See, mis toimub, ei allu mingitele reeglitele. Sest reegel on räige ja kohatu, laastav ja lõhkuv. See, mis toimub, on loov ja edasiviiv.
Kui mitmeid kordi olen ma juba käega löönud, kui mitmeid kordi olen leppinud, et see nüüd ongi kõik, edasi ei tule mitte midagi. Oli tore, oli vahva, aga nüüd on tulnud aeg, mil see kõik on läbi saanud.
Ja siis leidub ikka mõni hetk, kus kogu see asi leiab võimaluse edasi kulgeda, edasi areneda, edeneda.
Seepärast leiangi ennast nüüd mõtlemas, kas ma peaks vabandust paluma. Et mul pole piisavalt usku, et ma nii vähe arvan teisest inimesest. Põhjus, miks see mõte mulle alles nüüd pähe tuleb, on selles, et ma ju hindan väga kõrgelt teist inimest, seda, mida ta juba teinud on ja mida praegugi teeb. Mitte hetkekski pole ta andnud mulle põhjust kahelda. Eks ma saan aru, et minu sisemised mõtted on visad muutuma, kui maailm on nii radikaalselt muutunud ja kõik, mis muidu peaks olema normaalne ja iseenesestmõistetav, kuid on siiski olnud imetlusväärne ja erakordne, on korraga tõeks saanud. Raske on seda uskuda ja usaldada.
Ja küsimus jääbki küsimata, sest see oleks huumoriklassikasse kuuluv... Las ta siis olla, las elu läheb seda rada, mida mööda ta minema peab. Ju seal on kõik vastused olemas, ka küsimustele, mis jäävad küsimata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar