpetaja". Eks see ole laste harjumustes kinni - kui neil on õpetajad, siis langeb ka treener ilmselt samasse kategooriasse. Ise ma muidugi ennast õpetajana ei tunne, pigem tunnen selle inimesena, kes peab kogu aeg õppima (tänanegi päev pakkus selleks häid võimalusi - küll on vaja motiveerimisoskust ja selgitamisoskust ja kuulamisoskust ja ka endale kindaksjäämise oskust ja kõiki neid arendada).

Aga, see selleks, lugu, millest tegelikult kirjutada tahtsin, on seotud sootuks sellega, kuidas mina sattusin meie valla õpetajatepäeva pidulikule vastuvõtule. Ja sellise au etteennustajaid oli üllatavalt kombel koguni kaks - üks oli mu õpetajast sõbranna, kes juba eelmisel sügisel rääkis õpetajatepäeva paiku mulle midagi sellist, et ma võiks aasta uustulnukaks saada või midagi seesugust. Teiseks selle kõige ennustajaks oli Eesti üks rikkamaid mehi, kellega sai meie valla ühe teise sündmuse raames ühte lauda istuma juhtutud ja õhtu läbi lõõbitud, temagi pakkus juba eelmisel sügisel välja, et ma peaks kuidagi tunnustatud saama, kuigi seda, millega mina tegelen, sai vaid riivamisi puudutatud.

Kuid see jutustatav lugu sai alguse mõned nädalad tagasi, kui minu käest küsiti, et kuidas on minu graafik õpetajatepäeva paiku. Kuna graafik tundus vaba olevat, siis nõnda ka ütlesin. Selle peale siis tõdeti, et väga tore, et mina olen üks neist kolmest, keda tahetakse õpetajatepäva pidulikule vastuvõtule kutsuda. Põhjenduseks toodi siis see, et valituteks osutusid need, kes teevad rohkem, kui neilt oodatakse. Ma heal meelel oleks jätnud kuulamata selle lisaselgituse, mis rääkis eelnevatest aastatest ja muust - see jutt lihtsalt vähendas kogu seda suurt au, aga ju siis oli vaja inimestel, kes asjast rääkisid, kõike seda pikemalt selgitada.

Ega siis olnudki muud, kui anda oma kontaktandmed ja peagi jõudis ka kutse minuni. Ja kuigi esialgu olin õhevil ja elevust täis, sest tegelikult ikka väga suur au sedasi märgatud saada, tekkis mingil hetkel väike tülpimus - et ma ei taha kõiki neid kaasnevaid formaalsusi selle asja juures.

Saabus siis SEE PÄEV ja meeleolu polnud mul küll sugugi optimistlik, kuid päev tõi vajaliku muutuse, et mõista, et ma olen seda kutset väärt, ma olen täpselt see inimene, kellele peabki selline sündmus osaks saama.

Lugu, mis mind õigesse meeleollu ja tõelisse tõdemusse tõi, oli seotud sellega, kuidas mina olin valmis minema kompromissile olukorras, kus oleksin võinud kõrvalt vaadata teiste muret ja teha nägu, et mind see ei huvita, kuid mina võtsin selle asja enda omaks ja pakkusin välja lahenduse, mille võiks sõnastada "Lapsed on prioriteet", mis, nagu SEL PÄEVAL selgus, nüüd ka toredasti töösse läheb. Ja sel hetkel, kui ma nägin lihtsat lahendust ja vajadust laste huvid kõige kõrgemale seade seal, kus teistel tekkisid isiklikud vastuseisud, sain aru, et ma olengi õigel teel ja see on see, mis peaks igal õpetajal alati meeles püsima. Nõnda saigi minu meeleolu heaks ja selle kõige tuules lehvisin siis vastuvõtule.

Aga, kui nüüd rääkida vastuvõtust endast, siis oli ikka kentsakas küll olla seal õpetajate seas, ise muidugi kogu aeg muiates, et näed siis, polnudki mul mitte mingisugust pääsu sellest kõigest. Muus osas aga oli sündmus täpselt nii formaalne, kui olin arvanud, kuid leidsin endale ka sellest seltskonnast vahva vestluskaaslase ja avastasin üsna enda lähedalt ühe päris sümpaatse inimese. Omamoodi pead vangutama panid mind aga need inimesed, keda juba ennegi tundsin ja kes ikka oma tavalist rutiini järgisid, ei olnud seal ühtegi üllatust. Ja üldises plaanis võtsin sellest kõigest maksimumi, just täpselt nii, nagu mina oskasin ja sain.

Prioriteedid on selgelt paigas(t ära)

Kogu selle digiteemaga, mis sel nädalal üleval on, seoses tuli mulle meelde veel üks asi, mis mulle mingi aeg tagasi pähe tuli. See teema on seotud ID-kaardi võimaliku turvariskiga. Kogu selle teema juures oli minu jaoks hämmastav see, et keskenduti Eesti kui e-riigi mainele, mitte sellele, mida selle riski realiseerumine reaalselt tähendab ja mida peaksid tegema kõik ID-kaardi omanikud, et neid riske minimeerida.

See kõik oli kujukas näide sellest, kuivõrd paigast ära on meie elu (üle otsustajate) prioriteedid ja kuhu on fookus pööratud - tegeletaksegi arusaamatute, oi, kuidas mulle praegusel hetkel see populaarne sõnapaar meeldib, pehmete väärtustega (veel üks teema, mis mind on alati hämmastama pannud, on seotud sellega, kuivõrd suur osa EAS'i toetustest on näiteks ettenähtud reklaammaterjalide ja turundusteemade toetamiseks, samas, kui sisuliste arendamiste tegemiseks on sealt oi kui raske toetust saada ja tõsised tegijad (ja pean siinkohal silmas tootmisettevõtteid) on keerukate protseduuride ja peaaegu võimatu kvalifitseerumisvõimaluse pärast sellest kõigest loobunud), selle asemel, et tegeleda asja sisulise poolega, tehniliste lahenduste või kasutusjuhiste või kasvõi juriidikaga - et kuidas tõestatakse, et mingid allkirjad kehtivad ja et keegi pole saanud elektroonilist juurdepääsu ID-kaardile ega mingeid allkirju näiteks võltsinud.

Mõnikord ma mõtlen ...

... et ma olen üle mõistuse sarkastiline. Nagu näiteks sellel nädalal, kui "Euroopa vägevad" Tallinnas külas käisid. Mina mõtlesin, et mille poolest need Euroopa vägevad siis vägevamad on, kui iga Euroopa inimene? Need inimesed, kes igapäevaselt oma tööd teevad, omi toimetusi toimetavad - nende, väikeste, "mittevägevate" inimeste najal saavad "Euroopa vägevad" on vägitegusid teha - sest maksud ju laekuvad nende inimeste toimetuste pealt, millega korraldatakse kõik seesugused suurkohtumised - nii vastuvõtja kui ka külalise poolelt. Euroopa vägevate Tallinnaskäimise teema juures mõtisklesin ka muidugi selle üle, et kuidas nemad kõik digivaldkonna spetsialistid on (eks ma olen ennegi imestades ja imetledes kõikvõimalikke digispetsialiste näinud, aga eks ma saan aru ka sellest, et minu mõtetes on loogikaviga sees, sest ega poliitik pea olema valdkonnas, millest ta räägib, kompetentne), sellel teemal aktiivselt kaasa rääkida soovivad, tahavad?

Siia sobib vahepalana minu viimaste päevade kogemus, kus tavalistes argiolukordades olen saanud teenindajate arvutamisoskust parandada - ikka on nii, et kuidagi rohkem raha peaks justkui nende tasku minema. Mina, rumaluke, aga olen omad arvutused enne raha väljakäimist ära teinud ja leidnud, et need summad, mida nemad kokku arvutavad, ei ole sellised, nagu nad olema peaksid. Kas see ongi vaikimisi nii, et nad eeldavad, et ega keegi raha loe, võib mistahes numbritega arveid esitada?

Aga, minnes tagasi oma sarkasmi juurde, siis tunnen ma ikka ja jälle seda sarkasminooti tõusmas, kui kuulen-loen meie presidendi toimetamistest. Sest - sisulisi toimetamisi meieni ju suurt ei jõua, peamiselt on jutuks ikka sportimine ja vaba aeg. Ja minu jaoks jääb kõlama see, et kuidagi "tehtud" on kogu meie presidendi olemine, minu jaoks väljendub see kasvõi tema keelekasutuses, mis on suuresti ebaloomulik, vähemalt minu jaoks. Ja eks neid igasuguseid väljaütlemisi on ka juba kogenenud, mis sellele sarkasmile kaasa aitavad.

Kuid, kogu selle arutluse iva on ju selles, et tegelikult peaks selle sarkasmita hakkama saama, peaks ikka inimestesse leebelt ja lahkelt ja heatahtlikult suhtuma (ja ma näen neid heatahtlikke inimesi enda ümber ja imestan, et mis küll on minul viga), aga mõnikord ma tunnen, et ma ei suuda, ja ausalt öeldes, mõnel hetkel isegi ei taha (sest kui tahaks, siis ju saaks).

Sabad jäävad ikka mulle...

See oli üks teema suurematest asjadest - see, kuidas ma julgen sõna võtta sellel teemal, et minust ei hoolita või et minu eest ei hoolitseta piisavalt. Tegelikult ei ole ma sellel teemal suurt kurtnud midagi, pigem on need faktid, mida tõden, nii tagantjärele tarkusena. Lihtsalt on mingid asjad ja olukorrad, mille puhul olen abi palunud või oma muret jaganud. Ja siis on see kõik lõppenud sellega, et suure sahmerdamise peale tuleb mul kõik need asjad ise ära lahendada. Nii need asjad lihtsalt on, sellised on mu kogemused.

Kuid on ka üks teine teema. See, mis praegu iseäranis teravalt üles tuleb. Selleks on asjadega toimetamine nii, et minu osaks jääb kõik sabad ära likvideerida, kõik asjad lõpuni teha, teoks teha. Praegu, arvestades, kuidas minuga käitutud on, tekitab see kõik minus iseäranis trotsi - miks ma pean, ikka ja alati, olema see, kelle otsa vaadatakse, kui asjad lõpetamata on ja mina pean need viimased sammud astuma, et kõik asjad lõpuni ära lahendatud saaksid. Kuigi need asjad tegelikult minusse ei puutu, osatakse kõik korraldada sedasi, et lõpuks mina, kas oma kohusetundest või ma ei tea millest, need asjad korda ajan.

Ja mingitel hetkedel tekib protest ka sellel teemal, et ma enam ei taha olla see, kellele alati võiks kiiret lahendamist vajavates olukordades helistada, et ma siis nõu või jõuga abiks saaksin olla. Just selline on mõne väljaöeldud sõna tagajärg, midagi minu sees on ära lõhutud ja selle tervekstegemiseks läheb vaja enamat, kui nende mõne sõna väljaütlemiseks kulus.

Kirsiks tordil on see, et korraga polnud piisavalt head ka need oskused, mis mul olemas olid - minu tehtut oli vaja ümber tegema hakata, ei tea, kas see oli ka mingisugune tagasitegemise-targeminitegemise vajadus (mõni tegemine pani küll pead vangutama ja vandesõnu pilduma)?

Arutlemist ja analüüsimist jagub, aga ega ma sellest kõigest suurt targemaks saa...

Aeg läheb, värvid tulevad esile

Kuulasin ja mõtlesin, et mis see siis nüüd on. Kui enne tundus kõik olevat ilus ja hea, siis nüüd korraga on nii palju rahulolematust ja kriitikat (see, mis enne sobis, ei sobi enam teps mitte, see, mille olemasolu üle enne õnnelikud oldi, on nüüd mõttetuks ja tühiseks muutunud). Aeg läheb ja kõik need värvid tulevad esile, aina kirkamalt ja selgemalt.. Kirsiks tordi peal on see, et on asutud tegelema sabotaažiga. Ja ma tean ka seda, kes sellega kaasa läheb, näen juba seda mustrit kasvamas ja arenemas (päevakajaliste teemade raames olen ise sellele kaasa aitamas, aga iseenda vastu ma ei saa).

Vaatan seda kõike kõrvalt ja mõtlen nukralt, et ma ikka ei oska, aimata inimestes neid tumedamaid külgi, neid teiste ärakasutamise oskusi, ikka olen naiivne ja loodan, et headusele vastatakse headusega. Praegu on paras hetk ennast kiruda, et ma ei oska inimestes näha nende ambitsioone ega mõista seda, et kui ollakse ühel alal ambitsioonikas, siis kandub see üle ka teistele valdkondadele. Ja loomulikult saan kenasti ka iseennast süüdistada, et oma heatahtlikkusega olen neid mõtted realiseerida aidanud, võimalusi loonud, ainest selle kõige jaoks andnud.

Ikka ise ilu tegija...

Nii palju lahkust, nii palju soojust...

See on see igakordne emotsioon. Kuidas võetakse soojalt ja südamlikult vastu, hoitakse ja hoolitsetakse. Nii armas, nii südantsoojendav, nii tore. Ja kuidas on võimalik tunda sellist lahkust ja sellist soojust. Ja hea meel on ka selle üle, et nii mõnegi pere plaanid ümber tehakse ja eelistatakse meie seltskonda. Sellised asjad mulle meeldivad.

Ja lisaks on mu silme ees ühe mehe kummikutes jalad, mis kiirest jooksust rohu sees välguvad, sest tal on soov ja tahe, teha midagi head minu jaoks. Missugune vaatepilt! Missugune sisemine rõõm! Nüüd pole muud, kui nautida ja headmeelt tunda selle üle, et ainuüksi kohaleminek on see, mis võib sellise reaktsiooni esile kutsuda! VAHVA!

Aga, nagu ikka, pakub elu kohe kontrasti kõrvale - vaikuse ja tüünuse... Eks nõnda peab see elus vist olemagi. Kuid eks ole ju nii, kui juba seestpoolt soe oled, siis muud asjad on suhteliselt tähtsusetud, ükski muu asi ei lähe korda ega häiri.

Lävendi teemast ajendatuna

Ma tegelikult ei ole sellesse gümnaasiumisse vastuvõtmise lävendi teemasse süvenenud, aga eile tabas mind selleteemalisi pealkirju lugudes üks sootuks teine mõte: "Miks peaks koolis üldse hindeid panema?"

Lihtsalt, see mõte tekkis selle pealt, et kooli eesmärk peaks ju olema see, et inimene omandab mingisugused teadmised, saab targemaks, saaks asjadest aru. Ja sellisel puhul pole ju hindamisel mõtet - sel juhul peaks olema ju ainult 2 võimalikku hinnangut, et kas inimene sai aru või ei saanud aru. Suures plaanis ei ole ju millelgi muul mitte mingisugust tähtsust?

Tean-tean, tundub, nagu oleksin Ameerika avastanud, aga võib-olla on see kantud nädalatagusest laste suust kuuldud jutust, kus nemad arvasid, et ei muusikas ega kunstis ega kehalises kasvatuses ei peaks hinnete panemist olema. Lihtsalt, praegu selle kõige peale mõeldes tundub nii jabur, et koolis hindeid pannakse (see on see, kui võetakse asju nii, nagu nad on ega arutleta selle üle, kas need asjad ka õiged ja loogilised on)...

Kas siis nüüd sedasi ongi need lood?

Elus on ikka nii, et on tihedama ja harvema suhtlemise ajad, on lähedasemad suhted ja on vähem lähedased suhted. Eks ma tean seda kõike ja olen selle kõik ju juba läbi teinud, mitmeid kordi.

Aga, mõned mõtted, toimunu valguses, on nüüd selginema hakanud küll.

Näiteks on nüüdseks selgeks saanud see, et kui ma enne ei lootnud abi saada, sest kogemused olid sellised, et ega seda abi saada polnud (ja niikuinii oli juba keeruline seda küsida, sest tundus, et kõigi teiste prioriteedid on kõrgemad), siis nüüd ma isegi ei lähe seda abi küsima. Ja mis abi mul vaja ongi - minu elu on ju lill (nagu ma teada sain - aga eks ma tean ka, et ma suurema osa oma probleemidest ise välja mõtlen).

Veel on selgeks saanud see, et kui mina toimetasin nii, nagu ma toimetasin, vaid seetõttu, et ma olen selline, nagu ma olen, kõigi oma heade ja halbade omadustega, siis teine inimene tegi kõike ettevalmistatult, teadlikult ja tahtlikult, suur ja selge siht silme ees.

Ja üks väga valus mõte on ka välja kooruma hakanud - et üldise "parandamisprotsessi" sees (arusaamatuks jäi, keda või mida parandada püüti) lõhuti minus midagi ära, sest nüüd on tulemus see, et ma enam ei taha, lihtsalt ei taha, olla tugev oma kõige tugevamas asjas. Eks ma tean, et see on mu enda sisemine tõrge, see, mis esimese reaktsioonina üles tuli - et kui minu seda omadust pole vaja ühtede asjade jaoks, siis ei taha ma seda jagada ka teiste asjade puhul.

Aeg aga muudkui läheb ja mitte midagi ei toimu... Kas siis nüüd sedasi ongi need lood? Kui varemalt oleks minus arvatavasti mingisugune paanika maad võtnud, siis praegu mul küll sellist tunnet pole. Tunne on hoopis selline, et las ta siis olla, vahet pole (eks need tunded räägivad nii mõndagi sellest, missugune inimene ma olen, ma tean).

Üks tõeliselt võluv omadus

Veidi häbelik naeratus ja siis need sõnad sinna juurde, veidi kahtlevalt, kas ikka just nii võib seda kõike sõnastada. Ja kõige selle peale mõtlesin mina, et see on üks omadus, mis on minu silmis meeste juures iseäranis võluv - selleks omaduseks on tagasihoidlikkus. See on siis viimase aja tugev ja selge muster.

Teine omadus, mis mulle meeldib nende meeste juures, kes mulle meeldivad, on loomulik autoriteet - mulle meeldivad mehed, kes lihtsalt on sellised, nagu nad on, ja see on just täpselt see õige olek ja olemine, kõik käib oma loomulikku rada pidi, annab neile jõu ja väe ja mõnusa olemise, mingeid lisapingutusi või enese tähtsakstegemisi pole vaja...

Olulised sõnad on kõik välja öeldud, mis edasi saab, pole teada. Imelised hetked on nii üürikesed ja kaovad käest. Ja kogu aeg on kusagil kuklas see tunne, et järgmine samm keerab kõik kihva, kõik lendab kohe vastu taevast. Praegu on aga kõik läinud lihtsalt imeliselt ja olen tunda saanud hämmastavat lojaalsust, sellises olukorras, kus loogiline reaktsioon oleks olnud sõim ja ägestumine. Eks ma olin seda aupaklikkust ja hoolivust ennegi näinud, eemalt, aga ei osanud sel hetkel arvata, et see kõik võib ka mulle osaks saada. Elu teeb imesid - siis, kui inglid silma peal hoiavad, et kõik läheks hästi, et isegi mu hetkelised meeletused saaksid tõsisemate tagajärgedeta tasandatud...

Ja kui ma mõnel hetkel tunnengi, et ma enam ei jaksa seda kõike läbi teha, siis praegu on taaskord väike ootusärevus sees, kuigi jah, oodata pole ju midagi, loota pole ju midagi. Aga, vähemalt on keegi, kellele mõeldes suunurgad veidigi ülespoole liiguvad. Ja kui minu panuseks on see, et vähemalt üks inimene on oma väärtusest teadlikuks saanud ja seeläbi veidigi säravama silmaga ringi käib, siis olen ma ju palju korda saatnud.

Selle peale tundub täiesti õigustatud olevat küsimus, mis taaskord mu peast läbi käis: "Kus on minu jaoks selline mees?" "Selline mees" on antud kontekstis mees, kes tundub olevat liiga hea, et olla tõeline, aga ometi on. Millegipärast tekib seos selle looga (video on muidugi absoluutselt jabur, isegi joonistatud mehe kohta):

Sisetunne on õige!

On üks inimene, kellega olen nüüd pikemalt kokku puutunud. Ja kuigi tegemist on sõbraliku inimesega, tundsin kogu aeg, et temas on midagi sellist, mis mind sellest inimesest eemale hoidma paneb.

Kõik see oli selline sisetunde teema ja ma ei saanud kuidagi aru, et millest see asi kõik tuleb. Esimesed märgid sisetunde õigsusest hakkasid lähemal suhtlemisel kohe esile kerkima - üks suur sõim ja protestimine kogu aeg. Aga see selleks, sest meil kõigil on neid teemasid, mis meid käima tõmbavad ja eks me siis olemegi neil teemadel ikka kirglikud ja intensiivsed.

Kuid, läks veel veidi aega edasi ja siis selgus, et mu sisetunne oli õige olnud - selgus, et inimene on lisaks sõnalisele sõnelemisele ka väga käbe oma rusikaid käiku laskma ja peab oma seesugust tegumoodi veel õigeks ka, ega ta muidu ju oma sellelaadseid tegusid avalikul häälel kuulutaks. Ja see oligi täpselt see hetk, mil ma sain aru, et see tõrge, mis minu sees oli, oli tingitud sellest liiga agressiivsest olekust, valmisolekust asju füüsilise vägivallaga lahendada - asi, mida mina mitte kuidagi ei tolereeri.

Ja eks selle asja juures on kaks suuremat tõdemust. Esiteks: usalda oma sisetunnet. Ja teiseks: inimese tõelised värvid selguvad alles siis, kui oled temaga rohkem kokku puutunud ja suhelnud.

Luulutati välja Läänemere-sõbraliku taluniku konkurss

Nii toredaid vigu tekib ajakirjanduses vahel - see "luulutamine" on ikka üks tore tegevus küll, teravam mõistus tabab ära peene iroonia. Eks need konkursid üks suur luulutamine ongi. Ja elus peab ju kogu aeg üks võistlus olema, üks peab teisest parem olema, seda niikuinii.

Aga, tegelikult teeb kurvaks, kui lugeda ajakirjanduses ilmuvate artiklite pealkirju, et eesti keelest kaugenetakse üha ja korrektsest keelekasutusest võib vaid unistada (ja kuidas peaksin tahtma lugeda neid artikleid, kui pealkirigi juba vigane on). Samalaadne on lugu ka raadiost ja televiisorist kostuva keelega, kuna olen nende meediakanalite harv tarbija, siis see kõik jääb mulle kõrvu, tekitab kohese reaktsiooni.

See tuletab mulle meelde, kuidas ma olin imestunud-üllatunud (taaskord, tean-tean, iga kord, kui riigitelevisiooni poolt pakutavate saadetega kokku puutun, tekib selline reaktsioon), nähes ühte lõiku 20. augusti vastuvõtust Kadrioru lossi roosiaiast, milles kaks teada-tuntud näitlejat esitasid sketši, mille eesti keel oli minu jaoks suhteliselt vastuvõtmatu, sisaldades hulgaliselt slängi ja võõrkeelseid sõnu. Sellest ma sugugi ei räägi, millist mõttemaailma ja elust arusaamist see nähtud sketš endas sisaldas - kui sellist vaadet pakub riigitelevisioon, siis pole millegi toimuva üle imestada, eeskuju on ju selgelt ja avalikult ette pandud.

Nii ma tunnengi, et elades suuresti väljaspool meediamõju, olen väga keeletundlik, kui juhtun sattuma selliste meediaallikate kuuldekaugusesse. Teisest küljest muidugi on see hea - et mul sellised küsimused tekivad - see näitab, et ma pole tuimaks tambitud.