Täna, kuulates oma elu lugu teise inimese suu läbi, sain ma veelkord kinnitust sellele, millest olen juba ammu aru saanud. Sellele, et mina olen see piksevarras, kelle pihta kõik maailma inimesed võivad oma pinged maandada.
See on olnud sedasi juba väga varasest lapsepõlvest peale, nagu välja tuleb. Ilma, et ma ise oleks midagi teinud, ilma, et MINA oma tegudega oleks seda kuidagi esile kutsunud. See on teiste inimeste tegudest tulenev vajadus minu peale maandada see viha, mida nad teiste vastu tunnevad, kanda see viha minule üle.
Mina ei ole sellistes kategooriates kunagi mõelda osanud, pole osanud ennast maandada kellegi kõrvalise peale, minna ja oma viha välja elada kellegi peal, kes seda põhjustanud pole, kes asjasse ei puutu. Ikka ja aina on konfliktolukordade "lahendamine" toimunud selle inimese, kellega konflikt on, ja minu vahel.
Eks ma nüüd saan sellest kõigest oluliselt enam aru, sellest, miks on asjalood läinud sedasi, nagu nad läinud on. Ja ma tõesti võin, veelgi enam, selle kõige valguses, olla rahul sellega, milliseks inimeseks ma olen saanud, millised väärtushinnangud ja põhimõtted on see kõik minus veelgi enam juurdunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar