Millegipärast tuli mulle sel nädalavahetusel meelde see lapsepõlves loetud lugu jänesest, kes sai elus väga hästi hakkama, sest tal on kõige vägevam "relv" maailmas - memme musi. Kuigi juhtunu on kaugel memme musist, tunnen ennast siiski sedasi, justkui oleks mulle tehtud pai.
Ma ei tea, miks mulle see üllatusena tuleb, et maailm minu ümber viimaks, ma ei tea, mis imenipiga, võtab sellise kuju, nagu ma olen soovinud, kuid just täpselt niimoodi see asi kipub olema.
Ma olen vaid õnnelik selle üle, et vaatamata kõigele olen suutnud säilitada optimismi ja positiivsuse, usu inimestesse ja nende headusesse ning et see kõik nüüd niiviisi tagasi tuleb.
Ma olen rõõmus, et viimaks olen üles leidnud, lisaks oma suurepärastele sõpradele, sellised inimesed, kes minu heasoovlikkust ära ei kasuta, kes ei taha igal hetkel mulle jalga taha panna või mu enesekindlust kõigutama hakata.
Kuigi olen enamasti ikka optimist olnud, arvan, et asjad hakkasid muutuma siis, kui mulle tehti kompliment, et ma tegevat kõike südamega. Siinkohal toimis efekt - kiida lolli ja loll rabeleb veel rohkem. Siis toimus järgmine muudatus, kui tuldi ütlema, et see on nii vahva, mis Sa teed. Jätkus asi sellega, et tuldi kiitma mu alatist rõõmsat meelt.
Kuid iseäranis huvitavaks on asjad läinud viimasel ajal - kiitust on sisse sadanud uksest ja aknast. Nii olengi avastanud, et ootamata kelleltki mingit suuremat tunnustust, olen oma põhimõtteid järgides selle siiski saavutanud. Aitäh siis selle eest ja see ongi minu "memme musi".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar