Need sõnad, mida kuulsin, viisid mind tagasi ühe teise olukorra juurde. Sõnad olid tookord teised, aga situatsioon täpselt samasugune. Seekord olid sõnad teised, aga mõte nende taga oli siiski sama. Mitte midagi ka ei muutu. Kuigi kõik on sootuks teisiti ja mõnel hetkel tekib illusioon, et elu võikski olla hea ja sujuv kulgemine, selgub peagi taas, et tegelikult on need salakarid ikka kusagil pinna all terendamas. Üks nõiajaht kõik, vahet pole.
Ja taaskord tuleb tõdeda, et inimeste sõnad ja teod lähevad teineteisest tugevasti lahku. Ega polegi siis muud, kui sellest oma järeldused teha, astuda edasi, oma teed. Ja jälle tõdeda, et ma olen sellest kõigest juba ammu teadlik olnud, olen näinud asju ja olukordi ette, saanud aru sellest, mis suunas asjad liikumas on. Nii kerge on uskuda ja loota, nii kerge on usaldada. Nii kerge on seda kõike teha, kuniks... Ja mu peas kumisevad Viive sõnad: "Söö kiiresti! Joo kiiresti! Maga kiiresti!"
Aga, eks ma saan hakkama. Olen ennegi saanud ja saan edaspidi ka. Igal teol on oma tagajärjed, igal väljaöeldud sõnal on oma kaal. Võin ainult rõõmsalt tõdeda, et hea, et niigi läks, oleks võinud minna oluliselt hullemini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar