Asjalood on siis nüüd sedasi - inimene, kellest poleks arvanud, et ta võiks seesugusele positsioonile isegi kandideerida, on ametipostile nimetatud. Kuigi esmapilgul oli see minu jaoks üllatav, siis juba järgmine hetk tõi selguse, arusaamise. Õigemini tuletas mulle meelde seda "käsi peseb kätt" teadmist, mida oma elukogemuse põhjal oman. Tean tausta, tean sidemeid ja arvestades, et olen näinud võrgustikku toimimas, sain aru, et minu üllatus oli täiesti kohatu.
Eesti riik (ja selle juhtimine) kui ühe seltskonna sisene asi, ikka saab koha see, kes on "meie". Väljaspool võib olla kompetentseid, kogemuste ja teadmistega inimesi, kuid kui nad pole "meie" seast, siis nad võivad vaid unistada, et nemadki võiksid olla tähele pandud, nendega võiks arvestada.
Eks siin võib olla tegu ka minu isikliku solvumisega, sest mina ei ole selle "meie" osa ja olen väga otseselt omal nahal tunda saanud, kuidas on olla see, kes pole "meie". Kuigi mis solvumist võib olla, kui saad aru sellest, kust jooksevad jõujooned ja et ainult need jõujooned otsustavad, hoolimata sellest, mis ümberringi toimub. Lihtne, selge, arusaadav. Arukas inimene ikka valib oma võitlusi.
Teine sama suuna teema vaatas mulle vastu presindendiballi piltidelt - asjaolu, mida ma võib-olla ei teadnud, või kui teadsingi, siis tuletati mulle seda meelde. Ja jälle mõtlesin inimeste ja nende valikute peale, selle peale, mida üks või teine oluliseks peab, selle peale, mille järgi endale kaaslast valitakse ja kuidas ma kohe üldse aru ei saa, miks on inimesed valinud endale sellise kaaslase, keda mina, just inimese isikuomaduste tõttu, sugugi ei valiks. Kas minu jaoks jäävad mingid asjad märkamata, kas nähtu ja kogetu on siis tõesti mingi sootuks teine külg inimesest? See pole esimene kord, ikka ja aina imestan selle üle, et kuidas ja mismoodi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar