kolmapäev, 10. juuni 2015

Tunnetatud paratamatus

Viha ja armukadedus olid need teemad, mis esile toodi. Ja ma kuulasin seda kõike ja mõtlesin mismoodi ma ise ennast selles olukorras tundsin. Kas ma tundsin viha või kas võttis armukadedus võimust? Ja võin päris kindlalt tõdeda, et polnud kumbagi, oli vaid vajadus ennast säästa ja ilmselt ka suur kurbus.

Mina võtsin kõike seda kui tunnetatud paratamatust, seda, et asjalood lihtsalt on nii ja mul tuleb hakkama saada. Olen seda mitmelgi korral hiljem kõrvalt vaadates tajunud - kuidas enda elu katastroofidest ei saagi justkui aru, aga suudan väga hästi mõista teiste valu või haigetsaamise hetki.

Ja ega ma seetõttu ei mäletagi, et mul oleks mingit suuremat valu sees - lihtsalt, kaine vaade asjadele, et nii nad olid. Ja tõesti, suur rõõm sellest, et viimaks on mu ümber inimesed, kes oskavad mind hinnata, kes näevad mu väärtust, kelle jaoks ma pole vaid kiusamise objekt - olgu kiusajateks siis pereliikmed või trennikaaslased või kasvõi kolleegid, elu jooksul on nii mõndagi ette tulnud. Ja muidugi ka on mul heameel selle üle, et ma kõige selle all pole paindunud, et ma olen ikka suutnud säilitada helget meelt ja südameheadust.

Kommentaare ei ole: