Kuurortlinna mõnusalt vaikses olemises leian alati võimaluse ka teatrisse minna. Igapäevaste toimetuste vahel juhtun teatrisse harva ja nii tulebki kasutada mujal tekkivaid võimalusi. Pärnus sobisid päevakavva kenasti kaks etendust - Rakvere Teatri "Kohatu visiit" ja Pärnu "Endla" "Kolmekesi kahe vahel".
"Kohatu visiit"
Selle tükiga oli lugu sedasi, et kui teatrist välja sai astutud, jäi emotsioonina õhku rippuma vaid üks tunne - oleks justkui kuskil laadal palagani vaadanud. Ei tea, mis selle tunde tekitas - igal juhul jäi hinge haigutama auk kohale, kus oleksid pidanud olema sügavad emotsioonid.
Lugu siis ühest AIDS'i põdevast kuulsast näitlejast tema sünnipäeval. Lugu sellest, kuidas keegi, kes on kunagi paljudel midagi tähendanud, leiab oma elu raskel hetkel ennast suhteliselt üksi olevat. Samas aga on tegelaskujust näha ka seda, et kuulus näitleja pole kunagi eriti meeldiv inimene olnud ja ehk seetõttu on tal vaid mõned toetajad jäänud tema tee lõpul.
Osatäitjatest jättis parima mulje Ülle Lichtfeldt, kes minu arvates iseäranis hästi sai hakkama hetkest, kui tema aju asendati kirurgi poolt eriliselt arendatud ajuga, mille omanik peaks olema alandlik ja oma "isanda" käske vastuvaidlematult järgiv. Kogu mõttelagedus, emotsioonitus ja samas ka lõpuni minev alandlikkus tuli neil hetkedel Ülle Lichtfeldt'i mängust välja.
"Kolmekesi kahe vahel"
Uksed, inimesed, erinevad aadressid, kolm meest, üks naine - selline kooslus kokku andis tõeliselt suurepärase komöödia. Kuidas inimesed, kes on erinevatel eesmärkidel sattunud ühte ruumi ja neid, kellega nad kohtuma on pidanud, ei paista kusagilt, sellise olukorraga hakkama saavad. Küll aga on selles kohas inimesed, kes omast arust on teistes kohtades.
Selle peale lähebki lahti absurd - kuidas igaüks saab väljuda vaid sellest uksest, millest ta sisse tuli, kuidas igaüks on siiski sellel aadressil, kuhu ta tuli, kuidas igaühe jaoks on isegi külmkapis vaid see, mida tema juua soovib - isegi tass kuuma kohvi, kui vaid selline soov peaks tekkima.
Järgnevad arutlused jumala teemal ja kui lavale ilmub naine, suudavad mehed ennast viia juba nii kaugele, et arvavad, justkui oleksid nad surnud ning nüüd oleks see naine neile järele saadetud. Iga naise lause saab vale tõlgenduse ja niimoodi läheb asi aina hullemaks, sest hirm suureneb iga hetkega.
Osatäitjatest oli minu arvates kõige parema lahenduse leidnud Sepo Seeman - tema loodud professori iga liigutus, iga lause kutsus esile naeru. Samas esindas ta oma kohalolekuga teadusemehele kohast ratsionaalset suhtumist. Ka Indrek Taalmaa endise sõjaväelase kuju oli sobivalt veidi tahumatu ja rollile kohaselt lahendatud. Veidi häiris aga Madis Kalmet'i närviline firmajuht - kuigi üldises plaanis mõistan, et tal oli oma roll paanikaussi uuristustööl, tundus vahel siiski erutusekatel üle keevat. Naisena esinenud Lii Tedre oli ühtviisi hea nii koristaja kui ka primadonnana.
Igal juhul jäi tükist "Kolmekesi kahe vahel" väga hea tunne hinge ning mõnusat naermist veel hiljemakski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar