Kui nägin kuulutust, et Indrek Kalda ja Toomas Lunge eelnimetatud pealkirja alla koondatud kavaga üles astuvad, ei kõhelnud ma hetkegi, et tahan sellest programmist osa võtta. Kuigi eilne ilm tegi natuke pelglikuks - ses mõttes, et mis kesklinna liiklus teha võib - olid piletid olemas ja arvestades võimalike viivitustega, sai otsustatud piisavalt vara teele asuda. Jõudsime paraja ajavaruga kohale ning vanalinnas sai tempo maha keerata ja läbi lumesaju muusika poole mütata.
Kava oli siis üles ehitatud selliselt, et mängiti tuntud lugusid ja räägiti sellest, et need lood, mida me kõik teame ja tunneme, on enamasti pärit ikka kusagilt mujalt. Mulle meeldis selline hariv retk väga - mis on veel paremat, kui kuulata head muusikat ning sinna juurde ka lustlikke lugusid. Ainsaks "probleemiks" oli see, et lood olid nii kaasakiskuvad, et jalg lõi hooga rütmi kaasa ning kehagi õõtsus muusika taktis, peas aga tekkisid iseenesest tantsulised kujundid.
Loomulikult annavad igale sellisele üritusele näo inimesed, kes publiku ette astuvad - Indrek Kalda ja Toomas Lunge seekordne "nägu" oli austav, sõbralik, veidi tögav ja rõõmus. Kõige rohkem meeldis mulle aga see avatus ja siirus, mis nende tegemisest läbi kajas. Kõigele punktiks mängis Indrek Kalda täiesti imetlusväärselt viiulit ning Toomas Lunge tõi esile selliseid häälelisi kujundeid, mida ma tema puhul kunagi varem kuulnud pole. Kokkuvõtvalt mõjus kogu üritus koduselt ja hubaselt - hinge jäi sellest mõnusalt soe tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar