Ettevõtete autode teema on praegu teravalt üleval. Ja kuigi teema on nii üht- kui ka teistpidi arusaadav - on seadus, mille täitmist tuleb jälgida ja järgida, Maksu- ja Tolliamet teeb oma tööd, samas tunneb eraettevõtja, kelle ettevõtte auto kasutamise kohta aru päritakse, ennast puudutatuna.
Mina aga ei saa selle kõige taustal jätta mõtlemata, et tegelikult ongi see Eesti ühiskonna tase - kui me sisuliste küsimustega tegeleda ei jaksa, ei taha, ei suuda, siis tegeleme välisega. Ja on ju auto omamine Eestis siiski staatuse sümbol, seda peamiselt suunal naabrist-parem-uhkem. Kuigi see on väga suur üldistamine, olen mina aina hämmastunud olnud selle luksusliku autopargi üle, mis meie teedel liigub. Kuna ma enam-vähem tean, palju sellised autod maksavad, siis on see minu jaoks päris üllatav, kuidas inimesed (olgu siis eraisikutena või ettevõtete omanikena) raatsivad selliseid väljaminekuid teha. Tuleb meelde lugu, mida mulle üks Mercedese omanik kunagi krooniajal rääkis - et selleks, et ära remontida mingi osa tema Mercedesel, tuli remonditegijatel katki teha üks teine, 3000.- krooni maksnud osa. Seesugustest numbritest siis räägiti, ma isegi ei julge arvata, mida üks seesuguse auto remont üldse maksma minna võiks.
Ja tuleb mulle silma ette see nädalatagune autoteema, mis mul siiani ikkagi vähe mõtetes on. Peamiselt seetõttu, et arvestades, mis auto(de)st jutt oli, siis minu jaoks tähendab see üht murede ja erilahenduste teemat. Tean, olen seal olnud, olen selle kõik omal nahal läbi teinud - kui on auto, mis ei ole üldtuntud ja millele varuosade saamisega on probleeme. Lisaks veel üks teine teema sinna juurde, nimega kütus, ilma milleta ükski masin ringi ei liigu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar