Sellest asjast ei saa mina nüüd küll midagi aru. Miks on inimesed minu ümber hakanud kõik surnutest rääkima, sellest, kes nad olid ja miks nad olid ja kuidas oli, kui nad siis olid? Miks neist alles nüüd räägitakse, nüüd, kui neid inimesi enam ei ole? Iseäranis kentsakas on see, kui räägitakse inimestest, kes olid sündinud ja elanud ja surnud ammu enne seda, kui mina sündisin. Või siis näiteks sellest, kuidas mingid inimesed veel minu eluajal elasid, aga kuidas nad siis mingi aja pärast lahkusid, inimesed, kes on põlvkonna võrra vahel. Miks räägitakse mulle vanavanemate põlvkonnast, kui vanemate põlvkonnaski on augud sees?
Mis ma peaksin nüüd kõigi nende surnutega peale hakkama? Kas peaksin nende juurde minema, siis hakatakse minust ka rääkima? Seni, kuni elad, on põhjust kõik maha vaikida. Siis, kui oled surnud, siis ei ole surnul enam miskit öelda ega vastu vaielda, siis jääb "tõde" elavatele?
Raisatud elud, mõtlen ma kõige selle peale, kui palju raisatud elusid ja üha uued raiskamiseks lisandumas. Mille jaoks ja mille nimel, kelle jaoks ja kelle heaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar