Viimased päevad on pakkunud looduse kõige imepärasemaid vaateid.
Esimene suur emotsioon on seotud ühe kodulähedase vana puuga, millest on rähn pesa teinud. Õnnestus seda märgata vaid seetõttu, et ta oli parajasti pesas sees ja häälitses, ilmselgelt olles häiritud lähenevatest inimestest. Aga, inimesed kellele oli seda vaatepilti näha antud, jäid siiski lummatult seisma, täielikult mõistes, et nende kohalolek häirib ja ühel hetkel oma jalad maast lahti saades ja ennast veidi eemale seades.
Ja läksid mõned inimesed mööda, ei märganud midagi, ei taibanud, et nad just mööduvad ühest seesugusest vaatepildist, mis on märkamist ja tähele panemist väärt. Aga mul on hea meel, et märgata ja tähele panna oli antud ühele väikesele poisile, kes on küll looduslaps, aga kelle kasvukeskkond pole talle looduses viibimise võimalust kuidagi pakkunud.
Ja siis oli see Aafrika vaade - see, kuidas taevas kumab punaselt ja puudest-põõstastest on saanud vaid mustad varjud. Lummav vaatepilt, mis pani mind kahetsema, et mul pole fotokaamerat, ei käepärast ega üldse olemas, mobiiltelefoni kaamera on ka nõnda nadi, et sellega sellist ilu pildi peale ei saa. Aga polnudki midagi teha, seda enam ahmisin seda vaatepilti endasse.
Ja siis need helkivad ööpilved, õrnad ja haprad, nagu nad on. Samuti üks selliseid looduse vaatemänge, mis haarab endasse ja muudkui vaatad ja imetled.
Lisaks veel veripunane lahmakas kuuketas, mis metsaservalt taevateele ennast seadis. Veel üks looduse meistriteos, mida lummatult vaadelda ja imetelda.
Ja muidugi taaskord see arusaamine, et loodus on ikka kõige suurem meister, ilu ja harmooniat looma, komponeerima ja kombineerima. Et vaid oleks aega ja tahtmist seda kõike tähele panna, sellest kõigest osa saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar